Enckell leiab, et selline lootus – tõde võidab – on vale arenguoptimism.

"Me peame lootma, et tõde ja õiglusmeel ei kao ära. Peame hoolitsema, et on olemas piirkondi, kus need väärtused püsivad, et me hoiaksime häid asju elus, et me ei tunnistataks üksteise vastu, et me ei jätaks üksteist hätta. Me peame hoolitsema, et elu hoidvatel väärtustel oleks tähendust ja kaalu, et me teeksime tõe nimel tööd ja vaataksime igaüks endasse."

Enckell näeb, et kirjandusel ja filmikunstil on siin suur kaal. Soomes ilmus hiljuti Ilmar Taska raamat "Pobeda 1946", mis näitab hästi, kuidas usaldus inimeste vahel nõrgaks muutub. See teos paneb inimesed eetilistel teemadel rääkima, kuid see võib tekitada ka tõrjumist ja viha, sest sunnib vaatama endasse.

Täiskasvanud infantiilsuse kütkes

"See, kuidas me reageerime millelegi, on seotud sellega, kuidas meid on n-ö programmeeritud. Kui me iseendaga tööd ei tee, elame jätkuvalt lapsepõlve infantiilses maailmas, kus võistleme, oleme kadedad, tahame peita valesti tehtud asju, valetame, et mitte saada karistada. Lapsepõlve infantiilsuses püsimine täiskasvanuna tähendab seda, et me anname oma isikliku väe ära, et saada midagi head vastu, olla võimul, saada hüvesid. Kui ühiskondlik süsteem on selline, mis nõuab lapselt allumist ja sooritamist, kus lapse enda isiklikku väge ja loovust ei väärtustata, vaid see on asendatud edukaks olemise nõudega, on laps olendina kontrollitud. Kõik tema katsed enda häält esile saada, end kuuldavaks teha seostub "allumatu lapse" metafooriga. Kui me ei tegele nende probleemidega, elavad sellised hakkama saamise instinktid täiskasvanuelus edasi. Ja me ei pääse vabaks mõttest, et holokaust ja Gulag võivad uuesti korduda," arvab Enckell.

Mikael Enckell on pärit Soome kultuurperekonnast, tema vanemad ja vanavanemad esindavad Soome kõrgkultuuri, kuhu kuuluvad sellised nimed Runeberg, Enckell, Parland.... Samas, igas suguvõsas on omad probleemid ja hülgamised. Mikael on kirjutanud sellest oma raamatutes, mille ta on pühendanud oma emale, tõlkijale, literaadile Heidi Parlandile ja lisale, luuleteja Rabbe Enckellile.

Tema loomingus kajastub suhe emaga, tema intellektuaalsusega ning isa loomisrõõmu ja -tusaga.

"Mu vanemad ei olnud oma kooselus väga õnnelikud ja ma kartsin lapsena hülgamist. Meil oli kodus majapidajanna, kes mind väga hoidis ja keda hoidsin mina. Kord lõhkus ema klaasi ja mu esimene reaktsioon oli öelda talle: "Peida ära!" Ma kartsin, et see tegu pahandab majapidajannat, tekitab perekonnas vastuolu ja ma jään kallitest inimestest ilma. Lapse esimene reaktsioon on sellisel juhul valetamine ja peitmine."

Enckell tõdeb, et kui ühiskond või üksikinimene takerdub täiskasvanueas infantiilsusse ja seda mustrit ei avata, siis püsib ta kurjuses ja vales. Enckell näeb, et kui täiskasvanud pole selles emotsionaalset suletud maailmas võimelised käsitlema oma elu, oma minevikku ja kollektiivset ängi, valesti tehtud tegusid, siis on esimene reaktsioon peitmine, valetamine ja eitamine, reetmine. Need refleksid kantakse üle oma lastele järgmisse põlvkonda, koolisüsteemi ja isegi riikidevahelisse suhtlusse, poliitikasse. Laste tasandi infantiilsuse näide on Enckelli meelest ka see, kui riigid hakkavad end üksteisega võrdlema: kes oleks justkui õilsamad ja paremad, kes võitlesid ja kes ei hakanud Nõukogude Liidule vastu Teises maailmasõjas.

Selline käitumine näitab, et ollakse jäänud kinni arengufaasi, kus hoobeldakse, et minu isa on parem kui sinu isa. See käib kõikide võrdluste kohta, kus on juba konflikt sees. Ta toob näite, kuidas Rootsi on püüdnud end Teise maailmasõja käsitlemisel kuidagi paremana näidata.

"See on infantiilsuses püsimine, lapselik uhkustamine ja peitmine, selle asemel et arutada, mis läks Teise maailmasõja eelses riikidevahelises välispoliitikas valesti. Kui me neid asju ei aruta, võib see kõik uuesti korduda ja me jääme arengutasemele, kus uhkustame oma illusoorsete isadega: kes oli aga parem, ausam, julgem ja tugevam."

Enckell ütleb, et kuigi Nõukogude Liit kukkus kokku, ei tähenda see seda, et kaasnev mentaliteet võimu kasutada kadus.

"Külma sõja aegne USA viha võib väljenduda hoiakus, et "Eesti president Toomas Hendrik Ilves pole õige, sest ta on ameerklane". Mul oli saksa vanaema. Ta arutas tõemeeli enne sõda, et Hitler peab ju midagi tegema, sest 30 protsenti Berliini juristidest on juudid. Esimesel septembril 1939 kui läksin esimesse klassi, ründas Natsi-Saksamaa Poolat. Ma õppisin väga heas koolis, kus laste vanemad olid suhteliselt hästi haritud, aga see ei takistanud lastel parastamast, et nüüd "jutskud ja poolakad" pühitakse maa pealt ära. Varsti ründas Nõukogude Liit Soomet."

Kuidas moraalitusest vabaneda?

Enckell annab retsepti poliitilise moraalituse vähendamiseks:

"Kui me uurime neid mustreid, kuhu me sattusime ja satume, seda sõnavara, mis loovad hävitavaid uskumusi, siis me taipame, kuidas see pusle, kus me oleme, välja näeb. See ei tähenda, et hakkame vaenlasi ja süüdlasi otsima, vaid seda, et saame aru, kuidas võim meiega manipuleerib ja kuidas me laseme endaga manipuleerida."

Siin soovitab ta abiks võtta austria režissööri Michael Haneke filmi "Valge pael", kust peegeldub vastu see maailm, mis sillutas teed Hitleri võimule tulekule.

"Kui laste kasvatus on selline, et laps ei saa kunagi tunda, et tal on õigus, et tema heade saavutuste üle rõõmustatakse südamest, et ta võib saada vajadusel abi ja kaitset, vaid ta peab olema edukas, siis ta annab vastutuse autoriteedile. Sellline inimene ei näita ka ise täiskasvanuna kunagi kellelegi õlatunnet ega astu kellegi kaitseks välja. Ta võistleb ja tahab olla edukas ja läheb massimanipulatsioonidega kaasa. Me saame headuse võidu nimel teha tööd iseendaga, oma kollektiivse meelega, luua n-ö headuse pesasid, aga maailm ei muutu kunagi ainult heaks. Oluline on tasakaal ja teadvustamine."

Enckell peab loomulikuks, et Lääs otsib moraalset vaimset juhti, vaimset kompassi, kes oleks julge ja hoiaks kaootilise maailma tasakaalus, et kurjus ei võidaks. Talle tundub, et uus Prantsusmaa president Emmanuel Macron seda ka on.

"Macron näitas, et nii Venemaa presidendi Putini kui ka USA presidendi Trumpiga saab suhelda ilma oma väärikust minetamata. Ta demonstreeris samas oma eetikat ja moraali, julgust ja lastetuba. Kindlasti mõjutab teda ka see, et ta on olnud kuulsa filosoofi Paul Ricœuri assistent."

Enckell on mõtestanud elu kirjutamise kaudu ja püüdnud maailma paremaks muuta läbi psühhoanalüüsi ja psühhiaatria.

"Kui mul on probleemid või tekib mingi vastuolu, siis ma kirjutan. Kirjutades olen endaga kõige paremini dialoogis, ma võin uurida oma varje ja sisemisi änge ning jagada päevikuga oma rõõmu. Kui ma olen endaga tasakaalus, tasakaalustan ka ümbrust. Ma olen juba üsna vana ja käsitlen kirjutades ka oma surmahirmu. Kirjutamine rahustab, ma armastan päevikuid ja viisin just uue raamatu trükki. Ma tahaksin siit maailmast lahkuda pliiats käes, see oleks ilus lõpp."