Arvustus. Kuidas eestlastega vene tükki teha ({{commentsTotal}})

"Aleksei Karenin" Autor/allikas: R.A.A.A.M.

R.A.A.A.M-.i "Aleksei Karenin"
Lavastaja Aleksei Pesegov
Kunstnik Svetlana Pesegova
Peaosas Aivar Tommingas (Vanemuine)
Mängivad Elina Purde, Raimo Pass (Draamateater), Roland Laos, Jekaterina Novosjolova, Terje Pennie, Henry Stig Kongi ja Karl-Sebastian Võhma
Esietendus 8. juulil Tapa raudteejaamas

Olen aastaid nuputanud, miks eestlastel reeglina venelaste mängimine välja ei tule. Ega ma ole küll näinud, kuidas venelased eestlasi mängivad või on mänginud. Näiteks mõnes Egon Ranneti hitt-tükis. Ma ei tea, kas Venemaal näiteks "Libahunti" on tehtud. Oleks põnev vaadata küll.

Arvasin aastaid, et me lihtsalt ei saa venelasi mängitud, ole sa või Maša Klenskaja. Miski tõrge on vahel. Natuuride erinevus. Või liiga suur austus või alaväärsuskompleks. Et ikkagi Tolstoi ja Dostojevski ja...

Parim venelasemängimine, mida mina olen näinud, oli Rain Simmuli Porfiri Petrovitš Linnateatris, just seetõttu, et ta ei hakanud venelast mängima. Laias niisama ja see mõjus väga venelikult. Toppis poisile hapukapsaid kõrva. Ise mängis mitmekordset mängu.

Tõsi, Ants Eskola pisiroll vene aadlimehena "Elavas laibas" oli ka peen ja priima, kuigi Eskola oli siis üsna väheliikuv. Jõhkralt öelduna (mis on Eskola puhul kohatus ruudus), ise paras elav laip, kes samas mängis kogu ülejäänud kamba üle.

Nüüd koitis mulle, et asi on muus. Lavastamises. Eestlane võib olla veenev vene loos, kui lavastaja on venelane, kes ei lase tal hakata venelast mängima, aga... Jah, vaat see aga. Mida vene lavastaja siis teeb, mul pole vastust. Ilmselt tõmbab eesti näitleja endaga kaasa vene mõttemaailma. Kus vanal aal abikaasad teietavad, aga sellele pole vaja tähelepanu pöörata, sest see on niisama loomulik.

Kus korraga saab aru, millele tuleb tähelepanu pöörata. Ja enamasti on prožektorikiirtes suured vene hinge paradoksid, kus headus ja eneseohverdus seguneb alatuse, väikluse, omakasupüüdlikkusega. Lõputu paranoilise kahtlustamisega, milleks on tihti põhjust, sest see, keda kahtlustatakse, on ju samuti suur ja lai vene hing, kes siiralt sööstab igale kuristikule vastu, kui on tõmmet. Aga need negativismid mõjuvad suurejooneliselt.

Vene teatreile on tunnuslik olnud, et läbi minimalistliku kujunduse ja detaili antakse suuri üldsistusi. Mäletan, kuidas Ljubimovi Taganka lavastuses tehti stseeni, kus Rodion on kirvega liigakasuvõtjaeide ukse taga. Laval polnud muud, kui uks, Rodion ja kirves. Stseen väntas pikalt ja kandis mis kole.

Leedukad on oma katoliiklikult kirglikule tasutale võimelised midagi taolist tegema. Mõtlen siin Nekrošiusele (ja Koršunovasele). Nekrošiuse Pirosmani-tükile, kus surm saabub Pirosmani juurde muretu, aga hirmsa või lahke-julma naise kujul ja laval on ainult rida Viini toole, mille peal istutakse kahekesi kogu toolirida läbi, kui Niko Pirosmanišvili püüab minema hiilida.

Grusiin Robert Sturua tegi ka paremail päevil taolisi asju, näiteks "Richard III".

Meil on sellised asjad haruldus. Enamasti on lava kila-kola täis ja näitleja kaob sinna vahele ära. Ja katsu sa sealt lavakujundusemäest läbi siis veel draamat kuuldavale tuua.

Misanstseenid on lavastaja Aleksei Pesegovil väga täpsed. (Lavastaja nimi kattub vastandujate Karenini ja Vronski eesnimedega, kõik kolm on Alekseid.) Nööri mööda ja täpselt mängivad kõik kõrvaltegelased. Samas on Aivar Tommingal Karenini ja Elina Purdel Annana vabadus jalutada üsna muretult omatahtsi ja anda teksti oma tõusude-mõõnade-pausidega. See hoiab asja elus. Kogu kamp ei saa olla impro piiril, kisuks kaoseks, aga kaks peategelast peavad saama vabad käed.

Tolstoi üle ma siin arutlema ei hakkaks. Vassili Sigarevi kompilatsioon on efektne. Puhas vuuk nigu Ameerikamaal. Kas Tolstoi selle käigus mõrvatakse, pole oluline. Peaaasi, et asi töötab ja töötab juba mitmel pool üle ilma. Kohati hakkab hästitöötav well-made tükk meenutama seepi ja Barbara Cartlandi lihtsustatud armastuslugusid (ma pole neid lugenud).

Samas imponeerib mulle fatalism. Kohe algul on selge, et asjad on halvasti ja kogu loo juures lähevad need vastu kõiki ootusi üha kehvemaks. Shakespeare harrastas sama vigurit. Ja Ameerika kinos on taolist tehtud palju (mu lemmikuid Sam Peckinpah näiteks).

Väikse postskriptumina veel paar asja.

Me vaatame meelsasti vene rikkaid aadlimehi nende hingehädades nii ekraanil kui teatris. Aga et Eesti rikkuritel võiks olla mingeid hingehädasid – no kuulge – meie rikkad on ju lihtsalt ahned sead! Pole aadlimehed. On ikka nii? Suurem osa meist on ju saksa parunite ja vene aadlike sohilaste järeltulijad.

Teiseks. Kui inglane lavastaks meil inglise tükki, iirlane iiri tükki ja prantslane prantsuse tükki, kas siis võiks taoline lavastaja Pesegovi fenomen tööle hakata? Et korraga pole probleemi teise kultruuriruumi kohaletoimetamisega?

Ma ei usu. Miks, ei tea. Asi on meie geograafilises läheduses ja sadomaso-suhetes idanaabriga. Iirlased meile meeldivad, aga neid me tahame tõlgendada ise ja see töötab alati hästi. Samamoodi näiteks prantsuse tükid Lembit Petersoni käe all. Iiri ja prantsuse lavastajad ei mõistaks meie vaatajat, ma kardan. Venelane aga oma pärisorja ees aukartust või distantsi ei tunne. Tunneb pigem endise orjaga lähedust.

Ja lõpuks, arutasime Terjega, kes lavastuses kenasti mängib, kodu poole sõites, kas Tolstoil oli noori naisi, et ta teemat nii hästi valdab. Kuidas mees, kes noore naise võtab, paratamatult kõrbeb? Naise Sofiaga oli neil kõigest 16 aastat vahet. Ja vist taolisi asju ei juhtund nagu vana Karenini ja noore Anna vahel, kuigi, ega ma tea. Võimalik, et taolisi lugusid oli siis lihtsalt ümberringi palju.

Nagu neid praegu poleks! On muidugi, küll ja veel. Aegumatu teema. Kui vanad suudaks, kui noortel oleks tarkust ja tasakaalu. A kas vanadel ikka on tarkust, kui nad väsimatult sarnaste rehade otsa jooksevad. Ja alla ei anna. Vist ei jää neil kogu tarkuse juures muud üle. Seega ei maksa see vana ütlemine mitte midagi.

Ja kui mulle see kohale jõudis, polnud ma Tapale sõitnud ilmaasjata.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: