Eeva Mägi selgitas, et möödunud suvel filmisid nad üles "Mo hundi" mängufilmiliku poole. "See räägib ühe teatrilavastaja ja baleriini omavahelisest suhtest, kus baleriin, kes on terve elu tundnud valu, sest tema keha on koheldud kui instrumenti, otsustab, et sellel valul võiks üks kord olla ka mõte ning ta hakkab surrogaadiks ühele kirikuõpetajale, keskealine üksik kirikuõpetaja, kes soovib saada oma last."

Lavastatud pool räägib Mägi sõnul samuti sellest, kuidas baleriin on läbipõlenud selle tõttu, et ta on valu tundnud ja mis temaga on juhtunud karjääri jooksul. "Lisaks siis teatrilavastaja, kes tema valu nende lähisuhtes ka ekspluateerib ning kui kaugele on kaks loomeinimest valmis minema, et leida oma valule tähendus, aga saada ka läbi surrogaatluse raha."

"Nüüd on plaanis filmida selle filmi dokumentaalne osa, kus me kogume erinevaid lugusid loomevaldkonna inimestelt, kuidas nemad on tajunud või kogenud sellist vägivalda loomingus, mis tihti on varjatud kas armastuse, hoolimise või loomeprotsessi taha, kus inimese valu hakatakse ekspluateerima või karjääri hakatakse manipuleerima teise looja poolt," ütles ta ja lisas, et nad ootavad kõigilt loomevaldkonna inimestelt, kes on seda kogenud, neid lugusid. "See võib olla muusika, etenduskunstid, tantsijad, koreograafid ja nii edasi."

Neid lugusid, mille peale dokumentaalset osa ehitada, on tema sõnul juba üpris palju. "Me tegime selle üleskutse selleks, et need ei jääks ainult kitsa tutvusringkonna keskseks, vaid et tuleks võimalikult laiahaardeline, me ei taha keskenduda ainult ühele sarnasele juhtumile, sest tihti on sellistel lugudel teatud muster, aga neid lugusid on väga palju erinevaid."

Tema sõnul on kõige klassikalisem muster see, et on meessoost isik, kes on kas füüsiliselt või vaimselt väärkohelnud naissoost isikut, kes on temaga tihti töösuhtes. "See meessoost isik on siis kas juht või ülemus ning naissoost isik on tema alluv, aga me ei keskendu ainult sellisele väärkohtlemisele, ootame teistsuguseid juhtumeid ka. "

"Tahame sellest filmi teha, kuna tihti piir loomingu ja manipulatsiooni vahel on nii õhkõrn ja habras ning ohver ei pruugi sel hetkel isegi aru saada, et midagi on valesti, vaid sellest saadakse aastaid hiljem aru," tõdes Mägi ja lisas, et väga sageli on ka see, et sellistel juhtumitel ei pruugi olla selget ohvrit. "See inimene ei pruugi olla ohver, aga see viis, kuidas seda loomingut tehti, võib olla talle väga valus."

"Küsimus on, mis hinnaga saab kunsti luua ja kas see, et inimesel on valus, peab olema loomulik osa," küsis režissöör ja kinnitas, et oma vandeadvokaadi töös on ta puutunud kokku lähisuhtevägivallaga. "Kahjuks paljud need juhtumid on jäänud lahenduseta just selle nõusolekuseaduse puudumise tõttu, väga paljud ohvrid on jäänud oma juhtumiga üksi."

"Loomingu juures on mul kokkupuude sellega küll, aga teistusugusel viisil, kui ma ise režissöörina loon ja mõtlen karaktereid välja, siis ma loon endale empaatiavälja, kus ma üritan tajuda selle karakteri valu, et teda mõista, saada aru tema traumast ja valust, ning kuidas seda siis selgitada näitlejale," selgitas ta.

Eeva Mägi arvates ei ole sellest teemast Eestis peaaegu üldse räägitud. "Lähisuhtevägivallast on kindlasti räägitud, naistevastasest vägivallast peabki rääkima, aga peab rääkima ka kõiksugu teistest vägivalla vormidest."