Arvustus. Poliitilised vaated ja emakeel ei pruugi olla komplektis

Uuslavastus
"Ma pigem tantsiksin sinuga"
Lavastaja Oleg Soulimenko (Viin/ Moskva)
Dramaturg Piret Jaaks (Tallinn)
Produktsioon R.A.A.A.M. ja Vaba Lava
Nikolai Bentsler, Mari-Liis Lill, Gerli Rosenfeld, Anastassija Kurtšikova, Marina Gromova ja Uno Trumm
Esietendus Vabal Laval 1. oktoobril
Vaba Lava hooaja teise uuslavastuse "Ma pigem tantsiksin sinuga" lavastaja Oleg Soulimenko, kes on võtnud teemaks paljude kohaspetsiifiliste nüanssidega teema nagu eestlaste ja Eestis elavate venelaste suhted, pärineb Moskvast ning elab ja tegutseb Viinis. Eri kultuuride kooseksistentsi küsimused on talle seega küllap tuttavad, ta on teinud mitmeid Austria ja Vene kunstnike dialoogi arendavaid projekte. Vabal Laval uurib ta, kas ja kuivõrd on võimelised üksteist mõistma eestlased ja venelased, kes küll jagavad riiki, aga hõlvavad seejuures mitmeti erinevaid geograafilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi territooriume.
Fookuses on neli nn tavalist inimest, kes valiti lavastusse otsinguga ning kes on demograafilises mõttes vastandid: kaks eestlast, kaks venelast; kaks taasiseseisvunud Eestis kasvanut, kaks nõukogude aega mäletavat inimest (nimeliselt Gerli Rosenfeld, Anastassija Kurtšikova, Marina Gromova ja Uno Trumm). Lavastus kulgeb sarnaselt jutusaate formaadile, ainsad professionaalsed näitlejad laval (Nikolai Bentsler ja Mari-Liis Lill) on seekord pigem kõrvalosades ning usutlevad nelja panelisti lõpmatute küsimustega. Kuigi saatejuhtide dikteeritud energiline tempo ja Mari-Liis Lille tantsisklev-võimlev, funktsioonilt narri meenutav tegelaskuju tekitavad korraks ootuse, et äkki saab näha põnevat eestlased vs venelased kaartide avamist, siis tegelikult on otsest konflikti järgnevas üpris vähe. Eriarvamused kõlavad, aga debatt pole eesmärk. Lavastus on muuseas kakskeelne, mis toimib tänu jooksvalt tõlkivatele saatejuhtidele üllatavalt sujuvalt.
Lavastuse dramaturgilise selgroo moodustavad küsimused, millest osad on häbitult isiklikud (kas su rinnad on ehtsad?), teised kompavad erinevaid eesti-vene temaatika tahke ning toovad nähtavale vastajate poliitiliste vaadete erisusi. Igaks etenduseks valib dramaturg Piret Jaaks enam kui 500 seast uue hulga küsimusi.
Niisiis on vastajad teadmatuses selle osas, millised küsimusepüstitused ja dilemmad neid seekord tabavad. Sellele vaatamata ei jää neil muud üle, kui saatejuhi iga pöördumise järel end pakutud teema suhtes positsioneerida.
Nelja osaleja julgus avalikult sellistes küsimustes arvamustega lagedale tulla äratab esmalt imetlust. Erinevalt keskmisest netikommentaatorist kõnelevad nad oma näo ja nime all (kuigi ei maksa unustada teatri kunstilist filtrit, mis annab lavalolijale rohkem mänguvabadust, kui tal oleks elus). Samuti pole neil (vähemalt lavastuse kontekstis väljatoodult mitte) kindlustuseks mõnda mandaati, mida üldiselt peame arvamuse avalikult kaalukaks osutumisel määravaks, nagu ametipositsioon või erialane pädevus. Nad on lihtsalt Eesti ühiskonna liikmed, kelle poliitilised vaated ja erinevad emakeeled on osa nende identiteedist. Kas määrav osa, sõltub suuresti, kelle ja millisest lähtepositsioonist vaadata (riigi, Meie, Nende või sõbra, tuttava jne). Seejuures ei saa poliitilisi vaateid ja emakeelt pidada fikseeritud kõik-ühes-komplektiks, mida keegi tervikliku mallina maailma käsitlemiseks tarvitab. Sellepärast ongi vaja palju küsimusi, et saada teada, kes meie tänased saatekülalised ikkagi on.
Lavastuse kreedo on selge ja humanistlik: inimestevahelist sümpaatiat ja antipaatiat määravad jooned võivad joosta hoopis teisi kategooriaid ja teemasid pidi kui päritolu või arusaamad ajaloosündmustest. Oleme kõik mitmekülgsed inimesed ning see, et ei klapita ühtpidi, ei tähenda, et oldaks igas küsimuses, tegevuses või kontekstis tõukuvad vastandid. Iseenesest on tegu lihtsa, ent väga põhimõttelise maailmanägemuse korral ka lihtsasti ununeva tõega, mida rakendab vist küll suur enamik kõikvõimalikke sotsiaalseid ja kunstiprojekte, mis ühiskondlikke probleemidega tegelevad.
Muuhulgas pakub "Ma pigem tantsiksin sinuga" intrigeeriva võimalusena välja, et ehk võiksid eestlased ja venelased leida ühise keele ja ühtekuuluvustunde hoopis rahvusriigi idee minetanud multikultuurses tulevikus või mingi kolmanda kultuuri ja keele üleilmastumise tuules. Muutlik nagu see maailm on. Mis puutub aga stereotüüpide inimlikustamisse, siis kuivõrd igal etendusel kõlavad erinevad küsimused, võib mõni vastajatest vaataja jaoks avaneda vähem kui teised. Ehkki võib ka olla, et maailmavaate põhjal inimesi lahterdav mõtteviis ongi niivõrd kinnistunud, et vajab mõranemiseks enamat kui mõnda inimese argielule viitavat infokildu.
Nii või naa, küsimus eestlaste ja Eestis elavate venelaste vahelisest võõristamisest ei seisne ainult suvatsematuses erimeelsusi ebarelevantsetes olukordades kõrvale jätta või nendega vajadusel mõistlikult ja demokraatlikult tegeleda – pigem on asi kohtumisruumide, -kontekstide ja -põhjuste vähesuses. Muidugi on eestlasi, kes võivad öelda, et neil "on venelastest sõpru/ töökaaslasi/ tuttavaid" (põhiväljend, kui tahetakse tõestada positiivset suhtumist mõnda vähemusgruppi, tuntud ka sõbra-argumendina) ning vast ka vastupidi, aga saab siiski üldistada, et suur osa eestlasi ja Eesti venelasi elab nagu paralleelreaalsustes.
Teatri kollektiivset olemust ära kasutades on võimalik neid maailmu ristata. Intervjuus Päevalehele ütleb Mari-Liis Lill, et lavastuses "Ma pigem tantsiksin sinuga" on tavalistele eestlastele ja venelastele laval suhtlemisvõimaluse andmine sammuke edasi tema ja Paavo Piigi lavastusest "Teisest silmapilgust", kus eesti- ja venekeelne publik ühte saali kokku samuti kakskeelset etendust vaatama toodi.
Milline saab olema järgmine samm? Soulimenko lavastuses on õigupoolest ka osal publikust võimalus sõna sekka öelda või küsimus esitada, kuid sel pole etenduse käiku määravat rolli. Integratsiooni, nagu vast oleme õppinud, küll sundida ei saa, ent teatrivaataja mugavustsooni piiride nihutamisel, mis paratamatult Teisega kohtumise juurde kuulub, igatahes on veel ruumi.
Toimetaja: Valner Valme