Arvustus. Harjutusi kollektiivseks lapsepõlveks ({{commentsTotal}})

"MeeleKolu" Autor/allikas: http://stl.ee/

Zuga Ühendatud Tantsijate lavastus "meeleKolu"

Esietendus 15. oktoobril Sõltumatu Tantsu Laval

Autorid ja esitajad: Helen Reitsnik, Kärt Tõnisson, Tiina Mölder, Triin Lilleorg, Ajjar Ausma (Cabaret Rhizome), Päär Pärenson (Cabaret Rhizome)

Kui kõrged olid lauad ja laed!

Kui lähedal oli päike!

Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!

Ma olin väike.

(Nüüd ja edaspidi B. Alver, "Tulipunane vihmavari")

Zuga Ühendatud Tantsijad ütlevad oma uue lavastuse kohta, et see on lastelavastus vaguratele mürsikutele ja avastavatele kainikutele ja nende peredele. Sama hästi võinuks seda mitte nii spetsiifiliselt lastele pühendada. Pigem isegi võiks seda nimetada täiskasvanutele mõeldud lapsepõlvelavastuseks, mida võivad vaadata ka lapsed, sest kõik järeltulijad, kes esietenduse publiku seas istusid, alates umbes kaheaastasest kuni kõige suuremate käbideni, istus kogu etenduse aja liikumatult, pilgud naelutatud laval toimuvale, samas kindlasti hoopis teistmoodi toimuvat hoomates, kuivõrd seda kõrvalolijapilku, mis aitaks lavastusse peidetud kihte mõista, ise veel laps olles ei saa omada.

oh kuidas ma ihkasin

tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi

ta oli mul tõesti peos,

tõesti mu südame ligi,

mu kaenlas, mu süles,

kord kinni, kord lahti!

"meeleKolu" aitab täiskasvanud vaatajal oma aistingutega sügavamasse kontakti astuda, andes kätte kaardi, miks me oleme just sellised nagu oleme ja kust see alguse sai. See on nagu peegli asetamine näo ette, mis toob korraga selguse, kust see kõik tuleb, mida ma tunnen. Lapsepõlvest, ütleb Zuga. Ja neil on õigus.

"meeleKolu" mängib lapsepõlve aistingute, meeleolude, mängude, mälestuste ja hirmudega, kududes need kokku ja sünteesides üheks kirjuks kassikangaks, mida laval ka reaalselt punuti. Aga need märksõnad, millega mängitakse, pakuvad üksteisega keerdudes ja kihiti asetades täiesti uue prisma. Mädamuna, mida laval mängitakse, pole lihtsalt mädamuna ja õhupall pole üksnes õhupall. Need on kõik sümbolid, mis kätkevad Zuga läbitunnetatuna märksõnu, mis elavdavad varase ea mälestusi hirmudest, üllatusest, pettumusest, avastuslikkusest, mis kõik moodustavad meie tänase eneseteadvuse. See, kuidas me suhestusime nendega lapsepõlves, on kristalliseerunud meie pärisosaks, üdiks, mille peale on kasvanud täiskasvanu koorik.

ma ei kilganud äkki enam

ega taibanud vähematki.

Minu pisike päikene pingil

oli katki.

Zuga näitab, et mäng ei ole pelk mäng, vaid kõik, mis mänguga seostub, defineerib meid ka täiskasvanutena, sest lapsepõlvemängud ja -hirmud ja -rõõmud – kasvõi ühest õhupallist, ja emotsioon sellest, kui ta käest lendab - on kõigil sarnased, sest neid seob see baastunnetus, mida tüviemotsioonid tekitavad. Tunnetus, mis meid tabab, on üks, ja see ongi see inimlik osa meist, mis lubab reageerida sündmustele kas kurbuse, rõõmu, üllatuse, ehmatuse, pettumuse või vaimustusega – just nende märksõnade peale emotsioonide tundmist harjutavad ka zugalased, sellest saab jällegi üks mäng, mida nad mängivad.

Niisiis on see nagu parafraas Priit Pärna animafilmist "Harjutusi iseseisvaks eluks" (1981), nimetagem seda siis "Harjutusi kollektiivseks lapsepõlveks", mis pakub äratundmist igas hetkes, mida me lapsepõlveemotsioonide äratamisel laval näeme, kogeme ja tunnetame. See on ühtaegu lihtne ja samas, just seetõttu, tohutu. See muudab meid ka kergesti manipuleeritavaks kui ka väljaspool teatrisaali leidub neid, kes meie peal emotsioonimängu mängida tahavad.

Suur päike

paistis korraga kaugelt.

Lauad ja laed olid samad,

kuid hoopis madalamad.

"meeleKolu" ühendab endas tantsu, draamat, mänge, mis lähevad sujuvalt ühest teise. Vahepeal mängitakse suurde plaani esitajate tundevirvendused, kui näod peegeldavad otseselt ja ausalt reaktsioone sellele, mida nad kogevad, ja need reaktsioonid on ausad.

Zuga ei tee oma publiku iga määratledes vähimatki allahindlust – ei mingit ninnunännut, vastupidi, vahepeal, kui tuled kustu pannakse ja seinale taskulambivihu abil moondunud kehadest tontlikke varje maalitakse, elustuvad kõik lapsepõlvehirmud ja meenuvad jutud mustast-mustast käest, mis mustas-mustas toas musta-musta voodi all varitses. Nii elustub ka ussihirm, kui üht susisevat roomajat ühelt teisele loopima hakatakse, millest omakorda tekib jällegi lapsepõlvest tuttav koeramäng.

Vaimukas mäng mängus ja ühest mängust teise voolamine iseloomustab kogu Zuga lavastust. Siin on leidlikkust ja sümboolsust, mis rullib end lahti vaid elukogemuse võrra lapsepõlvest eemaldunu silmile, et seda mõista. Need on ilusad ja läbimõeldud kujundid, mis elustavad vaatajas füüsiliselt kõik selle, mida me tundsime siis, kui mädamunas kaotajaks jäime või meile õhupall kingiti. Sellest settinud lapsepõlvekogemus, mille najalt me oma täiskasvanuelu elada püüame, teeb meiega trikke, ilma et me seda aimaksimegi.

Ma ei lasknud end lohutada.

Ema lubas osta

uue varju, mis on veelgi kenam.

Uut aga,

uut

ma ei tahtnud enam.

Toimetaja: Rutt Ernits



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: