Arvustus. "Keskkond" näitab, kui võimas on mõttejõud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Renaud Herbin
Renaud Herbin "Keskkond" Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus lavastus
Renaud Herbin "Keskkond"
Lavakujundus: Mathias Baudry
Nukud: Paulo Duarte
Helikujundus: Morgan Daguenet
Valguskujundus: Fanny Brushi, Fabien Bossard
Lavakonstruktsioon: Christian Rachner, Philippe Baretti
Kunstiline koostöö: Aïtor Sanz Juanes, Julika Mayer, Christophe Le Blay

Lavastuse "Keskkond" peategelaseks on poiss, kes on kukkunud kaevu. Prantsuse nukunäitleja Renaud Herbin ronib kaevusuule ja äratab ta ellu – algab fantastiline mäng nööridega, sest meie peategelane on marionettnukk.

Nimetu poiss koosneb lülidest, mille külge on kinnitatud nöörid. Tema jalad ja käed on ülejäänud kehaga võrreldes palju suuremad, kuid see ei paista teda ennast häirivat. Poiss ärkab, ta on istuli ja vaatab enda ümber – tühjus. Tasapisi hakkab ta end üles ajama, iga niiditõmme tõstab teda aina rohkem püsti. Nuku lüliline keha on inimkeha koopia, seetõttu on tema liigutusi isegi vaadates kehaliselt tunda. Poiss hakkab uudistama kaevu seinu, väljapääsu ei paista olevat. Kõrgustesse hüppamine jääb samuti tulemusteta, see väsitab keha ja vaimu, targem on hoopis uue keskkonnaga harjuma hakata.

Paistab, et ta veedab seal öö või mitugi, põrandale heites kombib ta selle pinda, mis ühtäkki tema all hingama hakkab. Poisi suust on kuulda raskeid ohkeid, ta ei paista oma olukorraga rahul olevat. Edasine nõuab veidi rohkem fantaasia kaasamist, sest vaataja peab suutma poisi mõtete ja tegudega kaasas käia. Muusika võimendub ja selle saatel alustab tegelane tantsimist. Ma ei ole veel kunagi näinud ühtegi marionetti technomuusika järgi tantsimas. Ta tõeliselt feel'ib, kui seda nii kirjeldada võib. Vaimustav vaatepilt!

Renaud Herbin näitab marioneti käsitlemise oskuseid oma parimast küljest. Nukk tõesti elab, ta tunnetab muusikat ja laseb end sellest kanda. Technobiit ja tantsiv marionett on minu jaoks selle lühikese etenduse kõrghetkeks. Ühtlasi näen, et muusika ja liikumine on poisi sisemise mina peegel, mis hoolimata võõrast keskkonnast end ilmutada laseb.

Sisemise kirega tantsitud hetk saab aga läbi ja kaevu hakkab voolama vesi. Vesi vibreerib veel mõnda aega õrnalt muusikarütmides, moodustades nii pisikesi võbelusi. Vesi voolab seni, kuni on katnud kogu pinna, nii et poisi jalataldu enam ei paista. Kaevu keskel on pisike sügavik, kuhu on kogunenud rohkem vett. Marionetipoiss võtab seda kui mudavanni ja istub sinna mõnuga veega mängima. Kord pistab ta pea vee alla, siis jälle üles tagasi ja nii mitu korda järjest. Lõpuks on ta hinge nii kaua kinni hoidnud, et hüppab suure hooga veest välja. Ta on märg ja väsinud, tõmbub kägarasse ja jääb liikumatuks.

Lavastus "Keskkond" näitab, kui oluline on ümbritsevaga suhestuda ja seda eelkõige sisemiselt. Leida selles midagi, mis inspireeriks – kas liikuma, kõnelema või hoopis kirjutama. Ühtlasi näitab lavastus, kui võimas on mõttejõud, mis meile antud on. Uhkes üksinduses suudab poisina käsitletav marionett uurida kogu oma ümbrust ja nautida seda, mida tema kujutlusvõime talle pakub. Vaatajale pakub Renaud Herbini looming tõelise professionaalse maiuspala. Lisaks nukule osutub vaatemänguks ka nukunäitleja töö, sest see, kuidas marionettnukku käsitsetakse, on samuti väärt jälgimist.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: