Arvustus. Äravalitu ja äraneetu
Uus raamat
Lauren Groff
"Moirad ja fuuriad"
Tõlkinud Lauri Saaber
Eesti Raamat (350 lk)
"Moirad ja fuuriad" on ameerika kirjaniku Lauren Groffi (sündinud 1978) neljas raamat ja kolmas romaan, kuid tema esimene teos, mis on tõlgitud eesti keelde. Romaan pälvis kirjaniku kodumaal rohkesti kiitust, selle nimetasid 2015. aasta parimaks raamatuks teiste hulgas e-kaubanduse hiid Amazon ja Ameerika Ühendriikide endine president Barack Obama. Säärane tunnustus tõmbab tähelepanu, aga kruvib ka ootused kõrgeks.
Groff jutustab oma romaanis ühe abielu loo. Lotto ja Mathilde on noored, ilusad ja andekad ning nende liit kõrvaltvaatajate silmis täiuslik. Lotto on edukas näitekirjanik ning Mathilde tema truu kaaslane nii era- kui ka tööelus. Ent õnn ja harmoonia on petlikud. Kuldne pealispind peidab tumedat sisu ning üksteisemõistmise asemel on Lotto ja Mathilde abielu alusmüür laotud hoopis saladustele. "Abielu koosnebki valedest," lausub Lotto ema Antoinette. "Asjadest, mis vaikitakse maha. Kui väljendada häälekalt igapäevaseid mõtteid, lömastad teisepoole pulbriks." (lk 184)
Teos koosneb kahest osast. Esimeses, pealkirjaga "Moirad" (viide saatusejumalannadele Vana-Kreeka mütoloogias), esitatakse Lotto ja Mathilde lugu mehe vaatepunktist. Lotto, täisnimega Lancelot, on jumalate väljavalitu, keda saadab ajutiste tagasilöökide kiuste alati edu ja kelle kaotused korvatakse ikka suuremate võitudega. Lotto on paadunud eneseimetleja, kuid ühtlasi heasüdamlik ja heauskne hiiglane, kes januneb pidevalt läheduse ja tunnustuse järele. "Sinu meeleheitlik soov on, et võhivõõrad sind armastaksid," ütleb Mathilde mehele. "Et sind nähtaks." (lk 92) Naise ja publiku tähelepanu on palsam isa surmast ja emast võõrdumisest Lotto hinge tekkinud haavadele, leevendus üksindustundele, mida tal noorukipõlves tuli kogeda.
Lotto on süütult enesekeskne, olemata siiski pime. "Ma kannan privileege nagu nähtamatuse keepi, kujutledes, et need kingivad mulle ülivõimed," tunnistab ta isegi (lk 159). Mitte et ta selle pärast süüd või häbi tunneks – Lotto teab, et sai sündides jackpot’i ning kulutab seda rõõmsa iseenesestmõistetavusega. Ühtlasi lubab end kõrgemate jõudude meelevalda andmine mehel elada tüütava vastutusekoormata.
See on täielikult Mathilde kanda. Naine juhib ja korraldab – küll avalikult, küll salaja – oma abikaasa elu: "Lotto ette kerkis nägemus, nagu oleks tema sõrmede, laugude, varvaste, suulihaste külge kinnitatud sada säravat niiti. Kõik niidid viisid Mathilde nimetissõrmeni, mida naine võngutas filigraanselt tema tantsitamiseks." (lk 60) Mees laseb sel vastupanuta sündida, rõõmus vabaduse ja muretuse üle, mida see talle lubab. Mathildegi näib seda nautivat või vähemalt kurtmiseta taluvat. "Naine on abielu dramaturg," nendib Lotto, "tema murevaev iga teose alustala." (lk 150)
Romaani teine osa "Fuuriad" (ehk Vana-Rooma kättemaksuvaimud, hirmuäratavad naisolendid allmaailmast) valgustab Lotto ja Mathilde abielu naise perspektiivist. Kui mehest jutustav pool on antud lineaarse eduloona, siis sissevaade Mathilde hingeellu on süngem ja fragmentaarsem. Kaks osa on nõnda erinevad, et tulemuseks pole mitte niivõrd ühe loo kaks versiooni, kuivõrd kaks lugu, millel on mõningad ühised detailid.[1] Esialgu oligi Groffil kavas kaks eraldi raamatut kirjutada,[2] kuid õnneks mõtles ta ümber – eraldi jäänuks lood lahjaks, sest just kahe osa koos-, või õigemini vastastoime muudab teose omanäoliseks, annab sellele kaalukuse ja vürtsikuse.
"Fuuriais" saab ilmseks, et edu ei saada Lottot sugugi mitte jumalate armust, vaid tänu Mathilde järjekindlatele ponnistustele. Naine on kõhedusttekitavalt külma närviga sulam pühakust ja põrgulisest, kes suunab eesriide varjust oma mehe näitekirjanikukarjääri ja enamatki veel. Ta on selleks valinud koduperenaise tähelepandamatu ja kuulsusetu rolli. Kui Lotto kannab naudinguga privilegeeritud elu nähtamatut rüüd, siis Mathilde on ise näiliselt läbipaistev, sest "koduperenaised, nagu me kõik teame, on nähtamatud. Päkapikud, kes toovad kinke abielusussi sisse." (lk 220)
Samal ajal, kui Mathilde etendab oma abikaasa elus jumaliku (ja/ või saatanliku) jõu rolli, heitleb ta salaja ka omaenese mineviku sünkjate varjude ja ettemääratuse, otse äraneetuse ränga koormaga. Mathilde lapsepõlv peidab endas tumedat saladust ja suurt kurbust, mis sunnib naist korraga end piitsutama ning teda ülekohtuselt kohelnutele kättemaksu hauduma. Läbi naise elu ulatuv "pimeduse ankrukett" (lk 309) kisub Mathilde kujutlusis teda aina sügavamale hukatuse kuristikku, ent annab talle ka raudse jõu ja visaduse.
Mathilde on jahe ja kaalutlev, kuid mitte tundetu. Ta etendab oma rolli äärmise meisterlikkusega, ent aeg-ajalt mõraneb temagi mask ja paljastub kibe grimass. Naiselgi on loov natuur ja ambitsioonid, kuid ta teab, et omal häälel rääkides ei kuulaks teda keegi, kirjanikust mehe kaudu seevastu küll. Ta mõtiskleb mõrult: "Shakespeare’i "Coriolanus", kõneleb Volumnia. Naine kui terasevalu, sootuks huvitavam enesekontrollita nimitegelasest. Ent oh häda, näidendit pealkirjaga "Volumnia" poleks läinud vaatama ükski hing." (lk 279)
Lisaks Lottole ja Mathildele on teoses kolmaski hääl: nurksulgudes sündmusi ja tegelaste mõtteid kommenteeriv kõrgem jõud, jumalad, kelles on ühte sulanud kõiketeadev jutustaja ja Vana-Kreeka koor. Märkused mõjuvad kahtepidi: vahel tabava lisanduse, vahel tüütuvõitu targutusena. Jumalad on erapooletud; nagu tõe monopoli pole ei Lottol ega Mathildel, ei kuulu ka autori soosing jäägitult vaid ühele neist. Groff kritiseerib küll Mathilde kaudu naise positsiooni nii abieluinstitutsiooni sees kui ka ühiskonnas laiemalt, kuid kuna Mathilde kui karakteri moraalne positsioon on madalam kui Lotto oma, ei kaldu kaalukauss otsustavalt kummagi kasuks.
Autori eesmärk ei ole lugejat Lotto ja Mathilde vahel valima panna, "Moirad ja fuuriad" on ennekõike ikkagi lugu nende ühendusest, nii komplitseeritud kui see ka pole, "laul Mathildest ja Lottost, eepiline romanss" (lk 299), olgugi viimane öeldud irooniavarjundiga. Groff tunnistab raamatu lõpus tänusõnu jagades, et polnud enne oma abikaasaga tutvumist "abieluusku" (lk 350) ja suhtub praegugi sellesse ambivalentselt, ehkki tema enda abielu on õnnelik. Kaksipidiselt kujutab ta ka Lotto ja Mathilde liitu. Nad armastavad teineteist, ometigi pole nende suhe võrdne (seejuures on Lotto ja Mathilde mõlemad üheaegselt nii allutaja kui ka allutatava rollis). Loo äärmuslik ekstsentrilisus muudab jällegi üldistuste tegemise keerukaks.
"Moirad ja fuuriad" ei tegele aga üksnes abiellu puutuvate küsimustega, romaanis käsitletavate teemade ring on palju laiem: armastus ja võim, loovus ja kunst, näivus ja (enese)pettus, ettemääratus ja tahtevabadus. Mitmed neist tõstetakse teravdatud kujul esile teosesse põimitud Lotto paiguti allegooriatele lähenevate näidendite lühikokkuvõtetes. Et mehe kirjutised on eranditult tema isiklikust elust inspireeritud, on tulemuseks mitmetasandiline ja sümbolirikas tekst.
Groffi romaanist on keeruline süvitsi kõneleda ilma süžeekäike paljastamata, loo järkjärguline lahtirullumine on jälle teose peamisi võlusid. Nii palju võib öelda: lõpuks saavad kõik esimeses osas õhku paisatud küsimused vastused, tekkinud lüngad täidetakse piinliku hoolega. Kuigi pusletükkide ükshaaval mosaiiki sobitumist on nauditav jälgida, ei jää mõnutunne püsima. Kõik saab liiga selgeks, pilt muutub üleliia teravaks; pealegi surutakse nii mõnigi mõistatusekild oma kohale jõuga. Lotto ja Mathilde armastuse lugu saab kokkuvõttes ehk emotsionaalsemgi, ent tekst ise tundub korraga kergekaalulisem ja kuivem. Viimsegi saladusloori eest rebimine mõjub kui pärast pikalt hämaras toas viibimist välja ereda päikese kätte astumine – elamus tuhmub. Võrgutav salapära hajub rohkete paljastuste valguses.
"Moirad ja fuuriad" sisaldab ohtralt viiteid ja vihjeid antiikmütoloogiale ja -kirjandusele (sellest annab tunnistust juba romaani pealkiri), samuti William Shakespeare’i loomingule (Lotto näib kõiki tema näidendeid peast teadvat ja tsiteerib neid igal võimalusel), keskaegsetele Lääne-Euroopa legendidele (nimed Lancelot ja Gawain) jne. Tähelepanuväärseim on Shakespeare’i mõju Groffi teosele, mis ulatub palju sügavamale kui tsitaadid, mida meespeategelane armastab aina vestlustesse puistata. Just Shakespeare’ist näikse olevat inspireeritud jutustamislaadide paljusus romaanis:[3] "Moirad ja fuuriad" on nimelt ühtaegu traagiline ja koomiline, ülev ja madal, poeetiline ja vulgaarne.
Paiguti mõjub teos lausa klassikute paroodiana. Inglise kirjanduskriitik ja esseist James Wood nimetab romaani toonilt "võltsheroiliseks".[4] Sellise mulje loob teksti ülepaisutatud ja rohkesõnaline stiil. Groffi keel on äärmiselt kujundirohke ja lopsakas, tema sõnavara rikas ning väljendusviis hoogne ja jõuline (kiitkem siinkohal ka tõlkijat!). Ta ei pelga mõjuda pillava ja läägena, vaid liialdab meelega, mõnuledes edevate epiteetide ja vaimukate võrdluste lummuses. Olgu toodud mõned näited: "Armastanud need kaks nädalat kõigest jõust, oli ta pidanud temakest ses armastuses klaastaldrikuna lüümjaks. Oli näinud, kuidas headus ulatub südamikuni välja." (lk 11) Ja: "Üksildane ja purjus, moorib oma nurjumise mahlas." (lk 78) Ning: "Loojang. Majake luidetel nagu mere pillatud konnakarp. Pelikanid needitud tuulde. Kääbuspalmide jalamil liivakilpkonn." (lk 178)
Groff kuulutab Mathilde suu läbi: "Vanadest jutustamisviisidest oli ta tüdinud – neist narratiividest, mis olid kui sissetallatud rajad, süžeekäikude tuttavlikest tihnikutest, tüsedatest ühiskonnaromaanidest. Ta vajas midagi südikamat, teravamat, midagi, mis meenutaks kärgatavat pommi." (lk 220) Kas "Moirad ja fuuriad" annab selle mõõdu välja? Poleks kõiki niidiotsi peaaegu naeruväärse agarusega kokku sõlmitud ja säilinuks loos pisutki salapära, oleks vastus kahtlemata jaatav. Praegusel kujul jääb aga õige natuke puudu. Groffi romaan on pigem ilutulestikurakett (see, olgu rõhutatud, on kompliment, sest suur osa tänapäeval poelettidele jõudvatest raamatutest pole enamat säraküünaldest), mis värvib taeva kirkaks, aga maad siiski päris värisema ei pane. Ehk teeb seda tema järgmine.
[1] Jason Sheehan "A Dreamy Marriage Turns To Rage In ’Fates And Furies’". – NPR 15. IX 2015; http://www.npr.org/2015/09/15/437286835/a-dreamy-marriage-turns-to-rage-in-fates-and-furies
[2] Laura Miller "Why Fates and Furies was this year’s most talked-about novel". – The Guardian 24. XII 2015; https://www.theguardian.com/books/2015/dec/24/why-the-fates-and-furies-this-years-most-talked-about-novel
[3] "Lauren Groff Uses ’Fates And Furies’ To Bring ’Feminine Rage’ Into Light". – NPR 27. X 2015; http://www.npr.org/2015/10/27/451928229/lauren-groff-used-fates-and-furies-to-bring-feminine-rage-into-light
[4] James Wood "Scenes from a Marriage". – The New Yorker 2. XI 2015; https://www.newyorker.com/magazine/2015/11/02/scenes-from-a-marriage-books-james-wood
Toimetaja: Madis Järvekülg