Touko Laaksonen (alias Tom of Finland) on vaieldamatult üks 20. sajandi geikultuuri ikoonidest, kellest on ühtlasi ka kujunemas üks Soome suurkujudest. Tema hüpermaskuliinsust rakendava homoerootilise kunsti mõju on kandunud seksuaalse iha mõtestamisest kaugele tänapäevastesse maskuliinsuse representatsioonidesse, avaldudes muuhulgas aluspesureklaamides. Soomes on käimas hoogne Tom of Finlandi kanoniseerimine, mis ilmneb nii "muumistamisega" võrreldud tooteks muutmises (linad, kangaskotid, postmargid, kohvi, jne.) kui Soome 100 programmi kuuluvas Dome Karukoski filmis "Tom of Finland".

Puudutades reklaamiagentuuris töötanud sõjaveteranist Laaksoneni loomingu rahvusvahelist sotsiokultuurilist mõju, keskendub elulooline film eeskätt kunstniku isiklikule elule sõjajärgses repressiivses Soomes. Ühiskonnas, kus homoseksuaalsus oli karistatav. Kuigi ajalooline kontekst ja teravad teemad pakuvad materjali raskeks draamaks, läheneb Karukoski Laaksoneni elule publikusõbraliku elurõõmuga, mis moodustab filmile pehme ja hurmava, ent temaatiliselt ettevaatliku tooni. "Tom of Finland" on seejuures film laiale publikule ning see väljendub kõige teravamalt filmi žanritruus ja emotsionaalselt etteaimatavas loojutustamiseviisis. Film jälgib sügavalt sõjast (mida ta kusjuures pidas seksuaalselt väga oluliseks perioodiks) mõjutatud Laaksoneni kujunemist kunstnikuks, keskendudes Laaksoneni suhetele oma õe ja kaaslasega, elule Helsingi geikogukonnas ning rahvusvahelise edu saavutamise teekonnale.

Õhukest teemakäsitlust ja äratuntavat pingekõverat tasakaalustavad suurepäraselt vaoshoitud ja sümpaatsust tekitavad rollisooritused peategelast mängivast Pekka Strangist tema tantsijast kaaslast kehastava Lauri Tilkanenini. Nad mängivad kohati kummastavalt ajastule mittekohaselt mõjuva dialoogiga ja fookuseta Aleksi Bardy stsenaariumi kinolinale veetleva minimalismiga. Kohati liialt naudinguid ülistavat ja kirge seksina esitavat ning neist visuaalset köitvust otsivat lugu saadab stiilne tuhm palett, mis muutub erksamaks kui Laaksoneni võimalused elada terviklikumalt laienevad.

Seda eriti siis kui tema julgustavad teosed leiavad kandepinda seksuaalselt vabamas Ameerikas, kuhu jõudes stsenaariumi rütm paigast nihestub. Seeläbi kaob ka esimeses poolikus võluv noir´ilik valguskujundus. Tooni aga hoiab koos filmi vaoshoitud, ent mõjuva emotsionaalse atmosfääriga ühtiv, keelpilliderohke, harva sentimentaalsusesse eksiv helikujundus.

Just visuaalselt terviklik, maitseka paletiga ja tugeva valguskujundusega võluv filmikeel koos siirate esituste ning taotluslikult empaatilise tooniga päästab "Tom of Finlandi" loo ülesehituse stampidega täidetud august. Ent on kaheldav, kas Soome ametlik Oscari-kandidaat ka jäädvustub sellisel markantsel kujul Soome kultuurilukku, nagu seda tegi Touko Laaksonen ja nagu paljud filmilt ootasid. Tänu oma publikusõbralikkusele ja humaansusele on siiski tegemist teretatava lisaga Soome 100 iseseisvusaastat mõtestatavasse kaanonisse.