Tõnu Karjatse Rotterdami raport 2
ERRi kultuuriajakirjanik Tõnu Karjatse jätkab raporteerimist Rotterdami filmifestivalilt.
Tuleb tunnistada, et Sean Bakeri „Florida Project” on sedavõrd hea, et järgmise päeva kavast Rotterdami filmifestivalil oli keeruline leida midagi seda ületavat. Ehkki Rotterdami festivali kava on liigendatud samuti üpris arusaadavalt nagu PÖFFil, on siin filme rohkem ja enam leidub ka erineva tasemega linateoseid üle maailma. Kõik nad tegelevad reaalsuse peegeldamisega – kaalukausi ühel pool on dokument, teisel aga muinasjutt.
Bakeri film räägib täiskasvanute maailma karmidest asjadest lapseliku helguse kaudu. Seda võtit on fimitegijail ääretult raske tabada, lihtsam on sotsiaalselt kriitiliste filmide juures minna tumedamale poolele ja näidata rusuvust võimalikult mõjuvalt. Nõnda talitas näiteks Rootsi režissöör , seni fotograafina töötanud Jens Assur oma filmis „Varesed”. Fotograafina annab Assur meeldejäävalt edasi Põhjamaa maastiku ja looduse karmi ilu, sidudes sellega filmi teema – maaelu ja põlvkondadevahelise konflikti. „Varesed” tegevustik paigutub 1970ndate aastate lõppu, mil ka Rootsis veel talusid ja loomi peeti. Agne on pühendunud talumees, kellele talukoht ja selle pidamine on lausa religioosne tegevus.
Tema vanem poeg, teismeline Klas ei jaga aga täpselt samu väärtusi, tema kiindumus looduse vastu on hoopis teistlaadne – ta on vaatleja, kes käib roostikus ja heinamaadel binokli ning fotokaameraga, püüdes jäädvustada looduse ilu. Agne võtab aga tarvitusele ühakarmimad meetmed, et poega „päris” töö juurde tuua, nii sandistab ta end tahtlikult ketassae all, et poeg invaliidistunud isa asemel mehe eest väljas oleks ja vajalikud talitused ära teeks. Assur läheb tahtlikult filmi tegevust arendades liialdustesse, et vaatajale ja festivalipublikule mõjuda, sest filmi troostitust arvesse võttes on see eelkõige siiski festivalifilm. Siin aga kaotab ta usutavuse ning talumehe eetika ja kunstihinge vastandusest saab horrorifilmi sugemetega sotsiaalgrotesk.
Belgia dokumentalisti Chrsitina Vandekerckhove „Rabot” toob vaataja ette ühe lammutamisele mineva hiiglasliku korrusmaja elanike lood. Tegemist on hoonega, mille paremad päevad möödusid 30 aastat tagasi. Christina külastab korrusmajja allesjäänud elanikke mitmel korral enne maja lammutamist, luues südamliku mosaiigi kummitusmajaks muutunud kõrghoone lugudest. Vandekerckhove’i filmi keskmes on tavalised inimesed oma eludega – majja on jäänud elama vaid vanainimesed, joodikud ja narkomaanid.
Režissöör teeb nad kõik filmi jooksul omaseks, nende lood saavad vaataja lugudeks ning ehkki filmiplaanid on staatilised, näidates hoone elanikke argitegevuse juures, muutub pilt sama kaasatõmbavaks kui lavastatud mängufilm. Vandekerkchove näitab, kuidas osav dokumentalist suudab üle mängida taasloodud reaalsusega mängufilmi. „Rabot'l” on ka puudusi nagu näiteks emotsiooni rõhutamine muusikalise saatega, kuid tegu on tugeva debüüdiga, mis võiks koha leida ka PÖFFi kavas.
Toimetaja: Valner Valme