Madis Kalmet on juba pikka aega vabakutseline, millel on tema sõnul palju plusse. "Loomulikult on ka mitmeid negatiivsed aspektid, aga see annab võimaluse töötada erinevates teatritest, valida endale huvitavaid näitlejaid ja olla ka enda materjalivalikutes vaba," ütles ta ja tõi välja, et "Itku" puhul oli Endla teater teinud pakkumise, et ta võiks minna midagi lavastama.

"Selles loos on väga vähe spetsiifilisi Poola kultuurilisi aspekte, isegi tugev katoliiklus on aimatavalt foonil, aga ta ei ole määravas rollis," tõdes Kalmet ja tõi välja, et need naised seal on samasugused nagu olid tema ema ja vanaema ning on tema õde ja tütar. "Nendes on palju seda tunde- ja mõttemaailma, mis on meile lähedane."

Kultuurikriitik Tauno Vahter tõi välja, et "Itkus" on väga selge struktuur. "Arhitekti täpsusega on paika pandud tugev vundament ja meil on kolm paralleelselt hargnevat lugu, kui vaadata, milline hoone sellest kerkib, siis tekib tunne, et see ei ole mingi Burj al Arab või Gugenheimi galerii, vaid pigem see on kolmetoaline mugevastuga korter, paljud inimesed aga elavad sellistes ja neid on ka vaja."

"Kui siin ära võtta need Poola nimed, siis tegelikult on ta üsna universaalne, need on inimesed, kes tulevad meiega sarnasest post-sovetlikust ühiskonnast," sõnas Vahter ja tõdes, et ei saa öelda, et "Itk" oleks väga poolakeskne näidend. "Kõige rohkem häiris selles tükis mind etenduse lõpp, mulle tundus, et see oli natukene liiga allajooniv ja ettearvatav sümbol, mis sealt tuli."