See on sedalaadi film, et kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Tegemist on krimikomöödiaga, mis on üdini ülbe, selle sõna parimas tähenduses. See on lihtsalt cool.

Mõni sõnadeta pikk stseen on selles lihtsalt cool´i kehastus. Näiteks koht, kus ülbik Lord James Mangan (Theo Jamesi kehastuses) palja ülakehaga trepist aeglasel sammul alla marsib, et omast arust minna sünget kättemaksu ellu viima. Selles stseenis pritsib ülbust igast keharakust, kusjuures asi näib kogu ülbuse juures siiski ka naljakas, ilma koomiliseks lollitamiseks muutumata.

Teine märkimisväärne sõnatu ja vägagi elutruu stseen, mis võiks olla ka omaette väike muusikavideo, on uurija Terry Monroe (Alexander Skarsgård) stseen ööklubis, kus ta end üksi purju joob. Algab see nii, et ta läeb väga ülbelt ööklubisse, seisab leti äärde ja kukub topsi kallutama. Teeb seda ilmselt mitu tundi, üles filmitud on see kõik kiires tempos, eredalt on välja maalitud kõik erinevad joobeastmed, kuni ta viimaks otsustab välja tukkuda. See muidugi ei toimu enam nii cool´ilt, ning klubi ees pannakse talle sõna otsese mõttes kott pähe, topitakse pahade autosse ja viiakse minema. Turvamehed jäävad kivinäoga järele vaatama.

Muidugi on siin ka palju vandumisega vürtsitatud dialoogi, väga palju pohhuismi ja teiste tunnetest üle sõitmist, siin on pornot, pedofiiliat, mõõgaga peade raiumist ja tulevahetust. Siin on üksildust, on armastuse otsimist, on sõbra õla alla panemist.

Ja siis on siin ka tegelane nimega Birdwell (Caleb Landry Jones), kes vähemalt mulle meenutas terve filmi aja kuidagi väga David Bowiet, kuigi ilmselt see paralleel on ainult minu kiiks ja õiged Bowie fännid kargaksid mulle kohe turja, nimetades mind kretiiniks, debiiliks ja heal juhul pimedaks, kuid öelge, mida tahate, see Birdwell meenutas mulle Bowiet ja isegi kui ta kellelegi teisele Bowiet ei meenuta, siis tema on samuti üdini ülbe. Isegi siis kui ta vereloigus üsna hädiselt koriseb (seda juhtub filmis rohkem kui üks kord) ja muul moel ebakindlalt võbeleb, ikkagi on ta nii kuradi maaliline ja popstaarilikult ülbe tegelane, et ainult vaata ja imesta.

Silmailu jagub siin naisvaatajale kuhjaga. On palju ilusaid mehi, kes üsna sageli on ekraanil poolpaljad või täiesti paljad (suguelundeid ei välgutata, kõik jääb siivsaks), meestele on ka üks ilus naine, kes on samuti vahelduva eduga poolpaljas või täitsa paljas ja siis on palju väga värvikaid omapäraseid karaktereid, kes küll end paljaks ei koori, kuid kes on väga vürtsikad, nagu näiteks mainitud Birdwell.

Peategelaste ansambli moodustavad kaks leeri. Head, ehk ülla eesmärgi nimel võitlevad tegelased on kaks üdini paha politseiuurijat, kes vilistavad kõigile reeglitele ja unustavad ajuti ka ise, et nad on politseinikud. Pahad, ehk pornotööstuse, stripiklubide ja muu hämaraga raha kokku kühveldavad, on pururikas lord Mangan ja tema lakei Birdwell. Taustaks on mõned korralikud hallid hiirekesed, tavalised politseinikud ja mitte nii üdini ülbed ega halvad kurjategijad, ning ka mõned juhuslikud totramad tegelased, näiteks pisisulide paar Pádraic Power ja Reggie.

Loo alguses alustavad uurijad oma uurimist ja komistavad selle käigus põrandaaluse pornotööstuse kurjamite otsa. Loo lõpus on suur hulk alguses elus olnud tegelasi surnud. Ja vahepeal saab kõvasti hirnuda. Ma ei taha öelda, et saab nalja, sest need naljad on väga piiripealsed. Korralik must huumor, aga mitte väga vänges kastmes, pigem selline pehme alatooniga.

Soundtrack on väga hea, operaatoritöö on väga hea, stsenaarium kannab väga hästi, tempo on mõnusalt vahelduv, näitlejatele on antud võimalusi demonstreerida oma näitlejameisterlikkust ja see tuleb neil hästi välja. Kokkuvõttes on see niisugune film, et sobib vaatama minna kas sõbrannad sõbrannadega, sõbrad sõpradega, tüdruksõbrad poiss-sõpradega jne. See on selline kambakesi vaatamise film, aga sobib ka käehoidmise filmiks, nii kummaline kui see ka pole. Kindlasti ei ole see aga perefilm ja lastele ei soovitaks.

Filmi režissöör John Michael McDonagh on ühtlasi ka stsenaariumi autor. Mina mäletan väga elavalt tema 2011. aastal välja tulnud komöödiat "The Guard", mis oli päris mõnusalt naljakas ja oli ühtlasi McDonaghi täispikaks debüütfilmiks. Vahepeal tegi ta ka ühe üsna okei draama, kuid rõõm näha, et ta on komöödia juurde tagasi tulnud. Head komöödiat on päris raske teha ja see siin on hea komöödia. Kui see teile meeldib, siis meeldib väga. Kui ei meeldi, siis ei meeldi üldse. Vahepealset varianti ei tohiks selle filmi puhul olla, külmaks see küll ei jäta.