Rein Langi, Ainar Ruussaare ja Peeter Simmi muljed Urushadze "Pihtimusest" ({{commentsTotal}})

Zaza Urushadze
Zaza Urushadze "Pihtimus" Autor/allikas: Allfilm

25. oktoobril esilinastus Eestis "Mandariinide" režissööri Zaza Urushadze uus linateos "Pihtimus". Uurisime esilinastusel käinud Rein Langilt, Peeter Simmilt ja Ainar Ruussaarelt, kuidas film tundus.

Rein Lang

Mulle film meeldis, võib öelda, et Zaza Urushadze on väga hea filmikeelega režissöör, kuigi võib-olla mitte parim stsenarist. Samas ei tasuks filmi võrrelda "Mandariinidega", kuna tegemist on igatepidi erineva linateosega, ainsaks ühisosaks ongi sama režissöör.

Tegemist ei ole Eesti filmiga ning eestlaste jaoks on "Pihtimus" pigem arthouse-kino, seega kõiki film kindlasti ei kõneta. Teema on samas väga kaasaegne ning arvestades aega, kui kõikjal tulevad välja erinevad ahistamisjuhtumid, siis on väga põnev näidata seda läbi pisikese Gruusia küla.

Gruusia kino on filmiajaloo seisukohalt olnud alati oluline ning Zaza Urushadze jätkab seda liini, loodetavasti ka edaspidi. Ma ei välistaks ka, et soodsa tähtede seisu korral võiks "Pihtimust" saata ka samasugune rahvusvaheline edu nagu "Mandariine".

Ainar Ruussaar

Urushadze ja Ivo Felti "Mandariinid" tõstis lati nii kõrgele, et sellest üle hüpata saab olema raske ja keeruline. "Pihtimuse" eetiline sõnum on üldinimlik, selles mõttes ei ole ju vahet, kas seda sõnumit mõistavad ja mõtestavad eestlased, grusiinid või venelased. 

"Pihtimuse" suurim tugevus on kindlasti Gruusia külaolustik ja ehe grusiinide vaheline dialoog. Süviti mõistavad seda ilmselt grusiinid ise ja need vaatajad, kellel on grusiinide ja Gruusiaga kogemuslik side. Urushadze on suutnud näidata õigeusu preestrit isa Giorgit eelkõige hea inimesena, kelle tegevust ei juhi pühakiri, vaid ka inimlikud tunded ja peen huumorimeel.

Võrreldes "Mandariinide" haardega on tegemist ikka pigem Gruusia filmiga. Aga süžee põhiliinid - surm, armastus, seksuaalsus, keerulised inimsuhted väikeses mägikülas - on ju kristlikus kultuuriruumis ilmselt universaalselt mõistetavad.  

Kahtlen väga, et filmi võiks saata samasugune edu nagu "Mandariine".

Peeter Simm

"Pihtimus" on mõtisklus tasapisi hääbuvast olemisest, kus ainsatena hoiavad positsiooni allasurutud kired ja saladused. Võõras ei saa neis tingimustes jääda ainult katalüsaatoriks, ta kistakse reaktsioonidesse, millede olemus avaneb vaid finaalis.

Meile räägitakse ootamatu ja lihtne lugu, mis imeliste mägede foonil ja võrratu meestelaulu saatel ütleb vaid ühe, kuid see eest olulise mõtte. Mitte miski ei ole see, mis millena alul näib. See idee toimib mitte ainult Kaukaasias vaid ka meil kõverate kaskede varjus.

"Mandariinides" on kohe peale eksplikatsiooni asjade edasine käik selge ja jääb vaid vaadata, mismoodi täpselt see ekraanile on toodud. "Pihtimus" on rajatud gruusia kino traditsioonidele ja kõige paremas mõttes konservatiivselt üles võetud film. Alasti sotsiaalne või poliitiline osa, mis on festivalidel paraku määravaks parameetriks, on vaat et nullilähedane. Minu peas toimuval festivalil on "Pihtimus" paremal positsioonil.

BFM-is oli meil tudengitega uurimise all mõttelt väga lähedane, kuid olude poolest hoopis teine W. Somerset Maughami "Vihm". Kellele see halastamatu jutustus meeldib, siis on "Pihtimus" teie menüüs. Ja vastupidi.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: