Pietu Pietiäinen: õudse kogemuse asemel nutsin ilust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Pietu Pietiäinen
Pietu Pietiäinen Autor/allikas: Kätlin Sumberg

Teater NO99 toob 1. juunil Estonia kontserdisaali lavale Felix Mendelssohni ja William Shakespeare'i ainetel loodud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuse "Pööriöö uni", kus teevad kaasa ERSO orkestrandid, tütarlastekoor Ellerhein, dirigent Olari Elts ja Teater NO99 trupp. Valguskunstnik on taas juba "Savisaarest" tuttav Pietu Pietiäinen Soomest, kes andis ERR kultuuriportaalile pisikese intervjuu, milles ütleb, et Mendelssohni "Pulmamarssi" ta oma pulma küll ei tahaks.

Pool Estonia kontserdisaali fuajeed on täis kuupmeetriseid pakke, kuhu on peale kirjutatud sinu nimi. Neid tuleb igalt poolt maailmast ja neid tuleb iga päev aina juurde.

(Naerab.) See viimane on lihtsalt selline jõulukink iseendale. Ma lihtsalt investisin kahte suuremasse videoprojektorisse. Nad olid hiljuti tuuril "Kolme musketäriga", ühe soome-läti ühisproduktsiooniga, mida ma tegin. Ja nüüd ma lihtsalt rendin neid väga mõistliku hinnaga sellele lavastusele, et me saaks endale eelarveliselt lubada ka renditud valgustehnikat.

Oled sa mees nagu orkester, kel on kogu varustus endal olemas?

Ei, mitte päris, omamine on liiga suur koorem! Aga neid projektoreid on mul lihtsalt endal ka vaja, sest ma kavatsen teha ühe galeriiprojekti kaasaegse elektroonilise muusikaga, kus ma kasutaksin videot valgusena. Ma olen ka teatrilavastustes viimasel ajal teinud rohkem videot. Minu jaoks ongi videot ja valgust üsna raske eristada, sest ma kasutan tihti videot valgusena. Ma olin aastaid Soome Rahvusteatris peavalgusmeister, aga ma tulin sealt ära ja olen nüüd vabakutseline.

Kas sul on mingi kunstiline printsiip, mis käib läbi kõigi su tööde?

Ei ole tegelikult. Teatud kunstiline tase – seda loomulikult. Teatud töömoraal. Ja maitse ja kvaliteet, sest ma olen ka päris sageli ise tehniline teostaja.

Kas sa mäletad, milline oli su esimene reaktsioon, kui Tiit ja Ene-Liis sulle Mendelssohni ja Shakespeare'i ja "Pööriöö une" osas helistasid?

Esimene reaktsioon oli umbes, et hm... neil peab olema huvitav visuaalne idee, kui nad teevad seda kontserdisaalis. Ja neil oligi!

Sa tegid valguslahenduse ka "Savisaarele". Mille poolest sinu jaoks "Savisaar" ja "Pööriöö uni" töödena erinevad?

Minu seisukohast on siin palju sarnast. Hiiglaslikud ümmargused asjad. "Savisaares” oli meil see tohutu "Savisaare" logoga sarnanev seadeldis valgustite jaoks. Ja siin on ka midagi mõjult võrreldavat. Ma olen peamiselt teinud traditsioonilist sõnateatrit, nii et muusikaprojektid on minu jaoks midagi muud, kui mu tavapärane töö Soomes. See on tõeliselt lahe võimalus ja vaheldus juhuks, kui mul teatris igavaks läheb.

Kuidas on töötada Tiidu ja Ene-Liisiga?

See on vaimustav, kuidas nad paaris töötavad. Kogu kunstiline tulemus lähtub pidevast mõttevahetusest ja ma ütleks isegi, et konfliktist. Mingil ääretult ilusal moel nad tasakaalustavad teineteist. Ma ei saa muidugi kogu aeg keeleliselt aru, mis nad ütlevad, aga tundub, et nad räägivad omavahel palju ja arutavad, mida teha. Ja nii peabki! Nad suudavad üksteist taluda ja jätkata koos töötamist. Mul on tegelikult nende ees tohutu respekt, et nad on nii palju aastaid koos töötanud. Ma ei ole kindel, kas mina seda oma naisega suudaks. (Naerab.) Ehkki ma ehitan tema näitusi, siis meil on nii, et tema on boss ja mina olen lihtsalt tehnik.

Mis tundeid Mendelssohni muusika sinus tekitab?

"Pulmamarss" on tavamõistuse jaoks pompoosne, traditsiooniline ja igav. Mina seda oma pulma küll ei tahaks, kui ma peaksin kunagi uuesti abielluma. Nii et esimene reaktsioon muusikale oli, et okou, see tuleb küll üks õudne kogemus. Aga ma laenutasin raamatukogust CD-d, kopeerisin arvutisse ja kuulasin neid taustaks, harjusin meloodiatega ja avastasin, et ma ümisen ja vilistan neid kaasa. Ja seal on nii palju enamat kui lihtsalt see "Pulmamarss".

Ja kõige üllatavam oli kuulda paar päeva tagasi, kuidas seda muusikat mängib terve orkester. See oli nii ilus, et ma nutsin kogu aeg. Isegi "Pulmamarss" kõlab live'is tõeliselt hästi. Ja koor ja solistid! See on nii erinev sellest, kui sa kuulad kodus.

Nädala pärast on esietendus. Mis sa arvad, mis tunde see lavastus vaatajas tekitab?

Üsna näolise. Inimesed tajuvad, nagu nad ärkaksid unenäost. Ma ei mõtle lihtsalt seda näidendi pealkirja und. See pööratud pildimaailm, need helid, see muusika. Me läheme tavalisest sõnateatrist ikka üsna kaugele. See on midagi muud. Nii et ma loodan, et inimesed lahkuvad tundega, nagu nad oleks just ärganud ilusast unenäost ning näevad siis maailma pisut teistmoodi. Kindla peale juhtub see vähemalt 90 protsendi inimestega. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: