Marie Pullerits: etenduskunsti kriitilisusest demokraatia suunal

Nüüdisteater küsib, kuidas jääda kogukonnana otsuseid langetades moraalseks ning kas lõpliku otsuse langetab kollektiiv või indiviid?
Viimasel ajal käib meediast üha enam läbi demokraatia tähenduse, elujõulisuse ja vajalikkuse teema. Demokraatliku ühiskonna kahjutu toimimise peaksid ideaalis tagama inimeste moraalsed tõekspidamised ning nende põhjal langetatavad otsused. Kollektiivsed valikud taanduvad aga tegelikult indiviidide otsustele ning endaga tagajärgi toova kõnevõime saab enamuse hääl.
Esindusdemokraatia ei suuda kunagi garanteerida, et langetatavad otsused teeniksid parimaid huve. See võib viia absurdsete, aga ka valusate tagajärgedeni. Möödunud nädalad kohalikul teatriväljal on andnud kahe lavastuse näitel võimaluse vaadelda, kuidas nüüdisteater olukorrale reageerib.
Ristmeedia vormidega mängiv teater Cabaret Rhizome on pakkunud lavastusega "Puugi protsess" omanäolise allegooria demokraatlikust ühiskonnast. Interaktiivsetel, arvutimängul põhinevatel etendustel on publikul võimalus kontrollida mängunupu vahendusel ekraanil toimetavat digitaalset puuki. Nõnda kogukondadeks jaotudes langetab iga publikuliige nii individuaalseid kui kollektiivseid otsuseid, mis määravad lavastuses Puugivabariigi ja selle ühe õnnetu esindaja saatuse. Indiviidi moraalne vastutus peab arvestama kogukondliku ja pikema perspektiivi huve. Konformsus võib aga viia jaburate otsusteni ja mängust võib saada ohtlik reaalsus.
Teise näitena heitis Ann Mirjam Vaikla ja taani etenduskunstniku Lærke Grøntvedi lavastus "Uncanny you" ehk "Kummaline sina" Kanuti Gildi SAALis valitsevale olukorrale pilgu veelgi kummastavamast valgusest. Valgusest, mida kiirgab õhitud hiigellõhkekeha, emapomm. Ühiskond on etapis, kus vale ja tõe piirid on suhtelised, tegelikkus subjektiivne ning inimeste tõekspidamisi vormib hirm.
Vaikla ja Grøntved manavad lavale halvima stsenaariumi, mis tegelikult juba on osaliselt reaalsus. Kelle otsused selle reaalsuseni viinud on? Konformsus tähendab alati kellegi vaadete allasurumist. Samal ajal arvestab kollektiivi tahe suurema indiviidide hulga huvidega. Kuidas jääda kogukonnana otsuseid langetades moraalseks ning kas lõpliku otsuse langetab kollektiiv või indiviid? Cabaret Rhizome'i "Puugi protsessis" jõudis loo iva teatrikülastajani läbi käegakatsutava kogemuse. Ann Mirjam Vaikla "Uncanny you" vahendas võimalikku kogemust, millest tegelikkuses osa ei tahaks saada.
Paistab, et emapommi õhkimise üle otsustab viimaks üksik puuk metsas.
Toimetaja: Madis Järvekülg
Allikas: Vikerraadio kultuurikommentaar