Peeglist paistab loom, ta möirgab hääletult ja oigab 
Ümber pöörates ta kaob, jääb ainult karje keset õhku
Tigudiivan põleb, lühter tõmmatakse lakke, 
seisan krohvisajus, 
põõsad täis on sügislinde 
(lk 28) 

2013. aasta aprillikuises "Luuleruumi" saates luges vabakutseline näitleja (lavakunstikooli XXIV lend) ja helikujundaja Lauri Kaldoja oma tollal avaldamata luulet. Sealsest kõnelusest Maria Lee Liivakuga võib leida ühe huvitava luule ja kunsti vastuvõttu puudutava punkti: Kaldoja märgib, et talle iseäranis meeldib, kui asjadest ei ole võimalik lõpuni aru saada. Mõnikord tajub ta keelebarjääri just eestikeelse muusikaga, sest see on liiga otsene; võõrkeelsete laulude puhul jääb aga võimalus eksimiseks – kõike saab lähtuvalt oma vaatenurgast või tuumast vabamalt tõlgendada.[1] Eks see ole üks võluv ja natuke äraspidine viis asjadele vaatamiseks. Kaldoja tahab jätta sisse tühiku või lünga ja olla täiesti rahul seletamatu, teadvustamatu, lahendamatuga. Ka "Panoptikoni" tekstide juures meeldib talle mitmetimõistetavus: temast tuleneb vaid algimpulss, mistõttu pole oluline teada kõige seal esineva täit tähendust. Selle tõestuseks üks luulerida: Sõnu mäletan, kuid mitte, millest nad on tulnud (lk 75). Nõnda võikski tema luuletuskogule läheneda, jättes endale tõlgendamisel vabaduse saada "valesti" aru. 

Aastal 2006 avaldas Kaldoja Värske Rõhu neljandas numbris viis luuletust. Tema varasemas luules on tuntav tugevam riimipüüdlus, mõneti lahjem tähendustihedus, väiksem lihvitus ja komponeeritus, kuid ka otsesemalt lajatamine; olemuslik ivake on aga sama, mis selleski kogus. "Luuleruumis" ilmneb, et juba aastal 2013 oli "Panoptikoni" käsikiri valmimisjärgus ja enne selle ilmumist 2015. aasta detsembris leiab kogumiku üksteist luuletust sama aasta Loomingu neljandast numbrist. Juhuse tahtel ühtivad nii mõnedki tekstid sealsest valikust siin tsiteeritutega, mis lubab loota, et arusaam tuumikust igatahes mingil tasandil kattub. 2016. aasta viiendast Loomingust võib pealkirja all "Vessel 1" leida tema seitse uut luuletust, mis on sama jahedad ja kujunditumedad kui varasemad. Üks võimsamaid ridu sealt haakub ilusti ülaltoodud mõttega: selles vihmas on karjujaid nimesid, / selles sajus on täitmata lüngad.[2]

Raamatupoodide tutvustustes võib kogu kohta lugeda järgmist: "Panoptikon" asetab nii lugeja kui autori ühtaegu nii vaatleja kui vaadeldava positsiooni, jättes lahtiseks, millal ja kes keda parasjagu jälgib.[3] Luule-panoptikonist võiks ehk tõmmata joone 18. sajandi inglase Jeremy Benthamini, kelle välja mõeldud panoptikumi ehk ringja ehitise keskmest sai valvur või ülevaataja kinnipeetavaid alalõpmata jälgida, tekitades nõnda olukorra, kus vangistatud ei saanud endale lubada ühtki vaba ega sunnita sammu. Tänapäeval on selline panoptiline äng vahest seotud nii füüsilise kui virtuaalse jälgimisühiskonnaga, mille põhjustatud agooniast ei ole kaudselt puutumata ka Kaldoja luule. Midagi košmaarset, ruumiliselt poolvõimatut ja suruvat on tema kujutluspildis madratsitest, mille vahele inimene kinni võib jääda (lk 71) või ridades Laserituluke sarvkesta sees / enne magamajäämist, / silm on surutud sissepoole, / sinna, kus miskit ei näe / Ma tean seda tuld, ma näen oma poomist (lk 47). Viimane väljavõte tekitab sellise ohutunde, nagu oleks nimetu ja abstraktne vaenlane jõudnud lausa lüürilise mina sisse ning sinna elama asunud.

Selline pidev jälgimine on tuttav juba kreeka mütoloogiast. Vahest oleks olnud päris kõhe viibida sajasilmse valvuri Argos Panoptese seltskonnas. See on hiiglane, kelle Hera käsutas valvama lehmaks moondatud Iot ja kelle tappis Hermes, uinutades ükshaaval tema silmad. Legendi järgi sättis Hera tänuks ustava teenistuse eest Panoptese silmad oma lemmiku, paabulinnu sabale. Sajal silmal on harukordne võimalus midagi sajast vaatenurgast vaadelda. See on nägemuste paljusus ning võimalik, et ka nihestus. Sedapidi leiame seose Kaldoja enda toonitatud potentsiaalsete valestimõistmistega. Nägemismeelega seotud metafoorikat leiab luulekogust rohkesti. Üks peeglisse sulav silm (lk 42) manab esmalt ette mõne Dalí sürrealistliku kunstitöö, kuid juba proloog algab silmist (lk 11). Kui sisemine või välimine silm on katki, ei ole valge enam eristatav pimedast, hea kurjast – nad jäävad omavahel lahutamatuks ja ilmuvad teinekord korraga.

Juba viidatud raadiointervjuus mainib Kaldoja, et ta ei eksita lugejat mitte sihilikult, kuigi selline mulje võib jääda. Luulekeel on ses kogus krüptiline ja elliptiline, tihendatud ja kokkusurutud, minimalistlik. Seda võimendab värsside paigutus, inversiooni kasutamine (nt olemata ei olles, lk 65), tumedad hüüatused ruumi sügavustest, sõnamängud, kangastuvad kohtumised ja filmilik-visuaalselt toimivad seigad. See ei ole enterluule, see ei ole Balti jaama peksululka ega esememaania ja ostuerutuse kirjeldamine, poplugude name-dropping oma ingliskeelses kohmakuses, mindüldseeikoti-suhtumine, 1990ndate olme refereerimine, keskea demoniseerimine, käibetuusade fraasidega eputamine, luule, mis kõlab nagu loovkirjutustunni harjutus kõigi oma "vahvate kordustega". Ka ei ole Kaldoja ära õppinud sõnu "teadmatus", "maailm", "universum", "pisarad" või, tänu taevale, sõna "pegasus", et neid siis kõikjale värsside vahele pikkida. Vastupidi, oma läbimõelduses on ta palju värskem. Aga see, mis ta ei ole, ei ütle tegelikult väga palju selle kohta, mis ta on.

Ridadest Ma ei saa siis tagasi, kui tahaks ja kui ärkaks, / sellepärast jätkan, roomik minevikus kinni (lk 25) aimub korraks (ehk täiesti meelevaldselt) mingisugust gatsbylikku möödapääsmatust ajast ja minevikust. Stroofi rütm kõlab hästi kokku Francis Scott Fitzgeraldi "Suure Gatsby" viimase lausega: Niisiis rügame edasi, paadinina vastuvoolu, ja meid kantakse peatumatult tagasi minevikku.[4] Kuid Kaldojale omaselt on see jõuline roomik, mitte sulnis paat, mis teda üha minevikku tagasi künnab. Ühes teises luuletuses jõuame peale väikest osutust Dylan Thomasele väljendini pilvebarakk (lk 65), mis iseloomustab üldisemalt Kaldoja kujundiloomet – see on ühtaegu pehme ja õrn, kuid siiski läbivalt robustne, lausa militaarmaigune (miinid, tankid, rööpad jne). Mõju suurendamiseks on teineteise vastu asetatud pomm ja sakrament, roosa ving ja plahvatus, kõrvas plahvatav hällilaul, tank ja süda. Tema kujundid on väga selged. Need on teravad esemed, mitte ähmased sumpamised: kolp, kombain, raskeveok, suruõhuhaamer, vaibanuga jne. Esemete konkreetsete piirjoonte kõrval kipub aga ruum ise olema kahetimõistetav ja ebausaldusväärne. Kindlate kontuuridega asjade ja pidetu ruumi vahel ongi see abstraktsus, millest ei saa päris hästi kinni võtta. Enesehävitusliku algega mina sööstab aina millegi poole, tal on poolenisti kehatuna võime kukkuda või esemeid ja hämarust läbistada. Lisaks sellele on keha selles ruumis tülikas valuallikas ja sageli haige: mu soontes voolab viimast päeva kõdu, / mis koondub naha alla nagu paiste (lk 44). Tagatipuks võib vastu vahtimist lüüa Jungi kolp (lk 36).

Juba mainitud "Luuleruumi" saates "tunnistab" Kaldoja, et teda on mõjutanud Ene Mihkelsoni luule. Eeskuju näib teda mitmekülgselt köitvat: näiteks 2014. aastal, Mihkelsoni 70. sünnipäevale pühendatud konverentsil koostas ja kandis ta ette luulekava "Vananaistesuvi on sügis" (Arthur Arula ja Jarmo Rehaga); 2016. aastal lavastas ja kujundas muusikaliselt Aleksei Tolstoi, Ene Mihkelsoni ja Innocentius III kirjutistel põhineva lavastuse "Rästik". Vaadelgem nüüd Kaldoja ja Mihkelsoni kaht sarnaselt üles seatud ja rütmistatud luuletust, mille põhitoongi kattub:

Sõrmed vastu silma, hambad vastu klaasi,
valgus murdub sohu,
soontes lõhkeb miin
Lõpeta mu laused, pärast karjet keset ruumi
algab jälle öö,
ja hambal kärbse tiivalöögid (lk 82).

Vaata siis veel kui kuusirp on kõril
mitu aastat on padjale jäänud
Aknarist ruudu lööb muuseaski
puruks Klirinal öö sisse kukud.[5]

Kiindumus või kinnisidee öösse, see on ühest küljest lõputuid vaatlemise võimalusi pakkuv üksiolemise aeg, kuid teisest küljest ohtlik nähtus, mis oma kahepalgelisuses võib ahvatleda ja hukutada. Kuusirp, peenike, habras ja õrn – kõril. Kärbse pudenevad tiivad – hambal. See tähendab suus, see tähendab juba kehasse tungimas nagu öö, nagu pimedus, ehk isegi kurjus. Lisaks sellele on "kuusirp kõril" üks veidralt rahuldustpakkuv kujund: juba vormiliselt passib ta sinna ümarale kõrile liigagi hästi. 

Teatud sarnasusi on ka Kristjan Haljaku "Palavikuga". Mõlemad teosed jäävad nn peavoolust natuke väljapoole. Mõlemale on omane mingisugune punktitu peatusteta palavikuline edasijooksmine ühest tähendusest teise: 

mõttelisi sõnumeid ja koeratelepaatiat 
purskub niigi hammastest ja kehaavausist 
Hommikul su akendel on vihmamärjad lained, 
hulbin Kopli lahes nagu tühi rannapall 
Kõigi sees on tänaseni salalised ained, 
silma kasvab sarv, 
ta vastu puruks läeb kristall (lk 55). 

sünnivad lilled liblikad ja 
sääsed liiga pikkade jalgadega 
grotesksete koibadega olendid 
kes heidavad seitset eripikkust 
lülilist jalga kõigisse kehaõõnsuisse 
kuid silma 
nimelt silma teevad pesa.[6]

Mõlemast leiame groteski taotluslikult kõrvuti kerglaste lillede, liblikate, rannapallidega. Leidub fantastilisi ja ebamugavaid võõrkehade ilminguid silmades, mis peaksid meid justkui puhaste (hinge)peeglitena juhtima, aga ei tee seda mitte. Kaldoja luuletused ja kujundid on sageli ebamugavad: end surnuks jooksev koer (lk 71); pea, mis on mädanend mõttest (lk 52); kaelast löödud kiil (lk 46) jne. Rusutust aimub pidevates plahvatustes ja karjetes, murdumistes, apokalüptilistes nägemustes: Aknast ei näe, see on üleni kaetud / putukate ja veega / Katedraal upub, kuid teenistus jätkub / elajaliku dineega (lk 24). Põhjaliku ettekujutamisprotsessi juures võib see mõjuda väga teatraalselt ja sümbolistlikult: rahesajus läikivas on mutta vajund tall (lk 40). Kõik kohtumised ja juhtumused on nii psüühiliselt kui füüsiliselt natuke vägivaldsed ning morbiidsed. Ehk ongi see üks vorme "Eesti psüüke ööpoolest", ühest eesti rahvusliku iseloomu algainest, mida on kujundlikult kirjeldanud Aino Kallas ja mida Janika Kronberg on kasutanud Ene Mihkelsoni luule analüüsimisel.[7]

Ometigi ei puudu kogust teatud südamevaluline nutulaul. Sellised värsid on raamatu nõrgimad: Südamepõhja kui vajun ja jään, / siis üksinda on õudne / Endast veelgi õnnetumat / taga nutma jään (lk 45). Ajutine toore pungilikkus lisab valudele vürtsi ja Vihm käib läbi veenide (lk 72) kõlab nagu absoluutne armuvaluklassika. Mõnikord on südameküsimused igavikuliselt monumentaalseiks mängitud: Lähedusevajadus on, sõltumata ainest, / lõhkunud mind juba kahel / aastatuhandel (lk 68). Terve kogu lõpeb suurejooneliselt just sellel noodil, kuulutades surelikuna armastuse igavikku: Jalad vastu mulda, igavesti armastan sind, / soovin sulle elu, / suuremat kui oskan (lk 84).

Kaldojale võiks aeg-ajalt ette heita liiga suurte küsimuste liiga ebaoriginaalset ja otsest küsimist: Milleks see kõik, üleüldse, kui jumalus / maandab me püüdlused patuks? (lk 53). Samas on see väga literaarne kogu, kuna lüüriline mina on iseenesest ja tekstist väga teadlik: seisan kesk kõrguvat kaost, / poeetilist mina, pragmaatilist mina, / sõna- ja sisutäiust (lk 20). Siin on ühtaegu nii dialoogi kellegagi kui ka enese legitiimsuse tõestuspüüet. Kaldoja on parim oma vastuolulisuses, tiheduses ja üllatavates kujundites, mis korraga lõikuvad ja kokku sobituvad, keereldes siiski ümber ühe mina. Üks parimaid luuletusi kõlab painajalikult:

Nägin täna öösel kellegi teise und,
mina ei tunne neid kehi,
mina ei tunnista süüd
Keegi, silmad täis häbi,
murdis mind teistpidi kokku,
lebasin kõrvuni poris,
täis minule tundmatut jumalat (lk 48).

Panoptikoni kõikenägev sajasilmaline vangla on segane siseilm, kus hulgub laialivalguv ja hingeahistuses mina. See mina võib olla paranoiline ja püsimatu, aga ta ei karda, ta on tugev ja jääb ellu kõikides oma lõikumistes, harunemistes ja plahvatustes.


[1] "Luuleruum. Noorte autorite uut luulet. Lauri Kaldoja". https://arhiiv.err.ee/vaata/luuleruum-noorte-autorite-uut-luulet-lauri-kaldoja.
[2] Lauri Kaldoja. "Vessel I". – Looming 5/2016, lk 646.
[3] Vt http://www.apollo.ee/panoptikon.html.
[4] Francis Scott Fitzgerald. "Suur Gatsby". Tlk Enn Soosaar. Eesti Päevalehe Raamat, 2005, lk 153.
[5] Ene Mihkelson. "Võimalus õunast loobuda". Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 81.
[6] Kristjan Haljak. "Kui lõhun elava mateeria plokke". – Palavik. Tartu: Värske Rõhk, 2014, lk 16. Vrd nendega veel Ene Mihkelsoni: Ta silmad on / tina täis haavad. E. Mihkelson. "Võimalus Õunast loobuda", lk 79.
[7] Vt Janika Kronberg. "Tõu tõlk". – Päevad on laused. Ene Mihkelson. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 11–12; 15.