Kui kõrged olid lauad ja laed!

Kui lähedal oli päike!

Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!

Ma olin väike.

(Nüüd ja edaspidi B. Alver, "Tulipunane vihmavari")

Zuga Ühendatud Tantsijad ütlevad oma uue lavastuse kohta, et see on lastelavastus vaguratele mürsikutele ja avastavatele kainikutele ja nende peredele. Sama hästi võinuks seda mitte nii spetsiifiliselt lastele pühendada. Pigem isegi võiks seda nimetada täiskasvanutele mõeldud lapsepõlvelavastuseks, mida võivad vaadata ka lapsed, sest kõik järeltulijad, kes esietenduse publiku seas istusid, alates umbes kaheaastasest kuni kõige suuremate käbideni, istus kogu etenduse aja liikumatult, pilgud naelutatud laval toimuvale, samas kindlasti hoopis teistmoodi toimuvat hoomates, kuivõrd seda kõrvalolijapilku, mis aitaks lavastusse peidetud kihte mõista, ise veel laps olles ei saa omada.

oh kuidas ma ihkasin

tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi

ta oli mul tõesti peos,

tõesti mu südame ligi,

mu kaenlas, mu süles,

kord kinni, kord lahti!

"meeleKolu" aitab täiskasvanud vaatajal oma aistingutega sügavamasse kontakti astuda, andes kätte kaardi, miks me oleme just sellised nagu oleme ja kust see alguse sai. See on nagu peegli asetamine näo ette, mis toob korraga selguse, kust see kõik tuleb, mida ma tunnen. Lapsepõlvest, ütleb Zuga. Ja neil on õigus.

"meeleKolu" mängib lapsepõlve aistingute, meeleolude, mängude, mälestuste ja hirmudega, kududes need kokku ja sünteesides üheks kirjuks kassikangaks, mida laval ka reaalselt punuti. Aga need märksõnad, millega mängitakse, pakuvad üksteisega keerdudes ja kihiti asetades täiesti uue prisma. Mädamuna, mida laval mängitakse, pole lihtsalt mädamuna ja õhupall pole üksnes õhupall. Need on kõik sümbolid, mis kätkevad Zuga läbitunnetatuna märksõnu, mis elavdavad varase ea mälestusi hirmudest, üllatusest, pettumusest, avastuslikkusest, mis kõik moodustavad meie tänase eneseteadvuse. See, kuidas me suhestusime nendega lapsepõlves, on kristalliseerunud meie pärisosaks, üdiks, mille peale on kasvanud täiskasvanu koorik.

ma ei kilganud äkki enam

ega taibanud vähematki.

Minu pisike päikene pingil

oli katki.

Zuga näitab, et mäng ei ole pelk mäng, vaid kõik, mis mänguga seostub, defineerib meid ka täiskasvanutena, sest lapsepõlvemängud ja -hirmud ja -rõõmud – kasvõi ühest õhupallist, ja emotsioon sellest, kui ta käest lendab - on kõigil sarnased, sest neid seob see baastunnetus, mida tüviemotsioonid tekitavad. Tunnetus, mis meid tabab, on üks, ja see ongi see inimlik osa meist, mis lubab reageerida sündmustele kas kurbuse, rõõmu, üllatuse, ehmatuse, pettumuse või vaimustusega – just nende märksõnade peale emotsioonide tundmist harjutavad ka zugalased, sellest saab jällegi üks mäng, mida nad mängivad.

Niisiis on see nagu parafraas Priit Pärna animafilmist "Harjutusi iseseisvaks eluks" (1981), nimetagem seda siis "Harjutusi kollektiivseks lapsepõlveks", mis pakub äratundmist igas hetkes, mida me lapsepõlveemotsioonide äratamisel laval näeme, kogeme ja tunnetame. See on ühtaegu lihtne ja samas, just seetõttu, tohutu. See muudab meid ka kergesti manipuleeritavaks kui ka väljaspool teatrisaali leidub neid, kes meie peal emotsioonimängu mängida tahavad.

Suur päike

paistis korraga kaugelt.

Lauad ja laed olid samad,

kuid hoopis madalamad.

"meeleKolu" ühendab endas tantsu, draamat, mänge, mis lähevad sujuvalt ühest teise. Vahepeal mängitakse suurde plaani esitajate tundevirvendused, kui näod peegeldavad otseselt ja ausalt reaktsioone sellele, mida nad kogevad, ja need reaktsioonid on ausad.

Zuga ei tee oma publiku iga määratledes vähimatki allahindlust – ei mingit ninnunännut, vastupidi, vahepeal, kui tuled kustu pannakse ja seinale taskulambivihu abil moondunud kehadest tontlikke varje maalitakse, elustuvad kõik lapsepõlvehirmud ja meenuvad jutud mustast-mustast käest, mis mustas-mustas toas musta-musta voodi all varitses. Nii elustub ka ussihirm, kui üht susisevat roomajat ühelt teisele loopima hakatakse, millest omakorda tekib jällegi lapsepõlvest tuttav koeramäng.

Vaimukas mäng mängus ja ühest mängust teise voolamine iseloomustab kogu Zuga lavastust. Siin on leidlikkust ja sümboolsust, mis rullib end lahti vaid elukogemuse võrra lapsepõlvest eemaldunu silmile, et seda mõista. Need on ilusad ja läbimõeldud kujundid, mis elustavad vaatajas füüsiliselt kõik selle, mida me tundsime siis, kui mädamunas kaotajaks jäime või meile õhupall kingiti. Sellest settinud lapsepõlvekogemus, mille najalt me oma täiskasvanuelu elada püüame, teeb meiega trikke, ilma et me seda aimaksimegi.

Ma ei lasknud end lohutada.

Ema lubas osta

uue varju, mis on veelgi kenam.

Uut aga,

uut

ma ei tahtnud enam.