Enne etenduse algust jään uurima napi lavakujunduse detaile: gaasipliit, peegel, kapp, vann, vetsupott, nõuka-aegne transistorraadio… Huvitav, vann oli viimati ka Linnateatri "Kirsiaias", kes siis täna märjaks tehakse? Sõel on? On, aga ei saa aru, kas on ühendatud. Oleks NO99, võiks kahtlustada, et äkki hakkavad dušist rooja ja verd laskma, aga sellise portsu otsa täna vast sattunud ei ole.

Etenduse lõpuks saab kinnitust, et kõik lavalolevad püssid pauku ka teevad, aga loo seisukohalt need määravad ei ole. Kui vaadata, et tegelased on kolm naist, siis võib tekkida kahtlus, kas tegu on kergemat sorti naistekaga, mida sõbrannad õhtul kinos jooksva SM-armuloo või puhkuseromansi asemel vaatama lähevad. Kui see on nii mõeldud, siis on küll pealkiri "Itk" üsna eemalepeletav, kuna kõlab lõputu hädaoruna. Kumbki teooria ei vasta täielikult tõele. Autor on viidanud itkule kui folkloorivormile, millega on ajalooliselt väljendatud kurbust või leina. Niisiis, meil on siin kolm naist, vanaema, tütar ja tütretütar. Kolmel erineva põlvkonna esindajal on jutustada oma lugu, antud juhul siis itkulugu.

Liigselt detailidesse minemata võib öelda, et ühe itkuloo keskmes on peamiselt töötuks jäämisest saadud trauma ja selle järelmid, teises lihtsalt suureks kasvamine ja õnnetu lõpuga õnnelik lõpp, kolmandal abikaasa matmisest jäänud täitmatu auk ja tühja elamise tunne. Autor ning lavastaja kasutavad teatud elementide korduvuse motiivi, näiteks kõigil on hädade kõrval oma tants, aga samas ka teatud valus saladus või trauma.

Need kolm lugu on esitatud kordamööda monoloogidena, tegelased kohtuvad laval ainult publiku tervitamiseks ja hüvastijätuks, lugusid seovad üksikud detailid. Kohati mõjuvad need omamoodi püstijalakomöödiana või peaks antud juhul ütlema – püstijalaitkemisena. Komöödiaga siiski ei ole tegemist, kuigi ühe peategelase arsti soovituse peale võtta depressiooni peletamiseks kass, naeris üks kuuendas reas istuv mees. Teise ja kolmanda loo puhul oli kerget koomilist elementi või kurbnaljakust rohkem.

Üldtoonilt tundub, et ühe elu on läbi, teine kardab, et tema elu on saamas läbi ja kolmas tunneb, et tema elu ei ole üldse veel alanud. Lood kulgevad nagu jõgi, näe – siin kaldal on Sarapikud õunapuid tagasi lõiganud, näe - seal pereelu eest põgenevad kalamehed võtavad vaikselt viina, aeg-ajalt teeb jõgi väikse looga, tuul kergelt puhub, aga kübarad jäävad pähe ja paati nii kõvasti ei loksuta, et hirmus oleks või merehaigeks jääks. Ühesõnaga, see lugu ei ole Amazonas, ei ole Zambezi, rohkem nagu Pirita või Reiu.

Küllap on sarnaseid lugusid kuulnud enamik inimesi suguvõsakokkutulekutel, perekondlikel lõunasöökidel ja oma tuttavate käest. Need lood on usutavad väikesed argitragöödiad, aga mul on tunne, et lihtsalt äratundmine võib olla küll loo jutustamise eesmärk, aga teatrisseminekul võiks olla mõni täiendav tagajärg, vähemalt mõni uus mõte, olgu see või ebamugav.

Ülesehitusest on tunda, et autori ambitsioon on olnud enamat kui lihtsalt meelelahutus, kuid mitu korda tekkis ootamatu paralleel. Kui need siin laval on "meie elu lood" ja praegu on laupäeva õhtu ja kell hakkab saama pool üheksa, siis need on ju Alma ja Mare ja see keegi kolmas, kelle rollinime ma küll ei oska öelda, aga ilmselt on seal sarjas esindatud ka mõni hilisteismeline. Ema ja vanaema lood tundusid täiesti usutavad ülekantuna armastatud telesarja tegelaste repliikideks, ainult lapselapse puhul tundus see kahtlane, sest minu teada Õnne tänaval suhuvõtmisest pikemalt ei räägita.

Muidugi oli see võrdlus pisut utreeritud, kuid üldjoontes on küsimus sama: kas teater peaks olema üksnes äratundmine? Kui meetodiks on jutustada lugu, siis võiks see lugu olla erakordsem, teravam. Ema, tütre ja vanaema kordamööda esitatud monoloogidest tõusis parimana esile viimane, vanaema oma. Vanaema, kes oli peksa saanud, aga muretses kohe hoopis selle pärast, et nähakse tema kaelal olevaid sinikaid ja mis siis teised mõtlevad. Seegi oli äratuntav moment - "mis siis teised mõtlevad" on ka eht-eestilik, nagu midagi "Eesti matusest". Aga selle võrdluse puhul tuleb igasuguse trikoloorilehvitamiseta tunnistada kodumaise tüki paremust, ka see on etendus peaaegu eimillestki. Paremus ei tule komöödia vaatenurgast, vaid Poola analoogil jääb midagi puudu. Kui teile meeldivad rahulikumalt kulgevad lood elust enesest, siis võib seda soovitada küll.

Krzysztof Bizio on sündinud 1970. aastal ja hariduselt ning põhitöölt hoopis arhitekt. Kuigi teda Poolas rohkelt lavastatakse, siis rahvusvaheliselt ei ole ta siiski sellise kategooria autor nagu näiteks hiljuti Linnateatris lavale jõudnud "Kahe vaese rumeenlase" autor Dorota Masłowska või viimastel aastatel palju vastukaja tekitanud Tadeusz Słobodzianek, kes on oma töödes sisse toonud ühiskondlikult ja ajalooliselt valusamad teemad, neis on mingi lisatasand.

Kas “Itku” puhul on tekstist üldse aru saada, et tegu on Poolas toimuva tükiga? Tegelastel on küll Poola nimed, aga õigupoolest võiks väga väikeste mugandustega selle paigutada ka Mehhikosse, Vietnami või Eestisse. Mõnes mõttes võib see ju olla ka pluss, aga tugevama iseloomu puudumine on tüki läbiv probleem. Kui tahad meeldida kõigile, siis kaotad näo.

Poola päritolu tüki puhul üllatas mind pisut see, et ei puudutatud peaaegu üldse usu ja jumala küsimust, kuigi see tundus sellise teema puhul väga tõenäoline. Mul ei ole põhjust kahelda, et probleem on poola kirjanduse väsimatu eestkõneleja Hendrik Lindepuu tõlkes, ilmselt tuleks kõik nurinad saata ikkagi autori poole.

Karin Tammaru kehastatud Justyna on allaheitlik, elu tagasilöökidest muserdatud hallivõitu endine kontorirott. Saara Nüganeni Anna on tema vastand, mäslev hilisteismeline ja Lii Tedre Zofia on vaikselt targutav, aga teatud asjades endale kindlaks jääv vanaema. Saara Nüganeni roll eristub selle energilisuse tõttu, kuigi temale ette nähtud tekst on ülejäänud kahest nõrgema sisuga. Ema ja vanaema lood on sisuliselt pisut tugevamad, kuid nendeski võiks lisahoogu olla.

Lavastus on ühes vaatuses ja kompaktne, aga oleksin antud juhul jätnud püssi finaalis paugutamata. Vesi kui kujund puhastumisele ja lootusele vähemalt ühelegi tegelasele on mõistetav, kuid ka korduv ja natuke liiga rasvaselt allajooniv.

Kui pärast etendust valgus rahvas õue, seisis paar maja edasi tänaval suurem murelik noortesumm. Templis pidi algama Lääne-Viru räpparite 5MIINUST kontsert, kuid vanusepiirang U16 ähvardas olulise osa Eesti laste ühe suurima lemmiku ootajaid ukse taha jätta (tunnistan ausalt, et ma julgesin nende plaadi läbi kuulata alles siis, kui laps oli magama läinud).

Mõtlesin, milline etendus tooks samad noored teatrisse? Samal õhtul pidid linna peal vanainimestele esinema ka Sulo, Koit, MR. Happyman, ja Sirje ning Rein Kurg. Ei saa siis öelda, et talvel Pärnus midagi ei toimu.