Vastab Renate Keerd:

Põhimõtteliselt väga hästi, aga lavastajana jäi kripeldma, et kuna seal teatris oli elusa tule tegemine keelatud ja sellest teavitati alles viimasel hetkel, siis pidi lõpustseeni muutma, pigem isegi vaesestama. Sellest oli kahju. Aga nagu sellistel puhkudel ikka, siis publik seda päris õiget versiooni ju ei tea ja on ainult rõõm tõdeda, et lavastus toimib ka adapteeritud kujul.

Kas oli siis nii uhke ja mastaapne festival, nagu ette võis kujutada?

Kuna see festival kestab ligi kaks kuud ja valdavalt on festivali kavas vaid üks lavastus päevas ja meie viibisime seal vaid neli päeva, siis polnudki võimalik ühtegi teist lavastust vaadata ning kohapeal seda mastaapi sedavõrd aduda. Aga festivali brošüüri lehitsedes on seal üsna aukartust äratav seltskond tõepoolest, vaid mõnede näidetena: Peter Brook, Robert Lepage, Philippe Genty, Akram Khan, Anatoli Vassiljev jne. Ja samas, kogu seda mastaapi arvestades oli ääretult tore, et festivali poolt oli meile peale esimest etendust korraldatud imearmas vastuvõtt, kus oli kohal ka peakorraldaja Valeri Shadrin, kes pidas väga siira ja sooja tänukõne. Oli vägagi oodatud tunne.

"PURE MIND" tiim Moskva Suure Teatri ees.

Milline oli auditooriumi vastuvõtt? 

Vastuvõtt oli suurepärane, koos braavode ja mitmekordsete aplausidega. Saalid olid täis, kusjuures piletid olid juba kuu aega ette välja müüdud. Endal oli mul eelkõige hea meel seetõttu, et lähtuvalt festivali kontseptsioonist oli publikuks valdavalt n-ö tavavaataja, mitte klassikaline festivalipublik. Teda kõnetada on palju keerulisem ja saadud tagasiside on mingis mõttes palju adekvaatsem ja ausam. Kui kohalikke uskuda, siis Moskva publik on väga otsekohene ja kui neile lavastus ei meeldi, siis keegi aplausiga ei kostita ning tihti lahkutakse poole etenduse pealt. 

Mis praegu käsil ja mis saab edasi? 

Praegu jätkan tööd Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise avalavastusega ja sügisel hakkan Tartu Uues Teatris uuslavastust looma.