Need on aastad 1958 ja 1959. Merilaas müügil! Meie kirjandusõpetaja Ilse Erm suhtleb August Sanga ja Kersti Merilaasiga ning teab, mis ilmas sünnib. Õpetaja nimetab valjul häälel neidki luuletajaid, kelle raamatud seisavad meil kodus riiulil nagu vaikivad tunnistajad: Under, Suits. Eestiaegsed raamatud on me pere kaasa toonud Tartumaal 1944 hävinenud kodust. Aga nüüd on Under müügil! Suits müügil! Ja veel: kirjanikud Jaan Kross ning Ellen Niit ise siin Pärnus!

Kodus järele mõeldes taipan ma õpetaja jutus vihjet. Ta on öelnud midagi Jaan Krossi ja laagri kohta, mis oleks meie pere saatuse tõttu kindlasti pidanud mind puudutama, kuid on uudistetulvas erilist muljet jätmata siiski minust üle libisenud. Kui ma nüüd punase tellismaja puutrepist üles linnalehe toimetusse olen roninud ning veendunud, et kohalolijaist olen mina ikka ainus noorukene, tunnen pigem kahetsust kui rõõmu.

Mida mul siin teha? Omaealiste abituski luules võib uljas lausekeerd pakatada elurõõmust ja keelelõbust. Siin on aga ametlik aeg ja väljakujunenud kord. Siin ajalehe kirjandusringis peetakse suurtele sõnameistritele viidates vaese s õ n a üle lõpmatut kirjanduslikku kohut. Nagu kusagil teistes karmides majades teisel eesmärgil, arutatakse siin tulevase suure meistri väljaselgitamise eesmärgil igaüht, kes kohtusse on tulnud. Ning kõik loevad ette. Mina loen ka ette - häbematu enesekindlusega.

Mul on ju lehes juba ilmunud ilmatu kirjutis. Mul on taskus linnalehe mittekoosseisulise korrespondendi tõend. Mu meeles mõlguvad uued vägevad kirjatööd. Ma olen kuueteistkümnendast eluaastast peale ise oma jalgel püsiv mees, talent mitmel alal. Ning ma olen õpetaja õhutusel eelmisel õhtul kirjutanud just esinemise puhuks uue salmijada. Ja... minu kohta ei öelda ühtegi sõna!

Kuni Ellen Niit lausub oma märkuste lõpetuseks asjaliku sõbralikkusega, et talle jätnud mulje mu luuletus, milles olen suurejooneliselt visandanud "põrandal ja pilvis tiirud". Ning küsib õhtu lõpul omavahel, kuid peaaegu möödaminnes, kas ma Tallinna saaksin tulla, kui vaja peaks olema. Jah, vastan mina, maailm on lahti mu ees! Kostab naer. Ning ongi kõik.

Juhendaja Ellen Niit ei ole kuidagi toonitanud,  et ta on Kirjanike Liidu luulekonsultant. Korraga saabub aga üllatav kutse noorte autorite seminarile. See peab olema pilet uude mõtlemisse, tulevasse aega, uude maailma. Seminar siiski mu mõtteviisi ei muuda. Aga seda värskendab luuletaja Ellen Niidu mõõdukasargise lihtsusega ja üldse mitte õpetlikult öeldud mõttetera, et luule loob k e e l e uueks. Mõttetera idandamiseks jäädvustan ta oma märkmikku ning lisan mõne aja pärast: ja seeläbi uuendab luule oma aega. Sest vabavärsi pärast peetav võitlus rapib ideelist sundmõtlemist ning poliitilise illuminatsiooni kiuste ilmub kirjandusse üha selgemini i g a v e n e   i n i m e n e , üleajaliste väärtuste kandja.

*

Aastad on möödunud. Loen oma kunagise innustaja vanu ja värskeid raamatuid. Ellen Niidu luules tuksub tugevasti ema süda. See on i g a v e n e   l a p s  oma jäävate ja ajas uute probleemidega, kes ema südame tugevasti põksuma paneb. On asenduste aeg. Tavapärastes arusaamades on lapse sünd asendunud sünnitusega. Sündija asemel on tähelepanu keskpunktis sünnitaja ja sünnituse vastuvõtjad.

"Ruumi hääled, liigeste nagin, kõhu korin leiavad ta üles juba ema sisemuses. Taustal kuuldub tume rütm - ema südame trummi raske tagumine. Kas on olemas sõnadeta keel? Kas vastsündinu ei räägi? Vaata – vaatle teda. Ta hüüab ja kiljub kogu oma olemuse ja keha jõuga: "Ärge puutuge mind! Ärge puutuge mind!" Ja ühtaegu anub ja palub: "Ärge jätke mind! Aidake mind! Aidake!""

Oluline ja lausa sümboolsegi sisuga osutus prantsuse arstilt ja mõtlejalt Frédérick Leboyer'lt ei jäta kahtlust, et inimelu mõjutav väärtustunnetus on moondumas. Asendamisi märkame ka ise. Lapse lihtsat loovat mängu hakkab asendama globaalne tehnoloogiline askeldamine. Jälle kord käib uue inimese modelleerimine. Seniseid arusaamisi igavesest inimesest hakkab tasapisi välja tõrjuma kujutlus paremast inimesest - hübriidinimesest.

Sel taustal kuulen Ellen Niidu selget lauset, läbipaistvat mõtet ja julgustavat häält. "Su silmad vaatavad välja / su ihu, / su tõelise kodu / akendest. / Tere, inimeselaps! / Samasugune kui mina!" Vaata südamega, inimene, see näeb välisest maastikust läbi. Usu sisemisse piirideta kodusse, mis ei kao. Jäävasse kodusse südameajas pääseme oma mõttes alati - ja seeläbi ka olemisse endasse. Kodu on ainukordne "ummissõlmede lõputu rodu", mis ei saa lahti hargneda.

Loen ja mõtlen: Ellen Niidu "täiskasvanuluule" ja "lasteluule" on üks. Minu jaoks on ta eelkõige luuletaja - luuletaja, kes on kirjutanud ka lastele.

*

Esimesest kohtumisest Jaan Krossi ja Ellen Niiduga on möödas üle kahekümne aasta, üle kolmekümne aasta... Istun aeg-ajalt ikka ja jälle nende elutoas. Tajun kogu oma olemisega, et kui suur ime võibki siit mööda tümiseda, on väike ime tõesti ühtepuhku siin kodus olemas. Võib-olla pidevalt. Neil kahel on silmad. Neil on viis rääkides otse silma vaadata, aeg-ajalt heita kaasale kõrvalpilk... Ja nad kuulavad ka! Kuulavad ära kogu jutu. Neil kummalgi oleks muudki teha, kui minu juttu kuulata. Aga nad süvenevad sellesse. Nad ei ole minuga rääkides kusagil mujal... Hea on nii rääkida. Tahaks kõik ära rääkida nagu väike laps. Kõik on olemas.

Kui ekraanilt tungivad tuppa ülevoolavates värvides päevauudised ja kaubandusteated, muutub kõik küll ebareaalseks. Sest inimene ekraanil nagu on, aga teda nagu ei ole ka. Inimesi on ekraanilt paistvas maailmas vähe, kõik on töötajad, ja kõik nad räägivad tööst. Maailm on avastatud, aga näitab end ainult  hetketi.  See iserääkiv ja mitte kedagi kuulav masin vaikib siiski peagi. Käib klõps ja mõnus elutuba on jälle olemas ning saame jälle koos mõtiskleda. Ja luule kuulub me jutu sisse sama loomulikult nagu argipäev. Kõik on jälle olemas.

*

Esimesest kohtumisest Jaan Krossi ja Ellen Niiduga on möödas pea viiskümmend aastat. Näen Ellenit Jaani "Kaasteeliste" esitlusel. Ta vaatab ikka otse silma, on ikka nii lihtne, vahetu ja otsene.  Me räägime lastest. Mina räägin inimlapsest, räägin abstraktselt ja kõrgelennuliselt lapse haavatavusest, pärin tema laste ja lastelaste kohta. Ellen ei tee teist nägugi, kui ütleb: ühed haavatavad meil kõik, aga saavad hakkama. Korraks vilksatavad me jutus motiivid, mida on toonitanud Elleni ja Jaani kaasteeline Ain Kaalep - need on kohus ja armastus, ja ma pistan nad kiirustades vormelisse usk, kohus ja armastus. Aga Elleni suus ei muutu ka kohus ja armastus abstraktseks ega kõrgelennuliseks nagu minu suus.

Sel kohtumisel ma ei tea, et näen Ellenit silmast silma viimast korda. Õhtul kodus mõtlen, kas kõik need elu täis olendid, kellest Ellen on kirjutanud, krõllid ja teised, kas need on eestlased. Peaksid olema... See mõte ajab naerma. Ma kirjutan päevikusse, kui imelikult ühtne on inimeste elu kõige olulisemas. Ja milliste äratundmiste aeg on olnud - siin ei ole puudunud rõõm ühest päevast ega lihtsad asjad ega maailma pidevus...! Kuidas ta enda kohta ütleski? Keetev, koristav ja kirjutav muusa... Aga keda ta õieti silmas pidas, kui kirjutas: Saja nimega /nurmenukk olla jaksab/ siiski ta ise?

*

P. S. Kui rikka sisuga võivad olla lihtsad sõnad! Kui vägevad võivad olla tasased kujundid! Euroopas on laia levikuga ja paljude nimedega nurmenukku peetud imejõuga taimeks. Uskumuste kohaselt avab nurmenukk kuldse võtmena võimaluse leida kiindumus ning aitab aitab hoida armastust ja abielu, rääkimata tema tervistavast ja tugevdavast ravimtoimest. Aga veel. "Katkestatud inimsuhted, keelatud kontaktid, väljanaerdud veendumused, halvakspandud eetilised väärtused, hävitatud järjepidevus ja lahtirebitud juured – see kõik on olnud minu generatsiooni jaoks vältimatu ja igapäevane pealesunnitud reaalsus, kuhu meid oli surutud ja kust me vaevalt oskasime leida väljapääsu. Sellises olukorras pidi igaüks ise leidma tasakaalu, et suudaks elada edasi, pidi kokku võtma oma jõu, et jääda iseendaks. Minule on tasakaalu ja jõudu andnud alati luule.“  - Ellen Niit.

Lühendatud versioon artiklist ilmus juuli Loomingus.