Kui aga visata põgus pilk viimastele võistlustele ja küsida kas veeäärsed kohad saavad olema midagi erilist, midagi, mis tõstab meie linnad maailma arhitektuurikaardile, siis peab paraku tõdema, et vist mitte.

Mis siis puudu jääb? Miks ei tõota Kalarand Tallinnas või Holmi kvartal Tartus kujuneda tõeliseks turismimagnetiks? Miks pole erilist põhjust rõõmu tunda Porto Franco arendusest? On ju suurepärased asukohad ja eesti arhitektide võimekuses pole ka põhjust kahelda. Vastus peitub lähteülesandes.

Porto Franco arendajatel on oma kindel nägemus sellest, kuidas üks ostuparadiis peab välja nägema. Eesmärk on mõistagi teha maksimaalselt kasumlik arendus. Paraku ei haaku see arusaamaga heast tänapäevasest arhitektuurist. Arhitektid taandatakse sellises olukorras fassaadikujundaja rolli ning loota, et arhitektuurivõistlus kõigele vaatamata imelise lahenduse annab, on naiivne.

Holmi kvartali võistluse valmistamistas ette Tartu linnavalitsus ning alal kinnisvara omavatele arendajatele liiga palju kaasarääkimise võimalust ei antud. Võistluse aluseks sai linna üldplaneering, mis on rahvaga läbi arutatud ning millest nurgad on juba maha silutud.

Kalaranna võistlusele eelnes pikk detailplaneeringu menetlemine, mille käigus leiti kompromiss linna, arendaja ja linnakodanike vahel. Kompromissist saigi lähetülesanne arhitektidele.

Mõlema eelmainitud võistluse ettevalmistamisel loodi eeldus, et sünniks lahendus, mis sobib rahvale. Ju vast lõpuks ollaksegi rahul. Just nimelt rahul. Aga kas sellised väljapaistvad asukohad ei vääri midagi enamat kui pelgalt rahulolu? Midagi enamat kui tasapaks hoonestus, mis on veest võimalikult eemale tõrjutud?

Ka meil võiks olla vee kohale ulatuvad elamud, restoranid, kontorid või näiteks lausa sild-maja? Arhitektidel fantaasiat jätkub.

Äsja lõppes Tallinnas veel üks mereääre võistlus – Vanasadama ala üldplaneering. Võitja firma, legendaarse kurvimeistri Zaha Hadidi jüngrite töö on väga professionaalne ja pildid tulevikusadama alast efektsed, aga süvenemisel tekib taas tunne, et sedagi võistlust on juhtinud pigem pragmaatilised kaalutlused ja kompromissid, mitte eesmärk luua Tallinnale tugevat merelinna identiteeti. Tõsi, üksikute hoonete visuaalid on zahahadidilikult muljetavaldavad.

Mida teha, et olulisele kohale sünniks midagi enamat kui pelgalt rahuldav arhitektuur? Vaja on luua visioone, katsetada vabalt, kartmata seejuures eksida või kogeda linnakodanike viha. Luua esmalt hea pinnas aruteluks. Loomingulist linna ei ehita kompromissjoonte ja -numbritega planeerides. Planeerida tuleb algusest peale visuaalselt, nii, et ka nüansid on väljaloetavad ja kõigile arusaadavad. Lennukad visioonid tuleb luua enne, kui reguleerivad numbrid ja keelualad on löödud lukku.

Arhitekt on ruumi looja, kelle eesmärk on teha midagi uut, samal ajal kui arendajad, poliitikud ja linnakodanikud oskavad tahta seda, mida on juba kogetud. Kas oleks osanud keegi kirjutada arhitektile ette, et tehku ta vanale laudsepatöökojale Rotermanni kvartalis kolm klaastorni kukile?