Valle-Sten Maiste: ideedega noored pagevad vanadest teatritest ({{commentsTotal}})

Teatrikriitik Valle-Sten Maiste.
Teatrikriitik Valle-Sten Maiste. Autor/allikas: TMK

Teater. Muusika. Kino jaanuarinumbris vestleb Kaja Kann teatrikriitiku Valle-Sten Maistega.

Sa hakkasid teatrikriitikat kirjutama 1994. aastal, viis aastat hiljem avaldasid aga Sirbis manifestilaadse artikli "Teatrikriitikast. Haamriga" (Sirp 29. I 1999). Mis sind selle viie aasta jooksul siis nõnda häirima hakkas?

1990. aastad oli kummaline aeg. Vaatamata vabaduse tulekule levisid kunstis ja ühiskonnas hääbumismeeleolud. Need ei olnud vana nomenklatuuri surmaoiged, nagu oleks eeldanud ja soovinud — suur hulk endisi kommuniste ja oportuniste õilmitses ju uutes oludes kenasti edasi. Hääbumisvalu oli märksa rohkem tunda kõrge moraali ja madala valulävega kunstiinimeste hulgas. Senine kultuurielu oli olnud valdavalt rõhutatult tõsine, püünele pääsemine nõudis tublit taset ja sügavust, iseseisvusaadete nimel oli tegutsetud sageli ennastohverdavalt. Vabaduse saabudes hakkas aga ühtäkki välja ilmuma igasugu ajusaagimeid ning ühiskonna- ja elutegelasi, kes õieti nagu midagi ei teinudki või siis kogusid tuntust nilbustega. Pöördumatult võttis meie elus koha sisse kõik see, mille kohta Marju Lauristin ütles kümnendi teisel poolel, et ajakirjandus kolletab nagu Rakvere raibe. Paljud kultuuriinimesed ei suutnud uutes džungliseaduste, vaba meedia ja ka kultuuri alarahastamise tingimustes valutult ümber orienteeruda.

Ka teatrite jaoks ei olnud 1990. aastad kerged. Praegu läheb ju etendusasutustel tohutult hästi, rahva teatrinälg on täitmatu, kuid tollal külastatavus vähenes ja õhus oli pidev ümberstruktureerimise ja riigipajukist ilmajäämise hirm. Niisuguses atmosfääris muutus teatrites populaarseks kaduvuse temaatika. Mängiti kuldajastu nostalgiast, mineviku draamadest ja traumadest ning hääbumisest kõnelevat modernismiklassikat: Williamsit, O’Neilli, Arthur Millerit, Ionescot ja Beckettit, iseäranis meeletult kõneles jumalate ja maailma hukust Jaan Tooming. Ja loomulikult oli teatrielus üleajavalt ja väljakannatamatult palju Tšehhovit! Kui varem lavastati Tšehhovit stagnatsiooni võrdpildina, siis nüüd järsku sobis Tšehhov 1990-ndate langusmeeleolude ja äraigatsustega rohkemgi kui stagnatsiooniperioodiga.

Noorele inimesele niisugune õhkkond ei sobinud. Ajakirjas Vikerkaar ning kirjanduse- ja kunstielus tegeldi juba ammu postmodernismiga. Sellelt pinnalt tekkis konfrontatsioon teatripildis valitsevate suundumustega. Minu, nagu paljude teistegi noorte iidoliks sai Mati Unt, kes ei põdenud 1990-ndatel valitsenud kindlustunde ja piiride kadumise pärast, vaid suhestus uute väljakutsetega viljakalt ja loovalt, olles samas uhkelt irooniline ajastu labasuste ja muude veidruste suhtes. Teatrikriitika oli toona aga üsna ühekülgne ja kaitses andununult kirjeldatud hääbumisvaimsust, keskendudes peamiselt näitlejatöödele ja rollisooritustele. Ainus üldisem ideeline raam, mida kriitikute lõviosa mõistis ja kasutas, oligi seesama tšehhovlikkus.

See hoiak ei tundunud mulle adekvaatne ega perspektiivikas. Minust oli aga rumal minna seda vaimu- ja kriitikalaadi halvustama. Oma suhtumist pidanuks väljendama teistmoodi. Oleks tulnud rohkem esile tuua, mida oli Von Krahlis ja Undis toredat, ning püüda seda veetlevaks kirjutada. Mina kaldusin teise äärmusesse ja hakkasin kohati inetult sõdima nendega, kes seda tšehhovlikku vaimsust esindasid. Tahaksin siinkohal kolleegidelt tagantjärele vabandust paluda.

Kas ilma vastasseisuta on muutus üldse võimalik? Kui lõhkumist ei ole, kas suudame siis üksnes positiivse kaudu muutusi esile kutsuda?

Olen olnud püsivalt vaimustuses David Bowie’st, kes 1970. aastate alguses ilmus kui tulnukas oma kummaliste visioonidega identiteedist, imagost, soorollidest jne ning lihtsalt mängis ja laulis need visioonid veetlevaks. Bowie ei sõdinud kellegagi nagu punk või folk, aga näitas, et on võimalik kehastada teistsugusust nii võluvalt, et sinuga tullakse kaasa. Sa ei pea otse vastanduma ega midagi eitama, vaid olema lihtsalt oma nägemusi elustades veetlev.

Sa oled küll hoopis teistsugune mõtleja kui Andrus Laansalu, aga küllap selle eelnimetatud konfrontatsiooni pärast kiputi teid tollal tandemina võtma. Nii ei mäleta enam minagi täpselt, kumb teist — arvatavasti mõlemad — toona ütles, et kui kirjandus- ja kunstikriitika opereerivad kaasajas, siis teatrikriitika tegutseb ikka veel sajanditaguste mõistetega. Kas see olukord on praeguseks muutunud?

1990-ndatel oli kunsti- ja kirjanduskriitika kindlasti teatrikriitikast värskem. Seal toetuti varem ja ulatuslikumalt postmodernistlikule leksikale ja mõttele. Teatrikriitikal puudus toona side teooriaga tegelikult üldse. Muutus toimus kiiresti uue aastatuhande esimesel dekaadil, kõige jõulisemalt seoses NO99 tulekuga. Hans-Thies Lehmann ja postdramaatiline lähenemisviis muutusid elementaarsuseks, kriitikas hakkasid prevaleerima mõjukad andekad kriitikud nagu Ott Karulin ja Madli Pesti, kelle jaoks Lehmanni lähenemine oli enesestmõistetav. Praeguseks on sellel teel jõutud juba teise äärmusse. Lehmanni vaated on hakanud määrama — ütleks isegi: ära määrama — uue põlvkonna ootusi teatrile. Sellest, kas üks või teine lavastus on tehtud postdramaatilises, Lehmanni kirjeldatud vormilises võttestikus, on saanud vahel juba justkui a priori indikaator, mille põhjal otsustada lavastuse headuse üle. Ja kui seda võttestikku lavastuses ei nähta, siis mõnikord ei mõeldagi enam kaasa, vaid kantakse kunstitöö eos maha kui anakronistlik ja aegunud teatrivorm.

Andrusega me igapäevased mõttekaaslased ei olnud, meie kokkusidumine tuli väljastpoolt. Laansalul olid selged visioonid tehnoloogilise teatri osas ja ta jõudis oma ideedega konkreetsete lavastuste tegemiseni. Ma ei oska öelda, mida see tehnoloogiline teater tähendab ja kas tal on postdramaatilise ja valdkondadevahelise teatri kontekstis omaette laadina erilist potentsiaali. Ehk on tegu ühe nišiga selles voolus. Minu meelest tõlgendas Laansalu teatrit liiga tehnoloogiliselt, Deleuze’i ja Guattari ihaldavad masinad ei tähenda ju ainult ja eelkõige valgus- ja muud kola ning arvutitehnikat, aga Andruse teatris oli viimastel suur osa. Tänapäeval tehakse neid asju rafineeritumalt, mõtlen näiteks mulle väga meeldinud Rauno Zubko "Binaural Visionile" või Ivo Reinoki ja Jana Solomi "Forbidden Colorsile". Aga eks asjaomane teadlikkus ja võimalused ole praegu ka loomulikult paremad. Tahaksin, et Andrus tänase teatri osas rohkem kaasa räägiks, oma arvamust sagedamini välja ütleks.

Kas ka postdramaatiline teater ise ei ole juba ajalugu? Miks kas või seda "Binaural Visionit" just praegu positiivse musternäitena välja tuua?

Modernism koos voolude ja vormide meeletu vaheldumise, nende kiire läbitunnetamise ja pideva piiride ületamise vajadusega on end üldiselt ammendanud. Sellist modernistlikku progressi, kus mingid mõtted või vormivõtted on juba hetk pärast sündimist eilne päev ning kõike tuleb võimalikult kiiresti omandada ja läbi põdeda, enam ei toimu ja seda me praegu ka ei vaja. Igasugune reality, igapäevaelu ja meediasündmused, olgu need simuleeritud või mitte, pakub ohjeldamatult modernistlikule kunstile omast šokikogemust, krehvtiseid piiriületusi, ultradändilikke avantüüre. Kunstiülikooli professorite purkilaskmised ei suuda sellega enam võistelda. Kunstnikel ei ole vaja konkureerida odava meediaga, kus toimetaja pissib ise nurka ja lennutab haisu eetrisse, kui on uudiste- ja klikkidevaene hetk.

Kiiresti peale tulnud vidinad — mobiiltelefonid, arvutid, internet, videokaamerad, võimalus lennata odavlendudega kõikjale, meditsiini edusammud jne — on oma efektidega meil pea pööritama pannud. Tegelikult jõuab inimene, isegi kui eluiga pidevalt kasvab, elu jooksul läbi tunnetada ikkagi piiratud arvu asju. Kui raske oli informatsioonile ligi pääseda siis, kui mina ülikoolis käisin. Lappasid päev läbi kartoteeki ja leidsid lõpuks kolm raamatut, mis ehk kaudselt sinu teemaga haakusid. Praegu saab mõne sõrmevajutusega internetist alla laadida sellisel hulgal sind huvitavat kirjandust, et selle lugemiseks ei jätku elupäevi. Kogu maailma tarkus on soovijal püsivalt käeliigutuse kaugusel. Ometi ei saa me olla palju targemad kui Platon või Augustinus ning enamik meie kaasaegseid on võimaluste ja vahendite rohkusest hoolimata neist oluliselt vähem asju läbi mõelnud ja tunnetanud.

Ühel hetkel me tüdineme sellest modernistlikust efektideküllusest. Inimese jaoks, kes nõukogude sidejaoskonnas täpitähevigadega telegramme saatis, on mobiilne internetiside muidugi arengulooline plahvatus, kuid ma ei usu, et igavesti neist vidinatest sedavõrd vaimustutakse. Juba on tehtud kooliõpilaste seas uuringuid, mis näitavad, et suur osa neist teadvustab suurepäraselt sotsiaalmeediaga kaasnevaid jamasid ja eelistab ehk koguni elu ilma nende eneseeksponeerimise kontodeta. Meile on üritatud aastakümneid sisendada, et kõik need nn infotehnoloogiaalased edusammud on ülimalt progressiivsed, loovad juurde vabadust ja muudavad varasemad kulukad teenused priiks. Aga äsja raporteeriti Thomas Piketty eestvedamisel tehtud uuringutele tuginedes, et varanduslikud lõhed on viimase kolmekümne aastaga drastiliselt suurenenud ja neist arengutest on hoolimatult kasu lõiganud eeskätt just Google’i, Amazoni, Facebooki jm samalaadsete ettevõtmiste omanikud. Infotehnoloogiliste arengutega on kaasnenud umbusk demokraatia suhtes, inimesed on üksildased, jõuluvanaagentuuride kõrvale on tekkinud tasulised sõbra ja õhtusöögikaaslase laenutused.

Ma usun, et ühel hetkel me hakkame asju rohkem läbi mõtlema ega vaimustu enam nii lihtsalt küsitavate kõrvalmõjudega tehnoloogilistest jm efektidest. Minule on kultuuris tähtis sisu. Mulle sümpatiseerib Arthur Danto kirjeldatud kontseptuaalne lähenemine kunstile. Kontseptsioon tähendab ideelist hoiakut või seisukohavõttu varasema kunstipraktika kontekstis. Me ei jõudnud postdramaatilise teatrini sugugi liiga hilja. Lehmann kirjutas oma "Postdramaatilise teatri" 1999. aastal ja Ojasoo alustas vaid mõned aastad hiljem meil nende asjade praktikas katsetamist, ükskõik kas siis Lehmanni lugemise või välismaa teatritest saadud impulsside mõjul.

Tartu teatriteadlased võtsid selle leksika omaks. Postdramaatiline teater tuli meie kultuuri suhteliselt sünkroonis maailmas toimuvaga, eriti arvestades seda, et, nagu juba Oscar Wilde ütles, teatris on muutused kõige aeglasemad ja lootusetumad, sest teatrit kontrollib teiste kunstialadega võrreldes liiga palju väikekodanlike masside maitse. Ja kindlasti ei ole postdramaatilise teatri võimalused meil veel nii korralikult omaks võetud ja ära kasutatud, et me võiksime Lehmanni minevikunähtusena kõrvale heita. Tema võttestikust on meil veel palju õppida. Ja Zubko lavastus oli sel teel kindlasti üks oluline samm.

Kas teater võiks ka ise uusi avangardseid filosoofiad luua või piisab, kui ta võtab need omaks ja praktiseerib neid?

Tõenäoliselt asjad ei juhtu nii, et teoreetik kirjutab ja teater muutub selle tagajärjel. Lehmann ju ka pigem võtab aastakümnete jooksul teatripraktikas toimunud arengud kokku. Postdramaatilise teatri teostumine oli ikkagi konkreetsete inimeste — Priit Raua, Tiit Ojasoo, Von Krahli seltskonna jt — teene, kes hoidsid uuele silmad lahti. See, et Ott, Madli ja mõned teised selle vaimsusega kaasa tulid, kindlasti toetas oluliselt ja tänuväärselt teatripildis toimuvat ning eks see räägib palju ka Tartu ülikooli teatriteaduse õppe elujõust, mille looja Luule Epner on suutnud olla avatud ja mitmel moel inspireeriv. Kuid see teoreetiline pool tuli lihtsalt toetavana teatripraktikale taha.

Oma küsimusega pidasin ma silmas eelkõige NO99 dramaturgi Eero Epneri teoreetiku ja ideoloogi rolli.

Eero on meie teatriuuenduses kindlasti ülimalt oluline figuur. Aga ma ei ole nende asjadega nii hästi kursis. Oleks väga tänuväärt, kui keegi kirjutaks NO99 telgitagustest juba teatri tegutsemise ajal raamatu. Ma loeksin seda suure huviga.

Sinu Tartu ülikoolis 1996. aastal kaitstud bakalaureusetöö kandis pealkirja "Kuuekümnendad ja tänapäev. Väljumine modernismist". See huvi seletab ka su konfrontatsiooni tollase teatri- ja kriitikapildiga. Kuidas oled kriitikuna muutunud? Kas ma saan õigesti aru, et praegu sa vastandud just nendele postdramaatilise teatri eestkõnelejatele? Mida see tähendab? Kas sinust on saanud konservatiiv?

Lehmannist ma ülemäära ei vaimustunud, lugesin teda üldse hiljem. Minu arvates tegeleb ta liiga palju vormiga ja on ses mõttes ka natuke selline vidinatest huvituv modernist. Minu huvid määras juba varajases nooruses ära Vaino Vahing. Olen temaga küll ainult kolm korda kohtunud, kuid lugesin teda keskkoolipõlves meeletult ja pean teda ikkagi enda õpetajaks. Vahing kirjutas ka teatrikriitikat. Siiski järgisin teda veidi vildakalt. Vahingu teatriarvustused on väga näitlejakesksed ja sellisena sobitus ta hästi tollasesse kriitikaparadigmasse. Hoopis teistsugune on tema kontseptuaalne lähenemine muudele teemadele. Mina hakkasin seda kontseptuaalsust, mida Vahing elu ja inimpsüühikat mõtestades oluliseks pidas, eeldama ka teatrilt. Minu huvid teatrivaatajana ei ole muutunud. Muidugi ma armastan ja naudin näitlejate head mängu, ent mulle on oluline ka kontseptsioon. Lehmann kirjeldab ju eeskätt vormivõtteid, mis on pigem vahendid, ehkki ma saan muidugi aru, et ka vorm loob sisu ja paljuski kaasneb postdramaatilise võttestikuga ka eripärane sõnum. Kuid mis tahes vormivõtted ei garanteeri õnnestunud lavastust; läbimõeldud kontseptsioon on oluline sõltumata sellest, millist vormi või võttestikku kasutatakse.

Mingil hetkel tekkis mul tunne, et kriitikas tervitatakse postdramaatilist teatrit kuidagi iseenesest, samamoodi nagu varem tervitati tšehhovlikku vaimsust. Eesti Draamateatris mängisid näiteks Hendrik Toompere ja Ingomar Vihmar isegi mitte niivõrd postdramaatiliste, vaid üldse postmodernistlike vahenditega ja selles oli teatavat julgust ja avangardsust, aga ühel hetkel tundus, et sõelale jääbki sellest ainult vormiline pullitegemine, mida tervitatakse postdramaatilisena, vaevumata küsima, kas selle taga üldse on mingit sisu.

Loen näiteks Madli Pesti arvustust Ingomar Vihmari lavastusele "Orpheus allilmas" ("Üksikvangistusest välja murda!", Sirp 1. XII 2017), kus räägitakse pikalt Ingomarist kui mingisuguse võttestiku kandjast, tema erakordsest teraapilisest sidemest näitlejatega, aga selle kohta, millest lavastus sisuliselt räägib, on kaks leksikonlikku lauset võõrandumisest ja võimusuhetest. Iseenesest on äärmiselt huvitav, et Vihmar on nüüd järjepidevalt Williamsit lavastanud. Tasuks ju küsida, mida see modernismiklassika tähendas oma loomishetkel, mida ta tähendas näiteks 1990-ndate eesti teatris ja mida tähendab Williams täna. Need küsimused aga kriitikas ei tõstatu. NO99 lavastuste kohta võib öelda, et need kas õnnestuvad või ei õnnestu, aga nendega on alati tahetud midagi öelda, need on haakunud teatri ja ühiskonna probleemidega, aga kriitika on tihtipeale selle temaatika hüljanud ja rääkinud vaid tehnikast ja võttestikust. Kriitika peaks püüdma teatrit rohkem sisuliselt mõtestada. Madis Kolk on siin hea näide, tal on oma teoloogilised huvid ja sellest mõjutatud maailmapilt ning ta üritab selle kaudu siduda teatrit laiema elutervikuga. See ongi see kontseptuaalsus ja filosoofilisus, millest kriitika ei tohiks lõpmatult eemalduda. On väga tänuväärne, kui kriitikud oskavad näha uut vormivõttestikku, kuid teatrivaatamine ei tohiks jääda lihtsalt vormist vaimustumiseks.

Aga 1990-ndate monotoonse mõtteruumiga võrreldes on meie teatrikriitika pilt tohutult avardunud. Meil on olemas tugev traditsioonilist psühholoogilist näitlejakeskset lähenemist viljelev kriitikute koolkond: Lea Tormis, Ivika Sillar, Pille-Riin Purje jt. Olen natuke hädas Jaak Alliku liigse optimismiga Venemaa osas, aga see, kuidas igipõline vasakintellektuaal kirjutab teatrikriitikat, on võluv. Kui uusvasakpoolsus on paljuski konstruktorimäng, siis Allik vana kooli sotsialistina mõtleb vahetult inimese ainelis-vaimsetele muredele ja tõlgendab teatrit sellest lähtuvalt. Ma loen Allikut alati suure kaasaelamisega ja isegi kui ma ei nõustu tema maitsega vormi küsimustes, on tema eluhoiakud mulle sümpaatsed. On olemas tublid keskmise põlve kirjutajad, keda esindavad Madis Kolk ja postdramaatikast vaimustujad eesotsas Madli ja Otiga, lisaks sellised isikupärased figuurid nagu tänuväärselt otsekohene ja värskust hindav Meelis Oidsalu ning Alvar Loog, kelle retsensioonid on iseseisvad kunstiteosed. Ma ei nõustu sageli tema hinnangutega, need on tihti lausa absurdsed, aga pean teda peaaegu oma lemmikkirjanikuks. Loog tuleb ühelt Ivar Põllu lavastuselt ja läheb teisele ning raporteerib järelejätmatult, et Põllu tööd on taunimisväärselt halvad. See ei ole kaugeltki mitte õiglane hinnang, aga Loog väljendab seda vastupandamatult nauditavas vormis. Ka noori tuleb peale. Näiteks Deivi Tuppits kaitses Tartu ülikoolis Vaino Vahingust kõrgintellektuaalse interdistsiplinaarse magistritöö, põimides kultuuriteooriat tänapäevase eksperimentaalpsühholoogiaga. Mul jäi suu jahmatusest lahti, avastades, et meil on niisugusel tasemel teatrist kirjutajaid. Kuid kahju, et enam ei kirjuta Margot Visnap, Lilian Vellerand jms.

Oidsalu ma meediapildis ikka näen, aga Tuppitsat mitte eriti. Tundub, et ka teatrid ise ei ole huvitatud sellisest kõrgintellektuaalsest mõtestusest?

See aeg hakkab muutuma. Võib-olla kõiki näitlejaid ei hakka kunagi huvitama kõrgintellektuaalsed arvustused, aga usun, et see aeg hakkab otsa saama, kui teatrikriitika tähendas esmase emotsiooni pealt kirja pandud kiireid arvamusi. Arvukad teatrisõbrad teevad blogides ja internetis kriitikute eest selle töö suurepäraselt ära. Ka jäädvustamise funktsioon on kriitikute õlult ammu võetud, sest kõige kohta levivad hõlpsasti kättesaadavad videoülesvõtted. Kriitikul on kaks olulist funktsiooni, mis jäävad: olla mõtestaja, kes asetab lavaloomingu ajaloolisse ja kultuurilisse konteksti, ning avangardi äratundja, uute suundumuste lahtikirjutaja, kaitsja ja põhjendaja.

Meie toimetused lähtuvad printsiibist, et kajastada tuleb lihtlabaselt kvantiteeti silmas pidades seda, mis teatrites toimub. Aga iga uuslavastus iseenesest ei ole teema. Teema on see, kui teatrilavastus ise käsitleb midagi olulist, olgu selleks siis naise positsiooni dünaamika ühiskonnas või Vääna kalameeste mentaliteedi üldinimlikus plaanis eeskuju andvad jooned vms. Kiirete, läbimõtlemata ja -kirjutamata lugude aeg teatrikriitikas võiks hakata läbi saama. Võtkem näiteks Guardian või Economist, kus esmalt mõeldakse sügavalt läbi, kas ja milleks üht või teist lugu on üldse vaja. Neis ei kajastata lihtsalt toimuvat, ei anta eetripinda lollustele põhjendusega, et needki on osake elust, vaid töötatakse rangeid valikuid tehes ja maailmaparandamise ideaali silmas pidades. Ma usun sellisesse ajakirjandusse.

Arusaam, et päevalehtedes peab esietendusejärgseks hommikuks ilmuma kiiresti kribatud arvustus, ei eksisteeri kusagil mujal kui väljaannete ületöötanud ja omanike poolt ajupestud keskastme juhtide peas. Lugejal ei ole vahet, kas ta loeb lavastusest nädal või kuu hiljem, ta ei vaja seda kiirreageerimise võistlust. Inimesed teevad oma teatrivalikuid palju aeglasemalt ja artikli väärtus tuleb välja palju hiljem. Kui keegi on kirjutanud kunsti põhjal ilusa läbikomponeeritud essee, siis see hakkab mõjutama nii teatriprotsessi kui ka väljaande loetavust paremuse suunas.

Oled taas ka teatriauhindade žüriis. Kuidas see sind kriitikuna mõjutab?

Isiklikult mõjub see mulle kui kriitikule hästi. Vähemalt korra viisaastakus peaks teatrist kirjutav inimene teatris toimuvast tervikpildi saama, see arendab. Aga üldiselt on teatripreemiate süsteem selle praegusel kujul oma aja ära elanud. Kummardan sügavalt Riina Viidingu ees, kes on žürii töös ja käigus hoidnud, ent praegune hindamispraktika pärineb ajast, mil oli neli-viis esietendust kuus, mitte nädalas. Nüüdseks on tekkinud olukord, kus seitse inimest peavad vaatama aastas üle 150 uuslavastuse. Kui žüriiliige käib üle päeva teatris, siis ta resigneerub, tal pole enam avastamistahet ega -rõõmu, asjadest käiakse parimal juhul lihtsalt kohusetundest üle. On mõned imelised inimesed nagu Madli Pesti, Pille-Riin Purje, Jaak Allik ja Eesti teatri agentuuri neiud, kes vaatavad 150 etendust aastas, suutes jätkuvalt vaimustuda, säilitada värske pilgu ja leidmisrõõmu. Paraku igal aastal seitset niisugust inimest leida ei õnnestu ja praegu žüriis toimuv ei ole paljude teatrite suhtes lihtsalt aus. Nii mõndagi lavastust vaatab praegu vaid üks žüriiliige, paljude teatrielu nüansside ja varjundite üle ei debateerita, teatripildist käiakse omamoodi nivelleeritult üle. Teatrielus on rohkem avastamisväärset, kui praeguse vaatamiskohustusega žürii leida jaksab. Kuidas seda süsteemi muuta, on keeruline öelda, aga kusagilt tuleb pihta hakata. Kas teha näiteks teatritesisesed eelvoorud, mida vaatavad mingid alažüriid? Aga vanal kombel enam edasi minna ei saa. On tekkinud võõrandumine teatrireaalsuse ja selle ausära vahel, mille saatel paar õnnelikku märtsikuus pärja kaela saavad.

Samuti ei vasta auhindade rollisooritusekesksus meie postdramaatilisuse suunas nihkunud teatripildi vajadustele. See, mida auhindadega väärtustada, tuleks uuesti läbi mõelda, et toetada teatri sisulist arengut. Lavastuse kontseptsiooni läbimõeldust väärtustab täna vaid lavastajapreemia, kusjuures seda hinnatakse ühtses konkurentsis lavastaja muude ülesannetega, nagu uudsete vormivõtete kasutamine, ainese ja dramaturgia valik, näitlejaga töötamine, ansamblimängu lihvimise oskused jne. Aga kõrvalosadel on mõlemas sookategoorias pikk rida nominente. Praegune auhindamissüsteem alaväärtustab teatri kõiki osiseid peale näitlejatöö, sealhulgas kõiki postdramaatilises teatris olulisi komponente. Seetõttu tahaksin väga tervitada Teater. Muusika. Kino teatriankeedi tänavust muutunud vormi, mis võimaldab märksa paremini olulisele keskenduda.

Rääkisime postdramaatilise teatri kultusest, aga kuidas on lood poliitilise teatriga? Kas seda on Eestis tõesti nii vähe ja kas sedagi ülistatakse asjana iseeneses?

Poliitilist teatrit mõistetakse liiga kitsalt, moodsate teatriteooriate poolt ette kirjutatud manuaali kohaselt — tervitatakse katsetusi dokumentaalse teatri või kogukonnateatri vallas ja oodatakse eeskätt lavastusi, mis looksid uudselt ja värskelt nn piire õõnestavat dissensust või erimeelt ja mängiksid ümber traditsioonilisi eluvorme ja -laade. Ma ei jaga Jacques Rancière’i vaimustust hoiaku suhtes, et poliitiline kunst peab olema varasemate sissejuurdunud eluvormide lõhkumine. Olen tõepoolest veidi tüdinud identiteetide lõpmatu teisendamise püüust. Mul pole vähimatki omapäraste ja ebatraditsiooniliste eluviiside, identiteedi ja seksuaalsuse vormide vastu, need on toredad ja normaalsed, ent ma ei arva, et elu, inimeste ja inimsuhetega peaks kuidagi ekstra mängima.

Tõeline rebel-hoiak ei tähenda tänapäeval piirideta seksuaalsuse ja identiteedivabaduse toetamist, biseksuaalsust, orgiaid ja grupiseksi, vaid suutlikkust hoida lähedasi inimesi ja püsisuhteid — selles mõttes olen ma pehkinud konservatiiviks muutunud. Slavoj Žižek on kirjutanud, et kümme käsku on asendunud üheteistkümnendaga: "sa pead!" Sa pead nautima ja piire ületama, sest praeguses ühiskonnas on see moes ja kui sa ei ole nautides piire lõhkunud ja ekstreemsusi kogenud, siis sul on elu elamata jäänud või poolikult elatud. Loomulikult, kui kellelegi muutub tema elu ja identiteet ahistavaks, siis tuleb otsida teisi teid, aga identiteedi muutmine iseenesest ei ole mingi õnne tagatis ega tohiks olla eesmärk iseeneses.

Ka piire lõhkuvale identiteedipoliitikale vastanduv kultuur, näiteks Lembit Petersoni teater, on ju poliitiline kunst. Arvamus, et identiteediga ei saa lõputult mängida, et peaks säilima mingisugunegi vastutus teiste inimeste ees, on samuti poliitiline avaldus. Kõige huvitavamad poliitilise teatri tegijad Eestis ongi minu arvates praegu Lembit Peterson ja Taago Tubin, kes näevad identiteetide paljusust ja vohamist teatud mõttes ka probleemsena. Identiteediga mängimise on oma vankri ette rakendanud kõikvõimalikud moraalitud oportunistid; identiteedilibedusest on saanud uus relv propagandas ja hübriidsõdades. Mitmed autorid, kes käsitlevad Venemaa poliitikat, ütlevad, et postmodernistlik suvalisus identiteedi mõistmisel on üks peamine vahend, mida Venemaa kasutab oma imperialistlike eesmärkide saavutamiseks. Selles mõttes teeksin Rancière’iga väikese pausi; ta ei tundu olevat just kõige viljakam ja huvitavam mõtleja tänaseks päevaks kujunenud situatsioonis.

Sinu põhitöö on Sirbi sotsiaaliarubriigi toimetamine. Kas see on põnevam kui teatrivaldkond? Kui palju sa paned toimetajatöösse oma isiklikku maailmavaadet, mis, mulle tundub, kaldub vasakule?

Olen tõepoolest sotsiaaldemokraatlike või vasakpoolsete vaadetega. Soovin, et nii maailm kui ka Eesti ühiskond oleksid praegusest oluliselt võrdsemad ja solidaarsemad, ning tunnen muret varanduslike lõhede ja kihistumise kasvamise pärast. Arvan, et ajakirjandus peab olema maailmavaateline; ma ei usu meediasse, mis kajastab maailma kuidagi objektiivselt ja arvab, et ajakirjanduse roll on olla mingisugune süütu vahendaja. Nii Guardianil, Economistil kui ka New York Timesil on oma selge maailmavaade. Hea ajakirjandus on idealistlik maailma parandav ettevõtmine. Ma ei arva, et kogu Sirbi toimetus peaks olema vasakpoolne, nagu seda näib olevat Guardiani toimetus. Pöördun ju kaastööpalvega ka parempoolset majandusmõtet esindavate inimeste poole. Kui artikkel on sisukas, oleme selle üle igal juhul rõõmsad, olgu autoriks Hardo Pajula, Tiit Kärner või Kalev Kukk. Meie peatoimetaja Ott Karulin, kes elustiili ja soorollide jms küsimustes toetab küllap pigem vasakpoolset temaatikat, on majandus- ja sotsiaalpoliitilistes küsimustes minuga võrreldes ennemini parempoolne. Samas olen mingites küsimustes üsna konservatiivne, mulle on väga armas kogukondlik solidaarsus. Mul on kahju, et uusaegne liberalism on niisugused nähtused nagu keskaegsed kiriku- või külakogukonnad ära lõhkunud. Inimene peab kuhugi kuuluma. Meie konservatiivid niisuguseid arusaamu kahjuks ei kanna, podisevad niisama formaalselt rahvusluse ja kiriku teemadel.

See on seotud siis individualismi mahasurumisega?

Jah, ehkki ma annan endale aru, et ka individualismil on omad head küljed. Ma ei tea, kas selle eest just neoliberalismi tänada, aga pidev uue nimel rabelemine on edendanud meditsiini sedavõrd, et inimese oodatav eluiga on kerkinud sajandiga pea poole võrra. Kui uusaegset individualismi poleks olnud, ei oleks meil võib-olla ka kroonilise leukeemia ravimeid või võimalust unistada üleminekust täielikule taastuvenergiale. Individualismi varjuküljed ei ole ehk kõige kõrgem hind, mida oleme pidanud maksma leukeemia ravimite või arengute eest taastuvenergia vallas.

Sinu konservatiivsus seisneb siis selles, et sa tahaksid lihtsalt aeglasemalt elada?

On arvatud, et paljud mõtted, mida Hegel arendas oma peaidee kõrval, olid inspireerivad, aga tema arusaam vaimu progressist ei ole vastuvõetav. Ma siiski usun dialektilisse arengusse, kus süntees toimub erinevate ajastute vooruste liitmise baasil. Keskaeg ei ole ületatud, vaid järgmine etapp on keskaja ja uusaja mingisugune süntees. Uusajast võetakse avatus uuele, keskajast aga rahulikkus, aeglus, järelemõtlikkus, püüd hoida vaimset tasakaalu. Inimene ju tegelikult ei taha elada nii, nagu taasiseseisvunud Eesti parempoolses vaimus on veerand sajandit elatud. Mitmete sellise vaimsuse eestkõnelejate endi tervis annab tunnistust, kui õudne aeg see on olnud.

Oma tekstides pöördud tihti Vaino Vahingu, Madis Kõivu, Slavoj Žižeki, näitekirjanikest Brian Frieli poole. Mida sa oma lemmikautorites hindad?

Olen tänulik Priit Pedajasele, kes oma lavastustega mind Brian Frieli juurde juhatas. Žižekist tahaksin praegu parema meelega distantseeruda. Putini agressiivsuse kontekstis on vasakradikaalide flirt maoistliku ja stalinistliku julmusega mind häirima hakanud. Ma mõistan, et inimene kusagil Kesk-Venemaal ei adu Stalini jubedust, aga Žižek tahab lihtlabaselt šokeerida ja huvitav olla. Samas on minu Žižeki-huvi taga Jacques Lacan, kes oli ka keskaja austaja. Mind on inspireerinud Lacani arusaam kujutluse ja fantaasia rollist reaalsuse toestamisel. Lacani arusaam on, et igasugune tõde on eeskätt religioosne tõde. Reaalsus moodustub tänu usule. Selline maailmapilt on omane ka Frielile, ta käsitleb seda, kuidas usk viib alati mingisse uude lootusesse ja fantaasia toe kadumine toob kaasa inimese või kogukonna hääbumise. Näiteks "Molly Sweeneys" saab pimedast naisest nägija, kuid selle progressi läbi purunevad ta fantaasiad ja ta maailm vajub kokku. Sellist vaadet esindavad nii Lacan kui Friel. Ma ei tea, kas need arusaamad on vettpidavad, aga nad on mulle omased ja armsad.

Kas siis kõik on ikkagi sotsiaalne konstruktsioon või on olemas ka mõned pärisasjad?

Selles mõttes ma olen Lacani subjekti- ja substantsikäsitluse toetaja, et olemuslikult on kõik tühi, millelgi ei ole olemust kui sellist. Konstrueeritusest ja tühjusest aitab aga välja see, kui sa võtad omaks mingi usu ja andud sellele. Oluline on, kui sügavuti sa paned ennast, oma verd ja hinge millegi sisse. Tänapäeval kurdetakse palju, et pärisasju on vähe, tühisus lokkab jne. Kardan aga, et selles on omajagu süüd ka noilsamadel Rancière´il, Deleuze´il ja Guattaril ja teistel nendesarnastel, kes kehutavad inimest looma uusi identiteete. Kogu aeg tuleb püüelda mingisuguste uute eluvormide poole, väärtustada erimeelsust iseeneses, arvates, et konsensus ja millegi omaks pidamine on repressiivne. Inimesed otsivad lakkamatult õnne uutest välisreisidest, suhetest, sõpradest ja töökohtadest. Reformierakonna läbi viidud töölepinguseadus õõnestab püsivaid suhteid jne. Tänapäeva hipsteritele, keda ma suure huviga jälgin, on omane katsetada kõike, kartmata läbi kukkuda.

Samas ei saa elu eesmärk olla lõpmatu püüdlemine dissensuse poole. Kui kooselu ei toimi ja naine annab iga päev lapiga üle turja, tuleb küllap uus otsida. Aga erimeel iseenesest ei ole väärtus. Eeskätt tuleb ikka proovida panna hinge ja positiivsust asjadesse, mis on sinu ümber, ning kui ümbritsevad inimesed ja olud ei ole väga hullud, siis ikka nendesse uskuda ja lähimast hoolida. Ideaalseid olusid ei ole kusagil. Tühjuse vohamine ja konstrueeritusefilosoofia ülerõhutamine tuleb sellest, et inimesed katsetavad uuega, ilma et läheksid sügavuti ja hingega üldse kuhugi sisse. Ei tasu vahetada pükse, sokke ja ammugi mitte inimesi või töökohti ainuüksi seetõttu, et võimalusi on palju ja kõik need tuleb ära proovida. Õllemarke võib proovida ja ma proovingi neid ohtrasti, aga mu püsilemmikud on sellegipoolest "Leffe" ja "Hoegaarden". Vaatamata Facebooki võimalustele ei saa sa olla kuigi lähedane sõber väga mitme inimesega, rääkimata kümnetest või sadadest.

Sa ei taha oma elus kiireid ja suuri muutusi, aga kaks korda oled tööandjale päevapealt lahkumisavalduse lauale pannud. Oled väga printsipiaalne?

Totalitaarsetes režiimides konformismi teed läinud inimesed püüavad oma valikuid paremas valguses näidata, rääkides, kuidas neid ja nende peret oli varem näiteks Pätsu, Hitleri või metsavendade poolt kiusatud jne. Ent see ei muuda neid vähem põlastusväärseks, sest nad läksid kaasa ja soostusid lõputute väikeste ja suuremate nurjatustega. Mina ei suuda leppida ja kohaneda endale vastumeelse jamaga, eriti kui sellega kaasnevad võimumängud. Kui ma tunnen, et ülemuse jutt on õõnes ja selle taga ei ole tegelikult muud kui soov püsida karjäärisoonel, siis ma ei suuda koostööd teha.

Kõik, mis toimus Postimehes, kui ma seal kultuuritoimetuses töötasin, oli üsna kohutav. Lehes valitses täiesti ajuvaba, peata ja närviline õhkkond. Esmaspäevasel koosolekul öeldi sulle, et jookse ühele poole, kuid et konkureeriva päevalehe toimetuses või mõnes lõbulehes oli hoopis teisale põigatud, selgitas Urmas Klaas teisipäeval energilise komsomoliorganisaatori kombel, kuidas nüüd tuleb hoopis ikka selles suunas minema hakata. Kellelgi ei olnud mingeid väärtusi ega arusaamu, kõik siplesid suvaliselt, kiita said inimesed, kes avalikult kutsusid kolleege üles suuremaid seksikate naiste pilte lehekülgedele laotama jne. Lõpetasin enda jaoks selle jama päevapealt, kui anti teada, et Margus Kasterpalu enam kultuuritoimetuse juhiks ei sobi ja toimetust ei hakka juhtima mitte kultuuriajakirjanik, vaid nn juht kui selline. Põlgan siiamaani neid inimesi, kes moodustasid tollase Postimehe juhtkonna, eesotsas KGB kaastöötajast eksomaniku Mart Kadastikuga. Kadastiku ja tema Reformierakonna vanameestest sõprade kombel nõukogudeaegset vabadusvõitlejate tagakiusamist ja mõnitamist õigustada on ikka kujuteldamatult jube.

Kaur Kender on eesti kirjandusloos oluline tegelane ja tema hiljutine kohtulik represseerimine oli jama, millest keegi mitte midagi ei võitnud. Tema kui kunstnikuga oleks mul olnud ehk rõõm koostööd teha, samuti Martin Luiga, Robert Kurvitza jt Kauri mõttekaaslastega, kes on teinud väga huvitavaid asju. Aga kõige sellega kaasnes ülesõitmine demokraatlikest reeglitest ja seotus Reformierakonna moraalitute poliitikutega. Kui ma lugesin Kenderi peatoimetajaprogrammi, mille esimesed read rääkisid sellest, et tublid poliitikud ei saa Sirbis vääriliselt sõna (hiljem ilmuski kusagil blogis üks päris õnnetu intervjuu Rosimannusega, mis algselt oli vist mõeldud esimese pääsukesena seda tühimikku täitma), siis oli selge, et ma uues toimetuses töötama ei hakka. Kenderile ei ole mingi probleem olla ühel hetkel Reformierakonna sõber ja siis järgmisel hetkel kallistada Yana Toomi ja kirjutada piinlikke kirju Vladislav Surkovile. Mina ei saa niisugustele asjadele pihta.

Aga kas solidaarses kogukonnas, kirikus, ei ole sama probleem. Kui sinu isiklikud põhimõtted lähevad vastuollu valitsevatega, siis tuleb lahkuda. Kogukonna liige peab anduma ja alluma.

On kindlasti olemas suhted, mille puhul sa ei lase konfliktil süveneda. Ma ei lähe ju lootusetult tülli oma lastega, isegi kui nad teevad minu arvates väga valesid asju. Ka vanadele sõpradele, kellega on kokku kasvatud, tuleb truu olla, isegi kui suhtluses tuleb ette kibedaid hetki. Töökohaga on aga teine asi, ma ei olnud ju seotud formaadiga, vaid vaimsusega, mis varem oli ja mis kadus.

Eks tegelikult on nii ka religioosse ja iga muu kogukondlikkusega: kui sa ikka tahad karated praktiseerida, siis pead paratamatult alluma mingitele endast suurematele ja vanematele põhimõtetele, mida kannab sinu õpetaja. See ei tähenda, et konkreetses klubis ei võiks tekkida konflikte. Siis sa lähed lihtsalt teise klubisse, aga seda vaimsust praktiseerid ju edasi. Ka kloostrites tülitsetakse ja minnakse teise kloostrisse, see ei tühista vaimsust. Nõnda ei hakanud sinagi konfliktses olukorras elukutset vahetama, vaid teed kultuuriajakirjandust edasi.

Kes teab, võib-olla oleksin vahetanud ka. Sirp tuli ikkagi juhuslikult. Ma õpetasin TÜ Viljandi kultuuriakadeemias, aga see üksinda ei toitnud. Sirpi ma lihtsalt sattusin, ma ei otsinud seda. Muidu oleksin kooli õpetajaks läinud. Töötasin juba 17-aastasena Vastse-Kuustes ajalooõpetajana, aga mind vallandati väikese küla jaoks natuke liiga tormilise elustiili tõttu. Punk ja rock´n´roll lainetasid veel sedavõrd üle pea, et ma ei jõudnud Tartu ülikooli vastuvõtueksamitele, ja nii alustasin oma tööelu veel alaealisena õpetajana. Vaatamata vallandamisele mulle tohutult meeldis õpetajatöö ja ma tunnen, et kunagi hakkan uuesti õpetajaks. Mulle ei ole tingimata tähtis teha kultuuriajakirjandust, ehkki küllap ma kirjutaksin ka õpetajaameti kõrvalt kolm-neli teatriarvustust aastas, umbes nii nagu praegugi.

Räägi ka Viljandis õpetamisest. Millised on meie teatri noored ja teatri tulevik? Kas nad on mõtlevad noored inimesed või juba algusest peale "lollid näitlejad"?

Kalju Komissarov sütitas tudengites eetilisust ja idealismi. Viljandi tudengid on vähemalt kooli lõpetades eetilised idealistid. Koolis on nad vägagi mõtlevad, aga kombinaatteatrites kaob idealism ära. Kõik muidugi ei muutu, Mustas Kastis ja Cabaret Rhizome’is on palju rohkem mõttevabadust. Kui noored jäävad omaloodud teatritesse, siis oma nägu säilib. Ma olen lugenud Viljandis palju teatritudengite seminari- ja lõputöid ja need pakatavad idealismist. Midagi tuleks suurte teatrite juhtimises muuta. Juhan Ulfsak ütles ühel konverentsil, et habemega peanäitejuhtide aeg on möödas. Mainisid siin karateõpetajaid ja iidseid rituaale, trenni alguses tuleb kummardusi teha jne, aga kas ka sedalaadi asjad ei hakka taanduma? Ei saa öelda, et taipoksist tulevad ainult jõhkardid, kuna seal selliseid rituaale ei ole; näiteks Mihkel Kunnus on ju väga eetiline...

...eetiline jõhkard...

...noh, jah, eetiline jõhkard [naerame — K. K.] Aga seal ei ole iidset rituaali, hierarhiaid ja kummardamist; on grupp, kes treenib koos ja tunneb üksteise seltskonnast mõnu. Arvan, et ka teatrites peaks midagi selles suunas muutuma. Jaak Allik kultuuriministrina küll tänuväärselt säilitas riigiteatrite süsteemi, aga selle kõrvale on kasvanud võimas institutsiooniväline teatrimaailm, kus noored koha leiavad. Seetõttu ei toimi enam süsteem, mis kohtleb noori esiotsa vaid maadligi härdust õhkavate õpipoistena. Selline süsteem jääb kunstiliselt omasse mahla kinni, nagu Draamateatris on juhtunud. Teatril lihtsalt puudub loomulik ja mõistlik püsiside noortega. Sellel, mis toimub Draamateatri traditsioonilisemas otsas, pole ju häda midagi.

Draamateatris on Uku Uusberg.

Jah, Ukut ma hoiaksin selle teatri juhtide asemel kui silmatera, temas on sihikindlust, jõudu ja sisu. Mari-Liis Lill lasti täitsa minema ja teeb nüüd mujal suurepäraseid asju. Tundub, et ideedega noored pudenevad või pagevad vanadest suurtest teatritest. Oma ideaale ja huvisid soovitakse realiseerida väiksemates, vabamates, mitte nii range hierarhiaga kooslustes. Juhtimisprintsiip, kus noor vaatab aukartusega alt üles ja ootab juhiseid, hakkab ajale jalgu jääma.

Aga Komissarovi näitest ilmneb, et guru, kellele alt üles vaadata, on ikkagi vaja?

No nüüd sattusimegi oma nõrkuste peale... Koolis, kus olen ise õpetaja, niisugust demokraatiat ei taha, aga igal pool mujal küll... Niisugune silmakirjalik see inimloom paraku on.

Ükskõik kus, aga mitte minu tagahoovis…

Just... Selle tuhaga peas pean nüüd hakkama saama. Aga ikkagi, noorte edulugusid väljaspool suuri teatreid on juba piisavalt. Rahastamine on ent endiselt ühele poole kaldu, ehkki kunstilisi püüdlusi ja koguni õnnestumisi leiab rohkem teiselt poolt. Traditsioonilised institutsioonid toetuvad tugevale trupile ja õnnestunud rollisooritustele; neid võimendatakse nii auhindadega kui kriitikas. Ja ongi palju tahta, et teatrikooli äsjane lõpetaja Hannes Kaljujärve või Kersti Kreismanni üle mängiks. Aga sisuliste püüdluste mõttes on projektipõhised off-teatrid ja vabakutselised hulga otsingulisemad. Draamateater ja Vanemuine on kunstilisse edenemisse panustamise mõttes laisaks muutunud.

Võib-olla eeldab suure teatri juhtimine lihtsalt väga tugevat Lacani vaimus idealistlikku usku: lood kujutise ja usud seda, nui neljaks.

Vanemuine toimib neoliberalistlikus publikuarvu kasvatamise usus. Kui ma lahkusin Tartust, oli Vanemuine kõige võimsam teater Eestis. Von Krahl oli huvitav, aga ei olnud veel tiibu kandma saanud. Vanemuises aga valitses Jaak Villeri ajal vaba vaim, lubati targutama noored kriitikud ja lasti Undil, Mikiveril jt teha asju, mida pealinna kommertshuvidega teatrid vastu ei võtnud. Ühel hetkel hakati aga Vanemuises numbreid kasvatama. Arengukavades pandi paika soovitav publikuarv ja see käib edasi. Ükskõik, kui osav on draamajuht, selle struktuuri ja masinavärgi vastu ta ei saa. Isegi kui tuua sinna Robert Wilson, Peter Brook või David Lynch, muutuksid nad peagi mittemidagiütlevateks mutrikesteks selles publikuteeninduskombinaadis.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Teater. Muusika. Kino



FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Kersti Kaljulaid

President: ka Tiit Ojasoo väärib andestust

President Kersti Kaljulaidi sõnul ei tähenda teater NO99-le tehtud ettepanek lavastada Eesti Vabariik 100 presidendi vastuvõtt vägivalla heakskiitmist. Ühtlasi leidis president, et Tiit Ojasoo tehtut ei saa küll unustada, kuid ka talle tuleks andestada.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: