Igal festivalil on oma orgaanika ja see "oma" festival leitakse üles samamoodi kui oma inimenegi - tunnetus peab õige olema, ja äratundmine tekib üsna esmamulje põhjal. Ning nii, nagu inimesed vahel lahku kasvavad, nii võib minna ka mõne festivaliga, kui see oma publikust väga erinevas suunas arenema hakkab.

Intsikurmuga on kõik korras. Alati kaasneb teatega, et festival on tänavu veel suurem ja laiem kui aasta varem, väike hirm, et ega nüüd üle ei pingutata, ega ometi atmosfäär kaotsi lähe. Intsikurmul on see nii õrn ja eriline, et liigne suurus tundub neile mitte sobivat.

Ent ometi seda muret Intsikurmul ei olnud. Kasv oli orgaaniline ja ette võetud just selleks, et toetada intiimse ja haldjaliku atmosfääri säilimist - laiemat ala hõlmates mahub ka rohkem häid inimesi metsaradadele, kuuskede alla ja tiigi äärde ära, ilma et tekiks ülerahvastatuse tunnet.

Just kolmanda, metsalava kasutuselevõtt oli tänavuse festivali põhiline märksõna. Niisugust lava ei saa kusagile mujale kui just sinna rajada. Selle ülesehitus oli vastupidi igasugust tavapärast festivaliloogikat - lava ees polnud mitte näpuviskamise tsoon, vaid väike ümmargune tiigike, mille ääres veikles piirina valgussõõr. Ei mingeid hoiatussilte, ei mingeid kaitsvaid valle, üksnes valgussõõr, ja mitte keegi ei teinud katset sinna ujuma minna ega kukkunud ülemeelikuna sisse. Kultuuri küsimus.

Metsalava võiks tinglikult nimetada ambientlavaks. Sellel esinejad pakkusid kuulajatele tiigi tagant helisid, mida oligi kõige õigem mäenõlval istudes endasse koguda. Uue lava võtsid tänulikuna vastu nii esinejad kui kuulajad. Justkui metsalavale kirjutatud kava mänginud ja sellega publiku paigale lummanud Mauno Meesit ütleski mikrofoni, et ta pole kunagi varem nii ilusa vaatega laval mänginud ning tänas publikut. Tiik, mis jäi lava ja kuulajate vahele, ühendas, mitte ei eraldanud. See oli osa lavast, mis mängis kaasa, ja kuused lava ümber noogutasid vaikselt kaasa.

Els Himma tõi lisaks nooremale publikule kohale ka vanemaid inimesi. Ehkki kavas oli ka võõrkeelseid palu, sündis kõige tugevam seos publikuga ikka eestikeelsete laulude ajal. Kõlas igihaljas "Mis värvi on armastus", ja kaunis noor paar võttis tiigi kõrval kaldapeal üles rumba, tüdruku pastelne plisseerseelik tumeda augustiöö metsas sulnilt veiklemas. Kogu publik oli sel hetkel see poiss ja see tüdruk.

Hetked

Intsikurmu festival ei ole arutu tormamine ühe lava äärest teise äärde, et ahmida endasse võimalikult palju muusikat, ehkki muusika pärast sinna ju ikka minnakse. Intsikurmu elamus on igaühel erinev, sest see koosneb emotsioonidest, mida hetked pakuvad. Need hetked on fragmentaarsed, koosnedes pealtkuuldud vestlusekatketest, metsasoppides märgatud nöörile lükitud pitskardinatest, söögiputkast saadud ootamatust maitseelamusest, rõõmsatest juhuslikest taaskohtumistest, õhus heljuvast kaneelisaialõhnast, põlispuude vahelt kiikavast täiskuust ja muidugi muusikaelamustest, mida sinna vahele ühe ja teise lava ees kogutakse.

Intsikurmu vaieldamatu peaesineja on mets ja sinna rajatud võlumaailm ise. Pitskaunistused, fantaasiavalgustid, hubased lebamis-, istumis- jms alad on metsaparki sätitud hea fantaasia ja maitsega, loodusele liiga tegemata ja inimestele hingamisruumi andes, et kaks festivalipäeva liigselt ära ei kurnaks ega ümbritsev keskkond tuhandete muusikasõpradega liiga pealetükkivaks ei muutuks.

Psühholoogide veendumus, et keskkond kujundab inimest, leidis kinnitust - haldjalik kujundus, mis lõi rahuliku ja lummava atmosfääri, tõi kokku ka rahulikud ja kultuurised inimesed. Hilisel õhtutunnil, mil samal ajal suvepealinnas aset leidval klubimuusikafestivalil klõpsiti pilte rajult pidutsevatest noortest, istusid Intsikurmu külalised teetelgis ja mõtlesid muusikat kuulates kõiksusest. Siinkirjutajal õnnestus näha vaid üht alkoholiga liialdanud noort inimest, ja sedagi telkla kuppelmaastikul, mis asus festivalialast väljaspool.

Intsikurmu on väga orgaaniliselt kogupereüritus selle sõna kõige paremas tähenduses. Metsafestival meeldib nii tudengitele kui pereinimestele, mingit ressuskonflikti külastajate vahel ei teki. Igal aastal avastavad järjest järgmised lapsed, et pealava mäekülg on parim koht enese allarullimiseks ning hilisteismelised elavad täie enesestmõistetavusega kaasa pereisale, kes oma käbile isikliku eeskuju toel hundiratta tegemist õpetab. Ikka sealsamas pealava kõrval.

Vaieldamatult on tegemist ühe subkultuuri ehk hipsterfestivaliga, kus tooni annavad Fjällräveni seljakotid, 90ndate-lõikelised teksad ja vegantoit. Sellel festivalil pole midagi juhuslikku - korraldajad on iga pisimagi detaili läbi mõelnud ja mis möödunud aastal veel logises, oli selleks aastaks juba korda tehtud.

Toidufestival

Nii olid ka söögialale valitud toitlustajad selgelt korraldajate nägu - ei mingeid pihve friikatega, vaid klassikaline Telliskivi piirkonna toidukohtade söögivalik. Jah, ka friikad olid, aga enamasti käsitöö- ja bataadi-. Burks oli, aga falafeliga, õlu mõistagi üksnes käsitöö- jne. Enamik söögikohti pakkus lihavaba toitu ja püüdis reklaamtahvlil esile toodud hüüatusega "Vegan!" konkurente üle trumbata. Toidul on Intsikurmul oluline osa, ja hea, et on, sest kaks päeva jutti rämpstoidul üle elada oleks ebameeldiv.

Kui möödunud aastal sai toit ootamatult vara otsa, siis tänavu see viga parandati - söögikohti oli rohkem ning ka sööki ennast jagus hiliste tundideni välja. Ka näljaste järjekorrad ei kadunud food truck'ide eest südaöökski.

Hinnapoliitika on muidugi omaette teema. Rahakott peab festivalil toiduelamust otsides puuga seljas olema. Käsitööjäätist? Palun - ühe kuuliga kolm, kahe kuuliga viis eurot! Riis karrikanaga? Palun - kümme eurot! Klaas veini? Palun - kuus eurot! Pluss pant klaasi eest neli eurot.

Intsikurmu on kahtlemata stiilne festival - tõepoolest, kui klaasikest veini tahad, serveeritakse see janusele ehtsa klaasi välimusega plastpokaalist ning et see prügikasti ei lendaks, sai klaasi endale terveks päevaks nelja euro eest rentida, et siis soovi järgi juurde tankimas käia.

Kõrvaltvaatajale võib see kahtlemata naljakas või punnitatud näida - et kõik on nii vegan ja öko ja käsitöö- ja muudest hipstermärkidest laetud. Aga las ta siis olla, eks neid muidki festivale ole küllaga, kus natukegi hipstermaailmast puudutatud hing seda kõike möödapääsmatuid grillvorste ja pannipaellat silmitsedes igatsema hakkab.

Lastekurmu

Lisaks kolmandale lavale ja laienenud toidualale oli tänavusel festivalil veel üks oluline muudatus. Ausalt öeldes tundub suisa kummaline, et seda varem ei olnud, nimelt lastefestivali ala. Koht, kus tundsid end kõige paremini kõige nooremad pidutsejad, ent pärast kella 21, kui lastealal tegevused lõppesid, tundsid ka noored täiskasvanud end lastele mõeldud lesilas või puude vahele tõmmatud hiiglaslikus võrkkiiges koduselt.

Seda, et Bianka Soe on lasteala südamest teinud, õhkus igast detailist. Puudu ei tulnud ei fantaasiast ala ülesseadmisel ega ka tegevustest lastealal. Ja ikka nii, et igale vanusele midagi, alates t-särgi disainimisest kuni raamatukogunurgani. Lesilas võisid pisemad patjadel-tekkidel päevaund magada ja lastekohvikus endale jalgrattal ise smuutit vändata. Kõige pisematel oli seal turvaline ja rahulik olla. Loodetavasti kujuneb lastealast samuti traditsioon, kuivõrd perepidu see ettevõtmine niikuinii on.

Turvalisus oli tunne, mis valdas kõikjal festivalialal. Märatsejad ega laamendajad sellele peole ei tule. Seega turvameestel oli küllap üsna rahulik ja igav töö seal. Peamiselt kontrolliti pääslas, ega keegi klaastaaraga siseneda ürita. Pisut ülemeelikumaks ja lärmakamaks läks noorem publik alles vastu ööd, mil peaesinejad ja öödisko neid kohale meelitas.

Nagu Jarmuschi koostatud kava

On kiiduväärt, et peakorraldajad iga kord ka mõned laiematele massidele tundmatumad nimed kavva planeerib ja sedasi publikut harib ning maitsepaletti avardab. Uudishimulik publik tuleb kuulama ka neid, kes veel üldrahvalikeks lemmikartistideks pole saanud.

Nii näiteks said nii Mammut Islandilt kui Soome-Taani bänd Liima end pealaval näidata ja publik oli nii toetav kui kaasaelav. Eks korraldajad teavad publiku maitset kui publik omakorda usaldab korraldajaid.

Üldse oli mõlema päeva pealava eeskava kümnesse. Ainult sellest on kahju, et Põhja Konn laupäeval nii vara esinema pidi - nad oleksid kindlasti ka hilisemal kellaajal end õigustanud ja veelgi enam publikut kokku toonud. Sellel progerocki viljeleval ja Eesti luuleklassikat viisistaval "Uuel Rujal" tasub kindlasti silm peal hoida, ka laividega saab bänd suurepäraselt hakkama. Ehk on nad ka järgmise aasta festivali kavas olemas, nii nagu NOEP mulluselt Oru lavalt tänavu pealavale jõudis ning üle linna kostuva peo püsti pani.

Üks peaesinejaid Cigarettes After Sex sobis pimedasse augustiöhe nagu valatult, isegi kuu tuli seda sumedat ja sulnilt voolavat kontserti kõrgete kuuselatvade vahelt piiluma. Rahvas oli selleks ajaks juba ülemeelikus tujus, mis pisut küll segas keskendumist, ent publikus istus palju kinnisilmi muusikat nautivaid fänne.

Helitehnikasse ja videolahendustesse oli investeeritud korralikult. Pealava bände toetas kolm suurt ekraani, kust voolasid muinasjutud videopildis, lisaks tegid bäkki veel 12 väiksemat videoekraani, mida mõni esineja kasutas. Nõnda moodustus muusikast ja videopildist omaette tervik, mis iga kontserdikogemuse täiesti ainulaadseks muutsid.

Festivali helipilt kõlas kokkuvõttes nii, Jim Jarmuschi filmi "Only Lovers Left Alive" soundtrack, mille ta ise nii kirjutas kui oma bändiga Sqürl ka sisse mängis. Nii et Sqürl sobiks ka Põlva põlismetsade vahele musitseerima või päriselt programmi koostama.

Kui kohati oli kahju, et mitmed bändid kattuvad, keda kõiki kuulata tahaks, siis tegelikult see paine hajus, sest Intsikurmu on ennekõike keskkond ja atmosfäär, nii et ka dekoreeritud metsaruumis ringijalutamine on samaväärne festivalielamus kui mõne bändi kuulmine. See suurusjärgus viis tuhat inimest, kes kõik puude vahele laiali valgusid, ei tundunud sugugi liiga suur mass. Igaühel oli seal oma asi ajada ja oma festival kogeda.

Ja veel, Intsikurmule sobib pime aeg. Siis löövad laternad helendama ja esinejad särama. Kui saaks, hoiaks kogu festivali aja taevavalgust kokku ning naudiks salapärast muinasjutumetsa augustiöö mustas sametis.