Uuringust tuleb näiteks välja, et raadio pole kaugeltki mitte surnud, vaid püsib endiselt vägagi elujõulise meediumina, ja et litsentsitud muusikaga (ühel või teisel kujul) puutuvad tänapäeval kokku pea kõik muusikatarbijad – olgugi et umbes poolte jaoks tähendab see reklaamimüügil põhinevate tasuta teenuste kasutamist, mistõttu vaid 50 protsenti on valmis oma isiklikku raha üldse muusika alla panema.

Uuringust tuleb ka välja, et hoolimata vinüülivaimustusest on CD-plaat siiski veel mõnevõrra populaarsem helikandja, kuid kõige suuremat menu naudivad mõistagi kõikvõimalikud voogedastusteenused, millest saadav müügitulu on paraku loojate jaoks tihtilugu marginaalne.

Kusjuures kõige kasutatavam muusikavoogude teenus on ikkagi vana hea Youtube, kes aga maksab esitajatele ja autoritele märkimisväärselt kehvemini kui peamine platvorm Spotify, kellel on ju omakorda palju jamasid kaelas, ning seda sõltumata asjaolust, et tasulise lepinguga kasutajate hulk üha suureneb. Näiteks käesoleval kuul kaevati jälle üles muusikaloojate ja Spotify kohtuvaidlus, mille sisuks on kujunemas põhimõtteline küsimus, kas tellimuse peale voogedastuse puhul peaks teenusepakkuja autoritele maksma vaid muusika esitamise eest – umbes nagu traditsioonilise raadio puhul – või tuleb siin välja käia ka reprodutseerimisega seotud tasusid. Pole vast vaja selgitada, millist seisukohta üks või teine pool toetab, nagu ka seda, et Spotify puhul pole siiski tegu päris tavalise raadioga.

Momendil on Spotify mudel ometi vähemalt kasutajate jaoks vägagi toimiv ja hakkab vaikselt mõjutama ka n-ö sisutootmist ehk muusikalist loomingut. Eelmisel nädalal kirjutas The Guardian näiteks sellest, kuidas Spotify koostatud ülipopulaarsed pleilistid on ühest küljest lükanud käima nii mitmegi hea, kuid varem vähetuntud muusiku karjääri. Teisest küljest aga kipuvad need listid järjest enam asendama tervikalbumi formaati ning üha enam antakse selles keskkonnas välja vaid singleid ühes töötlustega kõikvõimalike listide jaoks, nii et tervikalbumi asemel saame ühest ja samast loost seitse erinevat versiooni. Näiteks akustilise versiooni uinumiseks, EDM-versiooni hommikvõimlemise taustaks ja (ütleme) reedeõhtuse gängstaräpp- või trapstep-versiooni. Eks see ole muidugi tõsi, et keskmisse tähelepanuühikusse sobib singel tänapäeval paremini kui album. Kuid on see siis tõesti hullem kui näiteks varasem plaadifirmade mudel müüa albumi pähe hittlugudega pikitud täitematerjali? Tahaks siiski loota, et kellel muusikat on tõesti vaja, leiab selle mis tahes kujul ka üles.

Ja et veelgi positiivsemal toonil lõpetada, siis samuti septembrikuust pärineb üks uuring, mille järgi rõõmsa muusika kuulamine stimuleerib loovat mõtlemist ja suurendab erinevate päheturgatavate probleemilahenduste koguhulka. Nii et loovat mõtlemist alanud nädalaks ja leidke oma muusika üles!