Teater on ajaline kunst. Mis tahes vormidega nüüdisteater ka ei mängiks, on etendusel oma aegruum, kus üha olulisemal kohal on publik mitte enam vaataja või isegi mitte tingimata vastuvõtjana, vaid kogeja ja aegruumi kaasloojana. Teatrile jääb alati selle ajaline mõõde, etendust ei saa vahetult vastu võtta muul moel kui seda ajas ning ruumis kogedes.

Aeg on aga piiratud ning seetõttu võib-olla meie väärtuslikumgi ressurss. Aeg ja hetkes olemine nõuavad pühendumist, kohalolu läbitunnetamist. See on protsess, mille kogemist ei saa käskluse peale kiirendada. Ometi võib tekitada elu ühiskonnas, kus kõik on ajutine, mööduv ja asendatav, meis pikapeale hüsteeriat, piiratud nägemisvõimet, lühiajalist mõtlemist ning ettemõtlematut tegutsemist. Nüüdisteatri pakutavas kogemuslikus aegruumis võib näha omamoodi nüüdiskunstnike eetilist vastust ühiskonnas kasvavatele tendentsidele.

Nüüdisteater esitab üha enam küsimusi "kuidas?" ja "miks". Miks teatud suundumused ja tendentsid ühiskonnas, teatris ning nendevahelistes suhetes aset leiavad, kuidas kogetut tunnetada, vastu võtta ja tõlgendada, kuidas sellega edasi minna ning seda edaspidi ellu kaasata. Tänases teatris on publikust on saanud enam kui vastuvõtja, ta on kaasosaleja, -kogeja ja -vastutaja. Kogemine eeldab kohalolu ja nõuab aega, aeglast kogemuse settimist ning eneses peegeldamist.

Meie tänane tegelikkusetaju on nihkunud. Reaalsus on sedavõrd tegelik, millisena see meile parasjagu paistab ja kuidas seda tajume, mistap toetume üha enam isiklikult tajutud kogemustele ja selle pinnalt kujundatud seostele. Tõe ja vale segunemise ajastul tuleb igal juhul teravamalt esile ka endaga aus olemise olulisus.

Kuidas see teatris avaldub? Vahetu etenduskogemuse totaalne teadvustamine nõuab aega ja pühendumist, hetkesolemist, olla lubamist. See on enese kaasamine, millega kaasneb ka vastutus oma aja ees. Kunstilise kogemuse aeganõudev läbitunnetamine, teadvustamine ning selle põhjal tegutsemine toovad publiku kaudu esile teatri eetilise mõõtme. Ehk ongi sellest tulenevalt nüüdisteatris üha olulisemad märksõnad autentsus, vahetus ja oma kogemuse kaudu enese kaasamine. Võtkem see vastutus ja võtkem selleks aega.

Kommentaar põhineb osaliselt autori veel avaldamata artiklil, mis ilmub ajakirja Teater. Muusika. Kino. oktoobrinumbris.