Arvustus. Kunst ja masinad Hullunud Tartus ({{commentsTotal}})

Artur Tuur Kuus Tomatid
Artur Tuur Kuus Tomatid

Hullunud Tartu festivali raames korraldatud kunstinäitus "Masinlik" jääb Tartu Aparaaditehases avatuks 30. novembrini.

Et sürrealistist kunstniku Ilmar Malini poeg Jaan korraldas 9. ja 10. novembril kaheksandat korda Festivali Hullunud Tartu, on arusaadav. Tegelikult oli/on isa ja poja hullus üsna kontrollitud – ei ole mina kummagi puhul täheldanud mingit ebastabiilsust.

Ilmar Malini sürrealism ainult mängis unenäolikkust ja alateadvusse sukeldumist. Tema looming oli vägagi kaalutletud. Poeg Jaan on impulsiivsem, aga hetkelised hullumised on lausa tervislikud.

Kas Jaan Malin suudab eesti luulest need kõige hullumeelsemad välja valida, ei ole mul pädevust hinnata. Igal juhul on Hullunud Tartu luuleõhtud olnud alati nauditavad. Sel aastal toimusid need Aparaaditehase neljandal korrusel Erinevate Tubade Klubis, kus rahvas lösutas diivanitel, ühes käes veiniklaas ja teises sigaret - ah, vabandust, viimast ei olnud, sest see on keelatud, ja mõtiskles hullumise erinevate vormide üle. Seda eriti Trapeeži poeesia saatel.

Festivalidega kaasnevad kunstinäitused on toimunud luuleõhtutega samades paikades: 2010 vanas psühhoneuroloogiahaiglas, 2011 vanas anatoomikumis, 2012 vanas trükikojas, 2013 TÜ endises kirikus, 2016 Genklubis, aastatel 2014 ja 2015 erandlikult kultuuriklubis Promenaadiviis. Sel aastal Aparaaditehase teises tiivas – Karritehases. Kokku on näitustel esinenud nelikümmend kunstnikku.
Olenevalt ruumist on igal festivalil olnud teema. Sel aastal Aparaaditehases - „Masinlik“. Tõesti, kunsti ja masina suhted on ääretult peibutavad. Selgi näitusel on probleeme. Näiteks Jaan Elkeni värvi niristava pintsliga loodud ekspressionistlikes maalides ei näe ma üldse midagi masinlikku. Ka Enn Tegova looming meenutab enim sürrealismi. Aga siiski, järsku on teoste absurdsed pealkirjad need, mis võlusid näituse koostajat Jaan Malinit.

Kapsas. Autor: Artur Kuus-Tuur.

Seevastu Artur Kuusi, Leo Lapini ja Ahti Seppeti teosed näitlikustavad igaüks omal viisil nii masinlikkust kui ka hullust. Artur Kuusi digigraafika valmib arvutis ning värvid möllavad meeletuseni, mida kunstnik õnneks suudab tasakaalukasse kompositsiooni suruda.

Leo Lapinilt on viis graafilist lehte kuulsast seeriast „Naine ja masin“. 1970. aastatel nõukogude ajal sai üsna erootilisi akte esitada vabamalt, ainult nö industriaalses kastmes. Seega on siin tegu masinaga kahel tasandil, sest graafika valmib trükipressi abiga.

Ahti Seppeti ekspositsioon lisab teemasse veel ühe vajaliku dimensiooni. Seppeti kunsti tõsidus ja sisemine pingestatus haarab alati kohe, sest seal on sees konflikt ja draama. Seda võimendab monumentaalne käsitlus ja seda ka väikses formaadis nagu käesoleval näitusel. Me näeme lihtsat bakterikujulist kujundit, millel on sarved ja silmad. Esimesel pilgul on kõik kuus pilti täiesti identsed ja ma mõtlesin, et ekspositsioon illustreerib masinlikku ühetaolisust. Seppet aga seletab, et silmade arv on erinev ja need silmade ja sarvedega kujundid annavad edasi Fjodor Dostojevski kangelase Raskolnikovi („Kuritöö ja karistustus“) hirme oma mõrva avastamise pärast.

Ahti Seppeti ja Leo Lapini töid saab näha 20. novembrini, ülejäänuid 30. novembrini.

Toimetaja: Helen Eelrand



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: