Eestis on viimastel aastatel nähtud nii kodumaiseid kui külalislavastusi, kus teatrivaatajatest saavad läbivalt tegutsevad (loos) osalejad ning lavastuse formaat sarnaneb seetõttu pigem rolli- ja/või arvutimängule. Cabaret Rhizome’i “Puugi protsess”, kus iga osaleja juhib elektroonilise mängunupu abil oma puugikujulist sibavat avatari ekraanil, on selles mõttes juba täielik hübriid.

“Otsuse anatoomias”, CRi eelmises interaktiivteoses uuriti ühiste otsuste sünniprotsesse, puukide loos on fookus kollektiivselt ja pragmaatiliselt eesmärgi nimel tegutsemisel. Osalejad/mängijad jagatakse kaheks puugi-kogukonnaks, kes konkureerivad toimiva riigi ülesehitamises. Selleks peab kumbki puukkond täitma rea ülesandeid, milles iga üksiku osa on küllalt lihtsakoeline, kuid mille võti seisneb koordineeritud ühistegevuses.

Mängujuhti kehastab Mart Müürisepp, keda saab CRi stiilile omaselt näha topelt: hiigelsibulat meenutavas mustas kostüümis majesteetlikult laiumas green screen’i ees ning samal ajal kahandatuna ekraanil paistvas liitreaalsuses, pisut apokalüptilisena mõjuva rohumetsa keskel teistele omasugustele kõnet pidamas. Kehaliselt näitlejal palju väljendusvõimalusi pole, see-eest kuratlikult verepunases näos näivad väljendusrikkad isegi silmavalged ja hoolimata esipuugi targast jutust annavad näo mikrotõmblused talle kohati kohtlase ilme.

Kogukondliku toimimise arenguastmeid mudeldavatele ülesannetele tuleb osalejail vanempuugi abita omakeskis lahendused leida. Nii kujunevad puugikultuur, -tööstus ja isegi -diplomaatia. Et puugid pole mingid erakordselt kõrgelt arenenud sotsiaalpoliitilised olendid, on nende sebimisse sisse kirjutatud ka sellised tuttavad mustrid nagu arutu seaduse bürokraatlikult üksikasjalik järgimine ja priviligeeritud rahvasaadikute enesenautimine.

Nähtud etendusel sai üsna ruttu selgeks, et edu saavutataks kiiremini kellegi suunava sõna järgi toimides, kuid sellegipoolest tol korral lõpuks võitnud grupis selget liidrit esile ei kerkinudki. Lootusetult pea kaotanud kaaslasi aidati muidugi nõuga ja utsitati kärmemalt tegutsema, kuid mõnel juhul loodeti siiski justkui viimase hetkeni, et äkki piisab koostöö saavutamiseks ju meie kõigi poolt jagatud talupojamõistusest. Välja ei ilmunud ka programmilisi opositsionääre, kes ühisüritust oleksid boikoteerinud või konsensust kallutada püüdnud. Üldiselt suhteliselt üksmeelne ja taltsas, ehkki mõnikord natuke aeglase taipamisega puugirahvas.

Lahinguteks liidrirolli või tegevusplaani pärast polnudki põhjust, kuna loos ja mänguprintsiibis puudus enamjaolt mängija jaoks konflikt isiklike ja kollektiivsete huvide vahel. Sellekohase ootuse aga tekitas esmalt lavastuse sissejuhatus, mille järgi sai iga puuk juba munast kaasa teadmise oma ainulaadsusest. Usk iseseisvalt mõtlevasse puuki aga kadus lõplikult mängu kulminatsioonis, kus puukkonnal oli esmakordselt võimalik eesmärkide vahel valida ning (oletatavalt) loo lõpu käiku määrata. Puugiseaduste vastu patustanule anti konsensuslikult armu enne, kui protsess õieti alatagi jõudis.

Põhjuseks näis olevat mitte niivõrd õilsameelsus, vaid harjumus seada ülesande võimalikult vilgas täitmine esikohale ning kellegi poolt väljahõigatud plaaniga kaasaminemise mugavus. Kui muidu kajastusid puukide ühiskondliku toimimise mehhanismid mängijate tegevuses, siis halvale teele läinud puugi lugu jäi vaid jutustuseks ja seetõttu kaugeks. Miks ei oleks võinud parasiit olla lõpuski üks osalejate endi seast? Dilemma ühiskondlikult kahjulikuks elemendiks peetava üle oleks nii saanud teravam.

Selge struktuuri ja suunaga alanud sündmustik jääb lõpus lahtiseks, näiteks eeldanuks selguvat kogu olukorra algatanud Kuldse Müüri päritolu või et leiab kinnitust ühe puugiriigi püsimajäämine ja teise langus. Võib-olla oleks finaal olnudki löövam, kui parasiit oleks siiski tuleriidale saadetud? Oleks see tähendanud puugiriigi moraalset allakäiku või hoopis kahjulikust elemendist vabastatud õitsengut?

Fikseeritud lineaarne lookulg on muuseas ka aspekt, mis “Puugi protsessi” mõningatest CRi eelmistest osaluslavastustest eristab. Kui üks pool mängijatest ülesandega hakkama ei saa, ei jää seepärast etendus katki, ka nende endi jaoks mitte. On lõbus, kui saab ise nuppu liigutada ja kerget hasarti tunda, aga samas ka muretu, kui rada on ette antud ja segaduse korral keegi teine teab ja instrueerib. Millal sellisest inertsist tegutsemine kätte maksma hakkab? Ükskord see ilmselt juhtub, ehkki puugiriigis seekord seda päeva näha ei õnnestunud.