Mari-Liis Lill rääkis, et lavastus analüüsib eelkõige seda, kuidas inimesed teineteise erinevustega toime tulevad: "Mõte sai alguse sellest, miks me oleme üksteise peale nii kurjad ja kas me oleme alati seda olnud või on need olud meie ümber praegu sellised, et me oleme seda rohkem kui varem. Ma läksin otsima neid põhjuseid, miks inimene muutub kurjaks või sallimatuks ja neid negatiivseid tundmusi, mis on meie sees ja ka ühiskondlikus debatis."

Dokumentaalne lavastus põhineb reaalsete inimeste lugudel ja selle aines koguti intervjueerides väga erineva maailmavaatega Eesti inimesi. Koos kaasautori Maria Lee Liivakuga asus Lill kõigepealt küsitlema majanduslikult raskes olukorras inimesi, kuid sellest jäi peagi väheks. "Me läksime kontrollima seda laialt levinud väidet, et me oleme nii vihased, sest me oleme nii vaesed. Aga meie esimene ring andis selliseid tulemusi, et Pärnumaal väga kehvades tingimustes elavad inimesed on küllaltki optimistlikud, avatud, rõõmsameelsed ja sallivad. Siis me laiendasime seda ja hakkasime otsima inimesi sel põhimõttel, et ta on kuidagi ennast juba määratlenud, kas poliitiliselt maailmavaatelt, ta kuulub kindlasse erakonda või siis juba spetsiifilisemalt. Kirjutasin näiteks Odini sõdalaste gruppi ja otsisin neid rühmitusi, kes on end juba piiritlenud, kes on avalikult kommunikeerinud, et nad on rahulolematud ühe või teise asjaga ühiskonnas," selgitas Lill materjali kogumise protsessi.

Lavastuse jaoks vajalik materjal põhines küsimustel, mis uurisid inimese lootusi, pettumusi ja ohutunnet ühiskonna erinevate gruppide suhtes. "Me otsisimegi seda rahulolematuse tunnet ja me ei piiritlenud, mis teemal see peaks olema. Me suunasime oma küsimustega inimese sinna, et ta räägiks mis ei meeldi ja miks ei meeldi – alates Taavi Rõivasest kuni joodikuteni välja. Me otsisime ka teekonda, kuidas inimene jõudis sinna. Minu printsiip oli, et ma ei pane lavale ainult neid arvamusi, mis on nii kui nii vastandlikud ja milles meil ei olegi võimalik kokku leppida, vaid ma panen lavale ka selle teekonna, kuidas inimene jõudis sellesse punkti. Minu huvi oli mitte minna rohkem tülli inimestega, kellega ma kohtusin, vaid saada paremini aru, kuidas nad said selliseks nagu nad on. Ideaalis see kasvatab empaatiatunnet," rääkis Lill.

Lille sõnul ongi sellise teema lavaletoomise üks eesmärk kasvatada empaatiavõimet: "Ma ei eeldagi, et kui inimene enne valis EKREt ja arvas, et piirid kinni ja katsume siin omaette hakkama saada, siis ta teatrisse tulles muudaks oma arvamust. Seda on natukene palju tahetud. Aga teatri võimalus on see, et ta aitab meil panna end teise inimese olukorda ja see on kõige elementaarsem empaatiatunde kasvatamine. Kui vaataja on kohal ja vastuvõtlik, siis ta õpib kaastunnet tegelase vastu seal laval. Mul on tunne, et elus jääb seda oskust panna end teise positsiooni järjest vähemaks."

Lille isiklik lähtepunkt teemale on küll tolerantsust pooldav, kuid sellegi poolest ei ole ta ühelegi tegelasele lähenenud mustvalgelt. "Kui küsida minu positsiooni nende teemade puhul, siis mina olen sealt tolerastide mullist. See oli minu vaade, kui ma läksin neid intervjuusid tegema ja ka lavastust tehes. Aga ma õppisin ka enda eelarvamuse ära tundma selles, et kui üks inimene on Odini sõdalane, siis ma ise teen selle sama tehte tema kohta, mida ma palun, et teine inimene ei teeks kas mustanahaliste või moslemite kohta. Ehk siis – ilmselt tal on vähe haridust, ta on asjadest valesti aru saanud ja ta on endine kriminaal. Põhiline ongi see sama idee – väljast väiksem kui seest või siis seest suurem kui väljast. Isegi selle sama Odini sõdalase sees on väga palju rohkem kui lihtsalt see Odini sõdalane. Kuigi mina olen sealt tolerastide mullist, siis see ei tähenda seda, et laval on ainult halvas valguses paremkonservatiivid. Laval on igasuguseid inimesi ja ma olen püüdnud vältida seda positsiooni, kus ma naeran kellegi üle või ma teen kellegi väiksemaks sõltuvalt minu enda maailmavaatest. Ma olen andnud neile kõigile selle aja," selgitas Lill.