Arvustus. Go Away Birdi jahe sensuaalsus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: Rene Suurkaev / ERR

Uus plaat
Go Away Bird
"Sleep On It" (ise välja antud)
7/10

Möödunud Eesti Laulu konkursil ootamatult edukaks osutunud Go Away Bird mõjus tol hetkel nagu tummine obadus retropoppi otse ribidesse. Õhuline ja kerge, neoonvalguses häbelikult esinev punt, kes oli justkui kogemata eksinud suurele lavale. Poolfinaalist jõuti aga suisa finaali ning rahvale nende arglik naivism meeldis. Debüütalbumil "Sleep On It" jätkab trio küll sama pehmelt, kuid julgust on kõvasti juurde tulnud. Pimedast nurgast on mitu sammu prožektoritele lähemale astutud.

Go Away Bird teeb kümne looga läbilõike 1990. ja 2000. aastate popmuusikast ning seda ootamatu kõikehõlmavusega. Nad võtavad ette unise dream pop'i, kruvivad sinna külge post-Grünbergi süntesaatoreid, valavad selle üle popstaariliku poseerimisega ning see komplekt kõlab äärmiselt värskelt ning põnevalt ("Sunday"). Samamoodi keeravad nad tuure maha nullindate lapsemeelsest indie rock'ist ("Drinking Party in the Train Compartment") ja tulemuseks on veidi väsinud Vampire Weekend, mis on oma totruses üpris võluv.

Kitarrid ja trummid on kogu plaadi ulatuses esile tõstetud. See ei tähenda, et basstrumm peksaks kõrva ääres ja riffid käriseksid otse kõrva. Vastupidi, esile toomine tühistab lihvitud produktsiooni ja loob kõik tingimused sulniks helikeeleks. Seal ei ole 21. sajandi masinlikku terviklikkust, see on meeldivalt primitiivne popmuusika, mis võtab aluseks mõnikümmend aastat vanad reeglid. Trummidel ei toimu midagi kuigi põnevat ja kitarr mängib lihtsat meloodiat. Pigem üritavad nad teha meelega vähem, et maksimalism ei hakkaks varjama muusikat ennast.

Minimaalsus ja vähesus väljendub ka emotsionaalsel skaalal. Lood mängivad tihti ühe idee või tundega, mis on visandatud see-eest eriti selgepiiriliselt. Olgu selleks siis kas Chris Rea poole kalduv jahe sensuaalsus ("Riberda Del Duero") või udusse mattunud garaažrokk The Killsi jahimaadelt ("Painkiller"), vahet ei ole. Ühtmoodi enesekindlalt ja väljapeetult panevad nad üksteise järel ette eri maske ning kehastavad hääbuvaid, tulevaste retrofestivalide eks-staare.

Kui esimestel kuulamistel on lihtne ja voolav kõlapilt intrigeeriv ning paneb otsima peidetud nurki, millest kinni haarata, siis mida lugu ja kuulamiskord edasi, seda enam jääb vajaka dünaamikast. Olemas on piisavas koguses nii põnevat karakterit - Stanislav Bulganin on äärmiselt täpne laulukirjutaja ning Hanna Parmani vokaal on nagu sulavõi - kui ka laia ning avatud vaadet muusikale, kuid põnevad meloodiad ja rohked ideed langevad kokkuvõttes kuidagi ühtseks, aeglaselt vaaruvaks tervikuks. Vaba, kammitsemata vaade retropopile ning madalatel tuuridel toimiv helikeel ei tekita piisavas koguses sädet ning pöördeid võiks kohati pisut rohkem olla.

Kuid plaadil on ka hullusi, mis ikka ja jälle peale lähevad ja siiani vastuseid ei anna.

Plaadi nimilugu "Sleep on It" on veiderdav anti-tantsulugu, mis üritab vägisi enda üle nalja teha, aga kujuneb juhuse tahtel äärmiselt funktsionaalseks. Kõlksud, prääksud, vilinad, toterdav süntesaatoriludin ja pulseeriv techno't teeniv bass tunduvad esmapilgul nagu hapukurgi-mango smuuti kookoshelvestega. Täiesti idiootne ja koomiline komplekt suvalistest helidest, mida saadab lisaks kõigele ka olematu kompositsioon.

Tõsi, seda on raske pidada terviklikuks looks, sest algab ja lõpeb kusagil punktide A ja B vahel, kuid see on tähtsusetu. Isegi n-ö "loo alge" lööb oimetuks ja kuigi see teos ei anna ennast kergesti kätte, siis mängiksin seda ikkagi peol, nii naljaviluks. Enne tipphetke, kui põnevus on õhus ja kõik ootavad midagi. Ja siis tuleks selline kääksuv maniakaalsus. Võrdlusena meenub paratamatult Vaiko Epliku hiljutine "Rehelohe", mis oli küll tervikuna lihtsakoelisem, kuid loo ambitsioon oli sarnane.

Eriti täiskasvanulikult ja eneseteadlikult kõlab ka plaadi lõpuakord "Drive", mis toob kõrvu Mazzy Stari siidise ja peagu hääbuva kõla. Võrdlus Mazzy Stariga on kohati isegi niivõrd täielik, et raadiost kuuldes võiksin need kaks täiesti vabalt segamini ajada.

Eks see samasus võtab nad ilmselt ka hästi kokku. Haara väike osa kodumaist Pia Frausi, sega see lusikatäie Morrissey, Pixiese ja R.E.M.-iga ning kata unenäopopi glasuuriga. Kaunistuseks pisut alternatiivrocki ja kitšilikku kommertsi ning me saamegi Go Away Birdi.

Väidetavalt on Stanislav Bulganinil veel mitme plaadi jagu materjali ootamas, seega kuuleme neist veel õige pea. Loodetavasti näeb järgmisel plaadil veel rohkem sünteese nagu lugu "Sleep On It". See oleks raju.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: