Havai ja korea päritolu Ameerika Ühendriikide kirjaniku Hanya Yanagihara ambitsioonikas debüüt "Inimesed puude võras" on üsna omalaadne teos, mis mängib nii žanrite kui reaalsusega ning millest päris üheselt polegi võimalik aru saada. Kõigi eelduste kohaselt oligi autoril plaanis lugeja intellekti virgutada ja kindlasti veidi ka provotseerida, improviseerimisest rääkimata.

Küllaltki kopsakas romaan on omalaadne ka harvaesinevalt pika proloogi poolest. Ei mäleta, et oleksin kunagi midagi taolist soovitanud ja kindlasti ei pretendeeri see ka absoluutsele tõele, aga – kui jätta vahele raamatu esimesed 98 lehekülge, siis ei juhtuks eriti midagi, pigem tuleks see kasuks tervikule. Need leheküljed on põhimõtteliselt muidugi eelmäng ja sissejuhatus järgnevale, aga otsekui kellegi teise kirja pandud.

Noor arst Norton Perina sõidab kaugele saarele Vaikses ookeanis otsima kadunud suguharu. Selle ta leiab ja mitte ainult suguharu, vaid ka sellest eraldunud kummalise ülipikaealise metsahõimu. Perina oletuste kohaselt peitub saladus haruldase kilpkonna liha söömises. Oletused osutuvad tõeks ning põhimõtteliselt saarele kõigest jalust ära saadetud Perina teenib oma tööga ootamatult ülemaailmse tuntuse ja Nobeli preemia takkapihta. Kilpkonnaliha söömisel on aga peidus pool, sest midagi ei saa tasuta ning tegelikult pole ka Perina päris see, kellena üht nobelisti tavaliselt ette kujutatakse.

Puhtalt fantaasia vili on küll U’ivu saareriik, aga mitte raamatu peategelase vastuoluline prototüüp. Norton Perina on ameerika viroloog Daniel Carleton Gajdusek (9. september 1923 New Yorki osariik – 12. detsember 2008 Tromsø), kelle kesksed avastused on tehtud Paapua Uus-Guineal. Nobeli preemia pälvis ta 1976, 1996. aastal mõisteti süüdi pedofiilias ja tal tuli veeta aasta trellide taga. Elu viimased aastad elaski nobelist Põhja-Euroopas. Gajdusek käis muide 2000. aasta detsembris Eestis ja esines siin paari loenguga, andis mõne intervjuu ning jõudis isegi Riigikogu tollase esimehe Toomas Saviga arutada Eesti arenguid ja teaduskorralduse seisu. Seda nobelisti on iseloomustatud karismaatilise sotsiopaadina ning tõenäoliselt põhineb raamat peamiselt autori fantaasialendudel, millel on reaalsusega mõningane kokkupuude.

Antud romaani valmistas autor ette 16-18 aastat (arvud varieeruvad eri allikates ja ma üldse ei imesta, kui Yanagihara tahtlikult veidi vett segas). Kultuurikonfliktid on ilukirjandusse tänuväärset materjali pakkunud juba viimased paar sajandit ning valge mehe tüüpilist suhtumist inimestesse ja tõekspidamistesse, mida ta ei mõista ning ei soovigi mõista, kohtame paraku tänagi masendavalt tihti. Kindlasti pole sellest pääsenud ka eksootilise välimuse ja päritoluga Yanagihara ise ning kõige suhtelisuse näitamiseks tuleb meeles pidada, et väike naine kirjutas teose suure ja kereka valge mehe minajutustusena.

Fiktsiooni on keeruline reaalsusest eristada, kuigi ka raamatusaarel on tegelikult konkreetne prototüüp olemas. See on umbes 300 asukaga arhipelaag Angra dos Reis Brasiilia rannikul Rio De Janeiro lähistel, mida tulevane kirjanik külastas põgusalt aastal 2007 reisiajakirjaniku ametit pidades.

Yanagihara keel on ilus ja kujundirikas. "Saarel pööritas aeg end pikkadesse spiraalkeerdudesse, trotsides bioloogiat ja evolutsiooni, ning isegi inimkeha ei austanud seda" (lk 282). Teoses on justkui endastmõistetavalt kasutatud eri žanre, paletti mahub teaduskirjandust, seiklusjuttu, reisiraamatut ja vana head tragöödiat, mis kõik sisaldavad hulgaliselt paradokse, muist neist üpris häirivad.