Vaevalt keegi täna enam Steven Spielbergi oskuslikkuses kahelda julgeb. Tema viiendat kümnendit vältav lavastajakarjäär on olnud täiesti fenomenaalne ja resümee teeb silmad ette praktiliselt tervele filmimaailmale. Olgu selleks närvesööv õuduspõnevik "Lõuad", seiklusrikas "Indiana Jonesi" seeria või traagiline "Schindleri nimekiri" – Spielbergi filmograafiast leiab tõelisi pärle iga maitse ja eelistusega filmivaataja. Võib-olla on tema stabiilselt tugeva kvaliteedi üheks selgemaks tõestuseks möödunud aasta lõpukuudel kinodes jooksnud "Spioonide sild" – kindlalt spielbergilik spioonidraama, mis pealtnäha tagasihoidlikust reklaamikampaaniast hoolimata parima filmi Oscarile nomineeriti.

Aga eksimusi tuleb ette ka parimatel - sedapuhku päris valusaid eksimusi. Roald Dahli samanimelisel lasteraamatul põhinev "Suur sõbralik hiiglane" ei anna mitte ühestki otsast aimu, et selle lavastajal mingit staaži või annet on. Ma ei ole piisavalt hulljulge, et Spielbergi maha teha – usun siiralt, et tema pole seekordses katastroofis peasüüdlane –, aga "SSH" on tõepoolest täiesti hingetu ja tühi lugu, mis isegi lastefilmina alla igasugust arvestatavat taset jääb. See on film, milles pole algusest lõpuni ühtki vähegi köitvat elementi; film, mis paistab nii sisuliselt kui tehniliselt teostuselt täiesti adekvaatne, kuid ei suuda sellegipoolest ka kõige primitiivsemal tasandil meelt lahutada.

Kui filmist üldse midagi positiivset otsida, tulevad esmalt meelde visuaalid – fantaasiariikide maastikud on tõepoolest küllalt kenad –, kuid kui filmi eelarve sadadesse miljonitesse ulatub, pole siin suurt midagi imestada. Raha on alla pandud korralikult, aga sellest jääb väheks, kui filmil pole absoluutselt südant. Pealegi võtab säärane ekstensiivne arvutigraafika kasutamine teose isiklikkust veelgi vähemaks ja alles jääbki vaid tühi kest, mida võib ju olla algul täitsa põnev avastada, kuid mis sellegipoolest paarikümne minuti möödudes oma võlu kaotab. Ning pikkust on sel filmil pea kahe tunni jagu, nii et oht igavusse surra on "SSH" ajal täiesti reaalne.

Sisu ma pikemalt analüüsida ei taha, kuid mainin frustratsioonist siiski ära, et filmi nimitegelane, keda pealkirjas millegipärast sõbralikuks nimetatakse, on üks äraütlemata mõtlematu ja ebasümpaatne tegelane, kes täielikult omaenda rumaluse tõttu väikese tüdruku elu ohtu seab. SSH on juba enne filmi sündmustikku ühe lapse oma koju toonud ning tema sõid inimsööjahiiglased elusalt ära, nii et jääb täiesti arusaamatuks, kuidas peaks vaataja sümpatiseerima tegelasega, kes on otseselt põhjustanud noore poisi surma ning igasuguse süütundeta teistki korda täpselt sama ohtliku situatsiooni tekitab.

Algmaterjaliga ma tegelikult tuttav pole, aga olen Roald Dahli töödega piisavalt kursis, et teada, kui lustlikud ja seiklusrikkad ta lood harilikult on. Tema fantaasiamaailmad võivad küll mõnevõrra primitiivsed olla – mingi Tolkien ta loomulikult pole –, kuid elu ja rõõmu jagub neis ikkagi küllaga ning just nendest ekraniseeringus vajaka jääbki. Lastefilm ei peagi ju sisuliselt eriti kompleksne või pretensioonikas olema – esmatähtsad on emotsioon ja siirus – ning neid võib Spielbergi uusimast filmist tulutult kasvõi tikutulega taga otsida. Ma ei tea, miks Spielberg seda filmi üldse lavastada tahtis või millises seisundis ta seda tehes oli, kuid selge on see, et "SSH" on tehtud üle jala ja ilma igasuguse isikliku investeeringuta.