Arvustus. "Whitefield" viis teatri mustast kastist kunstigalerii valgele väljale ({{commentsTotal}})

Sõltumatu Tantsu Lava ja Tartu Kunstimuuseum
Sõltumatu Tantsu Lava ja Tartu Kunstimuuseum "Whitefield" Autor/allikas: Facebook

Kunstiprojekt
Sõltumatu Tantsu Lava ja Tartu Kunstimuuseum "Whitefield"
Osalejad: Henri Hütt, Urmas Lüüs, Triin Marts ja Liis Vares
Toimus 14. detsembril Tallinna erinevates galeriides

Külastaja eelhäälestus on teatrisse ja kunstigaleriisse tulles paratamatult erinevad. Ühel juhul on tegemist enamasti raamistatud ajavahemikus ning aegruumis toimuva elava kunstilise suhtlusaktsiooniga, teisel juhul on vaatajal suurem valikuvabadus ning võimalus kujundada teostega dialoogi astudes oma elamuse kestus ja enda kaasatuse intensiivsus. Näituse kontekstis võib teose vastuvõtul olla suurem võim seeläbi pigem vaatajal, etendussituatsioon määrab publikule kindlamad reeglid, ent võib tagada neljanda seina kaudu sõltuvalt teatrižanrist ka turvalisema vaatajapositsiooni. Nüüdne hübriidkunstide ajastu segab aga kõiki vastuvõtuvorme ja mängureegleid.

Sel sügisel avati septembrikuus Tartu Kunstimuuseumis näitus "Muuseumi koreograafia", kus nii eesti kui rahvusvahelised tantsukunstnikud uurivad kunstimuuseumi konteksti koreograafia vahenditega, tuues tantsukunst muuseumi ruumidesse. Näituse perspektiiv avaneb pigem muuseumi kui institutsiooni poolelt: millistel juhtudel ja kuidas on muuseumisse tantsu toomine originaalteosena põhjendatud, kuhu paigutub seal publik ning millised etendaja-publiku vahelise suhte ning tähendusloome protsessid seejuures toimivad.

Näituse jätkuprojekt, Sõltumatu Tantsu Lava algatatud uurimispraktikum "Whitefield" (tlk. "valgeväli") pöörab selle vaatenurga teistpidi: kuidas saab elav keha kui keskne meedium suhestuda juba olemasoleva teose ja selle kontekstiga? 14. detsembril tõid neli tantsu- ja etenduskunstnikku lühietendustega elava keha visuaalkunsti ruumi, astudes nelja Tallinna kunstigaleriis eksponeeritud visuaal- ja installatsioonikunsti teosega dialoogi.

Tantsukunsti on muuseumi konteksti toodud juba möödunud sajandi 1930. aastatest ning 1960.-70. aastate USA-s kasutati muuseume sageli eksperimentaalse etenduspaigana. Sellise praktika puhul on huvi olnud enamasti muuseumipoolne, kuivõrd elav keha loob näitusel publikuga jagatud füüsilises aegruumis kogemusliku hetke, mis võib juba eksponeeritud visuaalkunsti teosele anda lisatähendusi, luua uue ühisteose või astuda sellega kriitilisse dialoogi. Tantsu kasutatakse ka galeriide publikuprogrammides, meelitamaks vaatajaid taas muuseumidesse. "Whitefieldil" osalenud etenduskunstnikud Triin Marts, Henri Hütt, Urmas Lüüs ja Liis Vares asetasid samuti uurimusprojekti raames keha muuseumiruumi kui valge kuubi konteksti seal juba olemasolevate töödega, ent mitte visuaalkunstinäitust toetava vahendina, vaid loominguliselt võrdväärse teosena.

Etendusaktsioonid algasid Kunstihoone galeriis Peterburi teatri- ja visuaalkunstniku Šiskin-Hokusai näitusel "Teine elu", kus koreograaf Triin Marts uuris, kuidas siseneda tantsukunstnikuna võõrasse keskkonda, säilitades seal olemasoleva töö autonoomia. Šiskin-Hokusai töötab suuremahuliste vineerplaatidest installatsioonidega ja siinselgi näitusel on galerii esimene saal täidetud vineerist väljalõigatud figuuride inimmetsaga, millele lisandub tagumises saalis seinale projitseeritud videograafika Tšernobõli mahajäetud ruumikeskkondadest. Juhttekstid seintel viitavad eesootavale vabadusele ja tekkiv vastuolu loob kõhupõhja kriipiva ebamugavustunde. Vabaduse ja piirangute teema avab ka Martsi koreograafiline kompositsioon: publikul palutakse hanereas üksteisega ühendatult kindlas aeglases sammustikus kulgeda juhi järel läbi näituseruumide. Marts soovis uurida, kas juhtkeha võib giidina toimida kui turvalise trajektoori võimaldaja läbi näituse, kuid füüsiliselt kaasatud vaatajad saavad sellises olukorras omamoodi poliitilisteks kehadeks. Martsi teos võis toimida ühtaegu omanäolise vaatajakogemuse pakkujana või teha kõigist osalejatest kunstiteosega interaktiivselt üheks saanud etendajad. Tantsukogemuseta publikule oli ka lihtsa sammustiku järgimine väljakutse, mis omakorda tõi esile piirangute tajumise või isegi seosed vangilaagri inimkettidega. Marts lõi Šiskin-Hokusai installatsiooni juurde dramaatiliselt kogemusliku lisateose.

Kunstihoone galeriist suundus publik Hobusepea galeriisse Johannes Säre isiknäitusele, millega astusid eraldi dialoogidesse Henri Hütt ja Liis Vares. Säre videoteos põimib kontsertsalvestuse Wagneri "Valküüride lendu" esitavast ERSOst ja igapäevaobjektidega seotud olmelised argihetked, mis pühitsevad iroonilises võtmes argielu pidulikkust. Henri Hütt lõi näitusele performatiivse aktsiooni "Sümfooniline tühjus", mis toob teatrimaagia mängureeglitele allutatud etendaja video kõrvale. Oma kellamängudega esituskorda ootama jäävaks kehastunud löökpillimängijana soovib Hütt kehtestada publiku ootushorisonti etendussündmuse ees, mis tooks galeriikonteksti teatridimensiooni. Kellamängu "Valküüride lennus" ei kõla ja interpreet jääb absoluutses valmisolekus väärikalt teose lõpuni ootama. Ühtpidi võis Hüti aktsioon mõjuda puänditu naljana, teisalt võib olla iroonilises võtmes edastatud absoluutsel tähelepanul ja mõttelis-kehalisel valmisolekul omaette väärtus.

Sama teosega lõi sootuks teistsuguse dialoogi etenduskunstnik Liis Vares, lubades publikul kogeda videoteost ja oma etendusaktsiooni kõrvalruumis eraldi. Sellisel juhul on ühes ruumis toimuv kui teise täiendus ning vastuvõtt sõltub sellest, kummas järjekorras teoseid kogeda. Vares on toonud videoinstallatsiooni kõrvalruumi voodi, millelt etendaja "Valküüride lennu" saatel pingestatult aegluubis tõuseb, et seejärel… põrandale variseda. Argipoeetikast saab teatraalne argitraagika. Varese puhul mõjus tema etendusaktsioon vastusena Säre teosele ja publikuna võis kogeda erinevust inimliku kohaloluta installatsiooni ja elava, jagatud füüsilise aegruumiga etendussituatsiooni vahel. Etendaja juuresolekuga kaasneb möödapääsmatult publiku inimlik kaasaelamine. Varese ja Hüti teosed mõjusid Hobusepea galeriikonteksti soojalt humoorikate kommentaaridena.

Draakoni galeriis avatud Mari Prekupi ja Hannah Harkese näitusel „Maapind puu all kihas nagu kogudus" testis Urmas Lüüs, millise lisatasandi võivad luua olemasolevale teosele tehnoloogia ja heli. Prekupi ja Harkese näitus on monumentaalne installatsioon, mis ühendab looduslike pühapaikade teema inimtekkelise arhitektuuriga. Lüüsi etendusaktsiooni lähtepunkt erines teiste omadest enim, kuivõrd ta lõi omapoolse teose Prekupi ja Harkese väljapaneku sisutekstiga tutvumata, toetudes vaid oma ruumilis-visuaalsele kogemusele. Näituseruumi toodud helitehnikaga ühendatud kiigepuul kaugenevad kaks etendajat teineteisest ning kiigega ühendatud mikrofonid võimendavad seejuures puidu seest kostuvaid sahinaid ning kriginaid. Lahknemise pingeväli on saanud nähtavaks ja kuuldavaks. Lüüsi teos jäi teistega võrrelduna enim omaette autonoomseks, astumata galeriiteosega esmapilgul selgesse suhtesse, ehkki teataval määral oli aktsioonis kohal ka tehis- ja looduslike materjalide vastuolu ning inimene nende väljal. Vaatajana jäi sellelt teostetandemilt puudu terviklikumast kogemusest, kuid Lüüsi õigus valida oma lähtepunkt võimaldas vaadelda, kuidas mõjutab sellise teoste dialoogi loomet eelinfo ja kontekst.

"Whitefield" pakkus omapärase võimaluse tajuda publikuna, kuidas erinevad meie vastuvõtumehhanismid ja eelhäälestus etendussituatsioonides ja galeriikontekstis ning mis toimub meie tõlgendusstrateegiatega siis, kui formaadid on omavahel segatud. Millised vastuvõtu-mängureeglid tugevamana kehtima jäävad ja kes neid kinnitab? Mis toimub etendava kehaga visuaalkunstiteose konteksti asetades ja kuidas reageerib vaataja oma kehalisuses? Kunstnikele avas "Whitefield" võimaluse uurida neid küsimusi loomingulises dialoogis. Sündmusele võib oodata jätku ning kahtlemata võiksid sellised ettevõtmised lähendada teatripublikut kujutavale kunstile ning tuua kunstihuvilisi nüüdisteatrisse.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: