Just parima võõrfilmi kategooriast on täna põhjust rääkida, sest Eesti esitas omapoolseks nominendiks – iga riik saab nimelt välja käia ühe väärilise kandidaadi – Rainer Sarneti "Novembri", mille aluseks Andrus Kiviräha uueks rahvuseeposeks kujunenud "Rehepapp".

Vaevalt, et see valik kedagi suuremat üllatab. Kevadisel, esimesel Eesti filmiauhindade jagamisel enim rammu näidanud "Päevad, mis ajasid segadusse" linastus enne nõutud ajaraami, nagu ka samuti üsna soojalt vastu võetud ja loolt ehk universaalsemgi "Polaarpoiss". Tänavused kaalukamad linalood aga saabuvad kinodesse alles sügisel. Ainsaks tõsiseltvõetavaks alternatiiviks "Novembrile" võib seega pidada Vallo Toomla suurepärast debüüti "Teesklejad".

Küllap näevad irvhambad valikus ennekõike samal, vanal rajal jätkamist – Eesti filmi kuvand olgu tõsine, valulik, depressiivne. Suur Kunst suurte algustähtedega. Tasub silmas pidada, et eelmise kinoaasta populaarsusvõistluse pani ülekaalukalt kinni järge ootav "Klassikokkutulek", mille vaatajad moodustasid umbes kaks kolmandikku kõigi Eesti filmide vaatajaskonnast.

Oscari-võitjate ega nominentide valik pole õnneks lihtsalt populaarsusvoor. Olgu lisatud, et kuigi stereotüüp ürgmasendavast kodumaisest kinost sureb visalt, on diapasoon oluliselt laienenud – kasvõi viimase pooleteise aasta väljalaskeid vaadates leiab midagi pea kõigile.

Eesti väike filmitööstus ja rahvusvaheline konkurents on siiski justkui öö ja päev. Seega, kui läheneda pärgamistele sportliku entusiasmiga, on nüüd peamine küsimus, kui suured šansid "Novembril" silma paista on. Peaproov Tribeca ja Karlovy Vary filmifestivalide näol on tehtud, kuid võimekust hindajaid kõnetada see ei taga.

Ootused on kahtlemata kõrged. Jõudis koostöös Gruusiaga valminud "Mandariinid" mõned aastad tagasi ju viie lõpliku nominendi sekka, soomlase Klaus Härö linalugu "Vehkleja" jäi pidama üheksa hulgas, kuuldavasti võeti ka mullune nominent "Ema" vastu üpris soojalt.

Kõik need kolm on aga märksa klassikalisemad ja universaalsemad kui "November" oma fatalistlik-maagilise ugrimugri-maailmatunnetuse, tökatmusta orjapõlvehuumori ja kurikuulsa sitapirukaga. Midagi päris omanäolist või avangardset jõuab ka võõrfilmi kategooria lõplike nominentide sekka harva, kõige rõõmustavamalt eriskummalisem näide viimastest aastatest näib tunamullune ja meilgi linastunud Kolumbia antropoloogiline mõistulugu "Mao embus".

Aga võib ka läheneda teistpidi. Huvi tõmbab üheülbastuvas maailmas ikkagi omapärane ja teistsugune. "November" seda kahtlemata on. Ma ei pea isiklikult Sarneti tõlgendust ideaalseks õnnestumiseks, kuid kunstiliselt on tegemist enam kui ilmeka saavutusega.

Isegi kui tõsiseid konkurente Oscari-kandidaadiks esitamisele oli vähe, on tegemist järjekordse näitega Eesti filmi heast seisust – lisaks siingi loetletud eripalgelistele filmidele tasub silma peal hoida nii kodumaisel dokumentalistikal kui lühifilmil, viimaste tase on hirmkõrge kasvõi Balti Filmi- ja Meediakooli lõputööde seas, kantagu ainult talente maailma ette.

Lisaks ootavad silmapiiril prestiižsed Eesti Vabariik 100 filmid ja oma filmilinnak. Eestlasliku pessimismi ja suhtelise rahanappuse kiuste tuleb nentida, et kui Eesti poliitikas heidetakse ette visiooni puudust, siis kinotegijatel paistab seda olema küllaga. Jõudu Sarneti-Kiviräha loodule maailmavallutusel.

Kommentaar oli eetris 7. septembril ERR-i raadio kultuuriuudistes.