Kirjanik Maarja Kangro tõdes Vikerraadios, et kuigi aasta on lihtsalt tinglik periood, millele tagasi vaadata ja mille pealt kokkuvõtteid teha, siis saab sealt teatud tendentse ikkagi välja lugeda. "Silma hakkab ajaloolise tausta kasutamine oma lugude esitamisel," ütles Kangro ja selgitas, et inimestele meeldib teise maailmasõja aeg, samuti kirjutatakse rohkem ka 1950. aastatest. "See on piisavalt traumaatiline periood," kinnitas ta ja nentis, et sealjuures stagnaajast pole viimasel ajal eriti kirjutatud.

Kangrole on silma jäänud ka rohke blogi- ja ilukirjanduse segunemine. "Nende seas näiteks nihilist.fm-i teos "Kuidas minust sai HAPKOMAH"," ütles kirjanik ja tõi välja, et enne seda teost ilmselt suur hulk inimesi fentanüüli nii suurest levikust teadlikud ei olnud. "Oluline ei ole tegelikult isegi see, kas teose keskmes olev HAPKOMAH tegelikult olemas on, sest ka pseudoautentsuse korral on sellise teose avaldamine märgilise tähtsusega."

Ajaloolist tausta kasutavad Maarja Kangro arvates ka Ilmar Taska teoses "Pobeda 1946" ja Kai Aareleid raamatus "Linnade põletamine", kus on tema sõnul ajalugu küll pigem taustaks. "Esiplaanil on siiski isiklik lugu."

Samuti tõi ta välja Andrei Hvostovi värske teose "Šokolaadist prints", mida Kangro seni küll veel lugenud ei ole, kuid teos tundub talle kuuldu põhjus küllaltki huvitav.

Eesti Kirjanike Liidu juht Tiit Aleksejev tõi võrdluseks välja, et kui paar dekaadi tagasi pöördusid autorid ajaloo poole identiteediotsinguteks, siis tänaseks otsitakse ajaloost selgust ja turvatunnet. "2016 oli ikkagi väga kaootiline ning ängistav aasta," tõdes ta ja mainis ajalootausta külje pealt kaaskõneleja Maarja Kangro teost "Klaaslaps", kus on teravalt esil Ukraina temaatika.

Mihkel Muti "Eesti ümberlõikaja" vaatab Aleksejevi arvates võõrahirmu ja ühtlasi ka eestlase eneseteadvustamist väga peenelt. "Seal lõpus on ka päris hariv traktaat pealkirjaga "Lääne-Rooma languse ja tänapäevase Euroopa võrdlevaid piirjooni", lisas ta. "Sellest romaanist tuleb välja see, et kui ajad keeravad pisut ärevamaks, siis Euroopa identiteet on tegelikult küllaltki habras."

Tiit Aleksejev tõi möödunud aastast välja ka Eeva Pargi "Lemmikloomade paradiisi", tõdedes, et tema jaoks on tegu väga hästi komponeeritud teosega. "See on äärmiselt loomulik lugemine, kust igaühel on midagi õppida," ütles ta ja nentis, et Eeva Park on loominguliselt tippvormis.

Juttu tuli ka kirjanikupalgast, mille peale Maarja Kangro sõnas, et tema ennast riigikirjanikuna ei tunne. "Seda on raske ette kujutada, milline oleks see konkreetne riigikirjaniku tunne, sest siis peaks vist olema ka otsene riigipoolne tellimus," ütles ta ja lisas, et ühiskondlikku survet tunneks ta see-eest ka ilma selle palgata. "Ma olen alati tahtnud teha midagi sellist, millel on kõlapinda, ning see on läinud aastatega aina tähtsamaks," selgitas Kangro.

"Mul oli hea meel, et sel aastal ilmusid ka Margus Oti "Pärimuslikud esseed" ja Hasso Krulli arvustuste ja esseede kogumik "Mõistatuse sild"," ütles Kangro ja kiitis väga ka Eesti tõlkijaid. "Palju väärt kraami on välja tulnud, nende seas näiteks Titus Liviuse "Linna asutamisest alates" ja Margus Oti tõlgitud Spinoza "Eetika", mulle endale läks eriti hinge ka Sergei Zavjalovi "Ars Poetica"," tõi ta välja ja nentis, et Zavjalovi teosest tulid mitmed luuletused tuttavad ette, kuna ta oli neid käsitlenud kunagi põhikoolis. "Seal oli palju toredaid taaskohtumisi."

Peeter Helme mainis olulistest tõlketeostest Dante "Purgatooriumi" ning Mika Waltari "Riigi vaenlast". "Eesti kirjandust on rikastatud väga oluliste teostega," ütles ta.

Tiit Aleksejevit puudutas möödunud aastal ilmunud tõlketeostest eriti Svetlana Aleksijevitši "Sõda ei ole naise nägu", mille puhul on tegu pihtimusromaaniga. "Kusjuures neid pihtijaid hääli on seal raamatus sõna otseses mõttes paarsada," ütles ta ja võrdles Aleksijevitši teost Maarja Kangro "Klaaslapsega". "Seal on samamoodi väga otsene ütlemine ning ei kardeta tabusid."

Möödunud kirjandusaastal jõudsid eesti keelde ka mitmed olulised Prantsuse kirjanike teosed, mille seast Peeter Helme märkis Michel Houellebecqi teoseid "Alistumine" ning "Platvorm" ja Mathias Enardi raamatut "Varaste tänav". Nende teoste kõrval tõstis Maarja Kangro esile ka Vikerkaare paremäärmusluse erinumbri. "Niisugust nähtust analüütiliselt käsitleda oli väga vajalik," tõdes ta.

Aleksejev kiitis 2016. aasta Loomingu Raamatukogu hooaega, kus ilmus tems arvates väga palju head proosat. Samuti tõi ta välja Andrei Ivanovi "Argonaudi", mille puhul on tegu tõelise polüfooniaga. "Andrei Ivanovil on õnne, et teda tõlgib Veronika Einberg, see on väga õnnestunud tõlge."

Luulevaldkonnast pidas Peeter Helme mainimisväärseks Kaur Riismaa luulekogu "Soekülm". Maarja Kangro rõhutas aga Tõnis Vilu teost "Kink psühholoogile", mis on tema arvates väga tore eneseirooniline aruanne võitlusest meeleoluhäiretega. "Samuti tuli Jüri Kolgil välja "Igapidi üks õnn ja rõõm", oluline on ka Mariliin Vassenini kakskeelne luulekogu "Eleegiad"", lisas Kangro ja mainis ka Rein Raua jahmatava pealkirjaga luulekogu "Unelindude rasked saapad". Tiit Aleksejev tõstis esile Ivar Silla teost "Heinakõrred", mis Helme sõnul ei ole kerge lugemine.

Maarja Kangro tõi möödunud aastast esile ka ulme- ja eksperimentaalkirjanduse liini. "Mulle kingiti sünnipäevaks just kaks teost, üks neist Tõnis Tootseni "Esimene päev", mis on nii-öelda käsitsi kirjutatud teos, samuti ka Steven Vihalemma "6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality", mis näitab väga hästi Õismäe psühhedeeliat," kinnitas ta.