Eestlased armastavad enim suveteatrit, suveteater elab ja lokkab me südames, paljude jaoks on see aasta olulisim kultuuritarbeakt – igal vähegi suuremal põõsavahelisel platsil levib kerge grillilebra, heljub maagilisi sääseparvi, lehvib tuntud õlletootjate plagusid ning kogunenud inimhulkadele lähenevad kavalate nägudega näitlejad, selgeks õpitud järjekordne jant või jandielementidega aja- ja/või kohalooline draama.

Ka kõigeilma koleteatri maaletoojad – nende sääs muidugi Baltoscandali kunstiline juht Priit Raud, kes just ühes EPLile antud intervjuus torkas, et võiks ju teha halvima teatri festivali, vaatajad ostaksid piletidki ära, aga kes sinna on nõus esinema tulema? – saavad aru, et suvi armu ei anna. Baltoscandal leiab Rakveres aset neljateistkümnendat korda. Maailma hullud ja hullukesed toovad suveteatrialtarile (küll grilli- ja sääsevabalt) maagilise tosina jagu inimolemise tükke.

Kas nood ka kohustusliku jandi-üldnimetaja alla mahuvad? Inimene tuleb ju ikkagi esmalt veidi lohutust, veidigi nalja otsima. Ja loodab vargsi, et hirmus teater talle sülle ei roni. Ega otse ka hinge, sest hing on eestlase salajane paik, sinna ei pea iga kunstnik oma kahtlase purgijamaga pugema.

"Suite N°2"
Kontseptsioon: Encyclopédie de la parole
Lavastus: Joris Lacoste
Muusikaline kujundus: Pierre-Yves Macé
Laval: Vladimir Kudryavtsev, Emmanuelle Lafon, Nuno Lucas, Barbara Matijevic, Olivier Normand
Assistent ja koostöö: Elise Simonet
Valgus ja video kujundus, tehnilised lahendused: Florian Leduc
Heli: Stéphane Leclercq
Kostüümid: Ling Zhu
Tõlk, projektijuht: Marie Trincaretto

Aga teater saab inimese kätte, salvestab teda ja taasesitab laval, kiusab, kisub alasti.

Lavastuse "Suite N°2" kirjeldus on festivali kodulehel väga poeetiline, see "orkestreerib kõned, millel on ülesanne, mis teevad midagi. Sõnad, mis teevad head ja sõnad, mis hirmutavad maailma. Sõnad, mis võitlevad, sõnad, mis kannatavad, sõnad, mis loodavad. Sõnad, mis rõõmustavad sind, mässavad sinu vastu, rahustavad sind. Sõnad, mis tantsivad ja sõnad, mis armastavad. Sõnad, mis otsustavad, ähvardavad, mõistavad süüdi ja tapavad. /---/" Jne.

Tõesti, sõnade, kõneaktidega, keelemasinaga "Suite N°2" tegeleb, ses mõttes on Baltoscandalil tal mingi ühisosa nt Maike ja Iggy Lond Malmborgi sõnarüütlite-looga.

Lavastus lähtub projektist Encyclopédie de la parole, mis on 2007. aastast eri valdkondade kunstnike-keeleuurijate algatusel ja toel kogunud kõiksugu reaalselt esitatud-salvestatud tekste, spordikommentaaridest, avalikest kõnedest eravestluste, kliendikaebekõnede ja loitsudeni välja. Need ligikaudu 800 salvestist on virtuaalses entsüklopeedias jagatud kategooriatesse, säält saab kunstnik või uurija need üles korjata ja vormida kas teoseks või ettekandeks või...

Täiesti arusaadav, miks lavastaja Joris Lacoste’il läks viie näitlejaga töö loomisel vaja hulgi hääle- ja keeletreenerid – tekstinäiteid on maailma keeltest ja paigust. Muidugi ei pea publikus istuma polüglotid. Esiteks seepärast, et inglise keele vahendusel on pea kõigest siiski tõlge antud. Teiseks – kuigi "Suite N°2" tegeleb (erinevalt esimesest osast, mis mängiski keele kui sellise, häälikute, häälduse, keelevõimelustiga) kõneaktiga, sõnadega, "mis midagi teevad", ei ole kogu teksti jälgimine siin üldse mingi eesmärk või kohustus – eri tekstiliikide vastandused loovad rütme ja krutskeid.

Ühe pikema stseeni "alustekst" või põhi või taustamüra on Portugali peaministri kõne majanduskriisist väljatulemisest. See on koletupikk, täis poliitkorrektset ja keerutavat pläma, tüütuid fakti- ja statistikajadasid, tühje tulevikulubadusi. Sellesse ebasiirasse, lõpmatult edasirulluvasse ja ebapõnevasse retoorilisse süsteemi, mida üks näitleja väga veenvalt (tüütult) ja ennastohverdavalt ette kannab, on teiste esituses põimitud hulk hoopis teistest maailmades pärit tekste – näiteks islamiusulise vene keelt kõneleva mehe armastusavaldus oma kallimale. Teiste retooriliste situatsioonide emotsionaalsus või siirus (muide, päris palju on lavastuses kasutatud spordiga seotud kõneakte) või nihe toob tolle lõpmatuna tunduva kõneakti tühisuse halastamatult esile – kuigi majanduskriisi ja tänase Euroopa demokraatliku mõtte arengu plaanis võiks see ju olla (kasvõi siis negatiivses plaanis, kasvõi kuidagi sümboolselt) oluline hetk, ühe majanduslikult hätta ja Euroopa Liidu troika hambu jäänd ja ohverdusi teind väikeriigi peaministri pingutus. Aga lavastuses loob ta ühe pika stseeni taustarütmi, kõnekonteksti, mis laseb teistel tekstidel, aktidel elada ja lummata.

Oluline ongi nonde eri maailmast pärit kõneaktide põimumine. Lavastaja on teadlikult kogu muu rämpsu maha tõmmanud. Ekraanil jooksevad vaid tekstide tõlked, kõik viis näitlejat on riietatud mittepealetükkivasse musta, ees noodipuldid, lisaks viis tooli seina ääres. Minimaalne teatraalne liikumine, väga vähe "muusikalist kujundust". Kogu butafooria, kõik segav on ära jäetud. Ma kujutan ette, kuidas mõnel teisel lavastajal oleks kripeldanud – kuidas usaldada teksti ja inimhäält, argiseid kõneakte ja nende esitamist.

Aga selles ongi asi, trupp on väga tugev. Meid ümbritsev sõnademaailm ja ta tühjus nii kergesti paljastatavad. Näiteks USA lõunaosariiklaste peretüli salvestuse – homoseksuaaliks osutunud poja ärasalgamine ja nuhtlemine kogu pere poolt – laseb lavastaja näitlejatel meile nii-öelda pühalt ära mängida, et see saab õhus võnkuda (samamoodi nagu ühe tehniliste probleemidega lennuki piloodi ja lennujuhtimistorni suhtlus). Börsinumbrite langemise ja/või Hodorkovski kohtuotsuse ettelugemist hakkavad saatma aga räpp ja kaitseloits (meeleolu oli siis juba minugi peas transilaadne).

Eri keelesituatsioonide ja keelte oma rütm ja spetsiifiline intensiivsus loovad selle lavastuse dramaatilise pinge ja loo. Mingis mõttes nagu keeleteaduslik uurimus(materjal), teisalt iseseisva mõtlemisega ja võimsa pingega kaasaegne draama. Või siis nagu dadaistliku või pigem konkreetse luule õhtu, säärane lõpule viidud modernistlik programm, kus kõneakt ongi luule, kus keele sisim mehhanism on ülem igast konstruitud riimist.

Nii et poeetiline keeledraama seega. Olemuslikult, lähtepunktilt "realistlik" päälegi…

Night of the Moles (Welcome to Caveland!)
Idee, lavastus, lavakujundus: Philippe Quesne
Laval: Yvan Clédat, Jean-Charles Dumay, Léo Gobin, Sébastien Jacobs, Erwan Ha Kyoon Larcher, Thomas Suire, Gaëtan Vourc´h
Dramaturgiline koostöö: Léo Gobin, Lancelot Hamelin, Ismael Jude, Smaranda Olcese
Kostüümid: Corine Petitpierre, Anne Tesson (assistent)
Kunstiline ja tehniline koostöö: Marc Chevillon, Yvan Clédat, Elodie Dauguet, Abigail Fowler, Thomas Laigle

Philippe Quesne’i "Muttide öö (Teretulemast Koopamaale!)" on mingis mõttes "Suite N°2" vastand – säärane olenditeater, kus kõnelemist asendavad mutikeelsed mörinad, vaevuaimatavate tuttavate rütmidega – vahepeal on näiteks aduda meieisapalvet, mõnd inimomast südamlikku fraasi võib ka mörinast aimduda jne. Reaalse maailma tausta asendab mõistukõne, allegooriline tumelugu või alternatiivreaalsus…

Kui juba pikka aega on kaasaegses teatris/tantsus, etenduskunstides loodud meist endist kõnelemiseks säärast puhastatud, mõistukõnelist-metafoorset olendit, kes poleks päris inimene, vaid midagi inimesesarnast, veidi väärakas humanoid, kes rõhutab kas me üldist absurdi ses ilmas või siis mingit inimolemise aspekti, mida lavastaja/etendaja uurib, siis Quesne läheb tagasi vana hää loomakujundisüsteemi juurde – esimestes inimkonna näitemängudes näideldi üksteisele rituaalselt jahti – jahimehi ja loomi (karupeied on näiteks säilinud/talletatud, üsna ürgse koega rituaaldraama, muidugi "täiustund") –, esimestes maailma selgitavates lugudes olid inimesed ja loomad üks ja sama (indiaanihõimudel, aga ka Siberi rahvastel jt on näiteks loomadest vasted, kelle suguseltsi arvatakse end kuuluvat), lapsed kuulevad siiamaani väiksena lugusid, kus loomad räägivad-tegutsevad nagu "meie".

Selles mõttes pole midagi imelikku, et Quesne oma ühe varasema töö – "Swamp Club" ("Rabaklubi"), kus laskuvad tegelased oma kultuuriklubiga lõpuks maa alla – jätkuks loob hiidmuttide maailma. Quesne on visuaalselt mõtlev mees, lavakunstnikuna alustanud lavastaja, kes ehitab suurt taiest, kihiti lahtihargnevat võluilma, visuaalteost, mille sisse ta oma loo/näitlejad paigutab.

Muttide hord tungib mingisse ruumi (on see kunagine ehitis? lihtsalt sümboolne seintega kast? kellegi ilus turvaline maailma?), lammutab selle ja asendab iseenese – justnagu barbaarse – tsivilisatsiooniga. Või on see postapokalüptliline järelm, tsivilisatsiooni koopasse (unustatud sünnikodusse) tagasi taandud "ülejääk". Nad loovad muusikat, algelist kunsti, millest leiavad lusti, samas on neil süngeid-nukraid rituaale (üsna alguses näeme näiteks matust). Me näeme isegi mutilapse sündi (kindlasti teatriajaloos esmakordne, ma ei ole päris kindel, kas ma olen sünnitust varem näinudki laval… aaaa – ikka olen, mitu korda isegi, Kalevipoja sündi ja… aga nood polnud nii… naturalistlikud? mutt-humanoidsed?).

Muttide mutikeelne ja mutimeelne maailm ehitub võluva poolteisttunniga. Ehk on see mul nõukogude aja lapsena veres – kui on juba loomakostüümid, kui on see lapsik-siiras vaim, kui mutid ikka teevad laval pea kogu aja ka bändi, siis mul on põnev. Ma ei saa midagi teha, mul on palju põnevam, kui Eesti Draamateatris psühhologiseeritud ja isegi kõrge tempoga, Eesti tippnäitlejatega traalivaalit vaadates. Postapokalüptilisele, plaatonikoopalisele mutirahvale on parem kaasa elada, kui prokrustiliselt teatriks mõõdetud tuttavale ruumile – kuigi selleski lavastuses pole midagi puudu, midagi säärast, mille puudumine võiks määratleda lavateo "mitteteatriks".

Me elame ajas, kus sääraste lugude rääkimine/näitamine, on paratamatu. Ma ei usu, et inimkultuuris on olnud aegu, kus eshatoloogiline tunnetus üldse puuduks, aga praegu on too otsing, too taju jälle õhus nagu Rooma liigi lagunemise päevil, nagu varakristlikus ilmanägemises. Ainult et lunastajakuju taastulemine on küsimärgi all. Suurpuhastuse päev on küll õhus.

Muttide maailm – olgu ta siis pre- või post-tekkeline – vastab sellele põrandaaluse rokkkontserdiga. Päär Pärenson kõrvalt torkas mulle, et saime ka ikka oma The Prodigy kätte, sest tõesti pühitses samal õhtul Lauluväljakul õllekaare all maapealne tsivilisatsioon oma arengu kõrghetki. Meil oli oma hetk muttidega, tundus kuidagi olulisem, kuigi The Prodigy on mullegi tähtis olnud… Mutimuusikas, muide, on lisaks tavalise rokkbändi põhikoosseisule oluline instrument kaeblik või vihaselt kiunuv teremin.

"Limewire* (v3.0)"
Koreograaf: Andros Zins-Browne
Muusika: Smells Like Teen Spirit, Nirvana
Helikujundus: Peter Lenaerts
Valguskujundus: Clive Mitchell
Esitajad: Maris Kahre, Karl Kask, Leanika Mändma, Reelika Poroson, Stella Kruusamägi, Kadi Keskülla, Kristo Sauela
Projektijuht: Irene Hütsi

Esimese õhtu lõpetas Andros Zins-Browne oma Brüsseli maineka tantsukooli P.A.R.T.S. kümne aasta taguse menuka lõputöö "Limewire" uue versiooniga, kus tantsivad noored TÜVKA tudengid. Ja kõlab – mitu korda – Nirvana "Smells Like Teen Spirit".

Iseasi on see, mida autor ja festivalimaterjalides kõlkuvad tekstid lubavad. Mõnikord on asja külge mõeldud suur teooria, aga laval see ei peegeldu/avaldu või siis on markeeritud ilmselgega (nagu praegu näiteks noorte kultuurivõrgustiku ebaoriginaalsust ja jagamist matkivad liikumiste kordused-matked-ülevõtmised ja samas mäss, rabelemine selle vastu, originaalsuseotsing).

Igatahes on äge vaadata, et noortel tantsijatel on see võimalus, et end niiviisi vabaks tantsida, et on sääraseid "koolitunde", kus saab veidi hulluks minna, lustida. Kas lavastus ise nii äge on… noh, noorte lusti on näha ja see ongi nii, et noorte tantsijatega peab tegema asju, kus nende energiat, väljaelamiskirge saab suunata, ära kasutada.

Kas siin seda lõpuni tehtud on? Ei, mingis mõttes on see alles (küll äge) protsessi alus, lähtekoht. TÜVKA noortel tantsijatel on säärase kogemuse päält hää end koguda ja veel edasi minna, pressida endast välja ka see järgmine hetk, kui on juba tõesti ülevõlli. Aga praegu on see hää võimalus näha noorte annete kasvamist, nende sisemise tulejõu loomise ja juhtimise oskuse kujunemist.