Teatri loomise juures on Veski sõnul kõige raskem olnud algusmomentidel ülejäänud seltskonna veenmine. "Muude asjade teisejärguliseks pööramine ja oma maailma loomine, see peab meie kõigi jaoks sama tähtis olema, siis saame sellele asjale mingisuguse jõu ja mineku taha. Mingi piirini on see vaidlus, mis käib tänase päevani, aga ma usun, et see ongi see igipõline vastasseis eestvedaja ja kaasatulijate vahel. See raskus on ulatunud omaette mõtisklemistest kuni väga valjuhäälsete konfliktideni, aga mulle tundub, et see on loomulik, et igasugune taoline suhe selliseid etappe läbib."

Veski tunnistab, et võib-olla on maitseeelistuste kehtestamine jäänud tema õlule, aga üldiselt on koosoldud aeg kollektiivi eelistused sarnaseks muutnud. "Kõik kes siin on, on piisvavalt targad ja kogenud inimesed, et kui midagi täidab meie eesmärke, mille oleme ühiselt seadnud, siis saame sellest kõik ühtemoodi aru. Kui on mingit nohisemist, siis üldiselt nohisevad kõik korraga. Selle aja jooksul, mis me oleme koos olnud, oleme hakanud hindama samu asjaolusid," kinnitas Veski, et hääletamist kui niisugust nad vajalikuks ei pea.

Tema sõnul on kõige olulisem fantaseerimise faasist edasi jõuda ja tegutsema hakata. Nii on Cabaret Rhizome'il Erinevate Tubade Klubi, koht kus olla ja tegutseda. "Kõik, mis tuleb pärast seda kui oled tõsimeelse otsuse vastu võtnud, et nüüd tegutseme, mitte enam ei fantaseeri ja ei pillu ideesid ja vastutust teineteise suunas, sealt edasi jääb lihtsam pool elust - järjepidev käsitöö. Luupainajalik on kõik, mis sellele eelneb, kui sa ei tea, mida teha tahad, siis on üsna halb olla."

Cabare Rhizome alustas Kaarli puiesteel asuvast väikesest pimedast ruumist, mis oli sellegipoolest populaarne ja õdusa atmosfääriga. Kuigi Veski sõnul on Eesti etenduskunstide maailmas veendumus, et tingimata ei pea olema oma kohta, sangpommina mõjuvat renti ja kommunaalkulusid, siis tema arvates on oluline, et oma asjade tegemiseks oleks ruum, kuhu saab luua oma maailma ning kus kehtivad enda reeglid. "See puudutab ka minu kodust sfääri, mul on alati ka seal olnud olukord, et mulle meeldib oma territooriumil asju ajada. Vajan midagi, kus tunnen end kindlalt, kus saan olla omas tempos. Sealt see pihta hakkas. Otsus või nägemus oli see, et tahame seal palju aega veeta, kõiki oma asju seal teha, siis tuli see teha ka väljakannatavaks."