Tõnu Karjatse Rotterdami raport 4: Rooma katused, dancehall ja putukad ({{commentsTotal}})

"Bruk out! A Dancehall Queen Documentary" Autor/allikas: Kaader filmist

Rotterdami tänavuse filmifestivali üheks aukülaliseks oli Tšehhi eksperimentaator Jan Švankmajer, kes esitles ka oma uut filmi "Putukas" (Hmyz, 2018). Rotterdamis oligi filmi maailma esilinastus, sest IFFR on olnud Švankmajerile oluline kanal.

83-aastane kinolegend ütles Rotterdamis antud meistriklassis, et rohkem ta täispikki filme ei tee, sest arvestades nende valmimis- ja rahastamistsüklit, mis ei kestaks vähem kui viis aastat, oleks täispika kallale asumine absurd. Lühifilmidega lubas ta igatahes jätkata.

"Putuka" aluseks on vendade Karel ja Josef Čapeki satiiriline näidend "Putukamäng" 1922. aastast. Film on mitmetasandline juba vormilt - see on film näidendist, mida lavastatakse ja film filmist, mida selle lavastamisest tehakse. Tegelasteks on harrastusnäitlejate trupp, kes püüab vendade Čapekite näidendit lavale tuua, samas aga vilksatavad kaadris filmiaparaadid ja Švankmajer ise jagab vahepeal näitlejatele selgitusi ning palub neil rääkida oma unenägusid.

Segunevad ka žanrid - mängufilm, dokumentaalfilm ja animatsioon. Nii süžeelised kui ka vormilised käigud on ettearvamatud. Švankmajer panebki küsimuse alla reaalsuse sellisena nagu me seda oleme harjunud tajuma, ka tema jaoks on oluline unenäomaailm, mille kaudu alateadvus end puhastab ja ärkvelolekumaailma korrastab. See korrastamine on omamoodi Sisyphose ülesanne, sest iga kord kui ärkame, langeb see “puhastatud” maailm taas korratuse kuristikku.

"Putuka" üheks tegelaseks on mees (Jiří Lábus), kes mängib näidendis sitasitikat, ta monoloog armsast sõnnikupallist, mida me kogu elu enda ees veeretame, on allegooria ja tunnistus jätkuvast metamorfoosist inimese elus. "Putukad" ongi ehk kõige laiema üldistusastmega film Švankmajeri loomingus, haarates mitte ainult üksikisikut, vaid ka kogu inimkonda. Kui elu võib tunduda mõttetu sagimisena, siis kunst pakubki pääseteed, kuidas seda absurdsust välja elada ja enese jaoks veidi korrastatumat maailma luua, näib vanameister vihjavat.

Švankmajer ise, loomulikult, oma filmide sõnumeid ei sõnasta, midagi peab ka vaatajale jääma. Ühte seost ta küll tunnistas, nimelt on putukaks muutumine otsene paroodia Stanislavski meetodile, mis nõuab näitlejalt oma rolliks kehastumist.

"Putukate" tekkeloost rääkides tõdes Švankmajer, et selle filmi tegemise idee on tal olnud juba 1972. aastast, kui ta töötas lühifilmide stuudios ning kohalik KGB ülem ja ka animatsioonisõber palus tal teha film Čapeki "Putukatest". Švankmajer keeldus, kuid see mõte jäi talle külge. Švankmajeri sõnul tuli aeg talle kasuks, sest andis kaua aega küpsenud ideele vajaliku filtri.

Švankmajer on üks neid vana kooli filmitegijaid, kes on jäänud truuks manuaalsetele tehnikatele, vaatamata digitehnika arenevatele võimalustele. Švankmajeri argument on, et digitehnoloogias puudub inimlik mõõde - füüsilisus, ajalisus, aegumine ja vananemine, just see, mille kaudu me maailma tajume.

Klassikaline, manuaalsel baasil tehtav animatsioon on vanameistri hinnangul välja suremas, Praha kuulsad animatsioonistuudiod on kas pankrotis või tegelevad telereklaamidega. Kui sellest sõnumist edasi mõelda, tõusevad siin esile näiteks Eesti Nukufilmi ja Joonisfilmi stuudio kui traditsiooni hoidjad ning väärtustajad.

Samas võis Rotterdamis näha näiteid sellest, milliseid võimalusi pakub digitehnoloogia ja kõikjale ulatuvad kaamerasilmad. Hiina kunstniku Xu Bingi esimene film "Dragonfly Eyes" ("Qing ting zhi yan". 2017) on kokkumonteeritud turvakaamerate salvestistest võetud lõikudest. Xu töötas läbi netis vabalt leiduvaid salvestisi alates 2015. aastast. Valitud filmilõkudele ehitas ta banaalse armastusloo, pikkides seda turvakaamerate ette jäänud kurioosumitega.

Tulemus on struktuuriliselt ja kunstiliselt põnevam kui Tallinnaski linastunud Dmitri Kalašnikovi "Road Movie" (2016), mis koosnes üksteise otsa monteeritud autokaamerate salvestistest. Installatsioonide ja sõnakunstiga tuntuks saanud Xu täispikk dok on ülesehituselt sarnane mängufilmile, ainut et selles pole näitlejaid. Xu annab reaalsuse meile tagasi minimaalse sekkumisega, kirjutades sinna peale mustreid, kuidas me välja paistame.

Mahukat materjali on aidanud dramaturgiliselt liigendada ka ülesvõtted turvakaamerate jälgijatest, kes on omakorda kaamerate vaateväljas. "Dragonfly Eyes" on hea näide sellest, kuidas teha filmi peaaegu 0-eelarvega, panustades vaid iseenda magamata öötundidega.

Nagu Rotterdami filmifestivalil tavaks, võib sealt leida häid dokumentaalfilme, mis käsitlevad muusikat ja popkultuuri.

New Yorgi filmitegija Cori McKenna (Cori Wapnowski) "Bruk out! A Dancehall Queen Documentary" (2017) on dokumentaalne jäädvustus dancehall-võistluseks valmistuvatest neidudest. Poola, Jaapani, Itaalia ja Ameerika ning muidugi Jamaika neidude kaudu püüab film avada dancehall'i kui tantsu- ja popkultuurifenomeni olemust ning tähendust.

Film jälgib ettevalmistusi Jamaikal toimuvaks meistrivõistluseks, dokumenteerides selle kaudu dancehall'i kui kõigile kättesaadavat tänavatantsu. McKenna üritab ümber lükata müüti selle tantsustiiili seksistlikust iseloomust, selle harrastajatele on see eneseteostus, mille võimaluste hulk on ammendamatu. Dancehall'i sotsiaalne väärtus on selle avatuses - kaasa võib teha igaüks vanusele vaatamata ja võistlusmoment on samasugune enese mahalaadimiskanal nagu breiktantsul või räppimisel.

Vormilt on “Bruk Out” siiski küllaltki traditsiooniline - rääkivad pead vahelduvad tantsuetteastete ja proovidega. Montaaž teeb filmi siiski dünaamilisemaks, järgides dancehall-muusika poolt ette antud rütmi.

Soul'i ja rock'n'roll'i juuri uurib Robert Clem oma tõsielufilmis "How They Got Over" (2017). Asjaosaliste meenutustest ja arhiivilõikudest koosnev töö räägib soul-muusika tekkest Ameerika Ühendriikides 20. sajandi algupoolel. Veidi enam kui tunni ajaga saab ülevaate sellest, kuidas kirikutest ja usugruppidest välja kasvanud gospel arenes kommertslikult edukaks äriks, mis on olnud aluseks 1950. aastate rock'n'roll'ile, 1960. aastate soul'ile, 1970. aastate funk'ile ja 20. sajandi lõpu räpile ning hip-hop'ile.

Clem keskendub 1940.-1950. aastatele, rääkides gospeli ja soul'i arengust läbi selliste gruppide nagu Dixie Hummingbirds, Blind Boys of Alabama, Soul Stirrers ja Highway QCs. Teatud taktitundega jätab Clem lähemalt puudutamata gospeli kaaperdamise valgete valduses oleva muusikatööstuse poolt, käsitledes seda pigem mustanahaliste muusikute kohanemise kaudu turu nõudmistega.

"How They Got Over" näitab, kuidas gospeli esialgne sõnumikesksus taandus vormiliste muudatuste ees - vokaal andis koha instrumentidele ja koos laulmisest kujunes soololik tundlemine või tantsumuusika.

Ootamatult jäi nii mitmekski päevaks kummitama Itaalia režissööri Susanna Nicchiarelli käsitlus saksa lauljatarist Christa Päffgenist ehk Nicost filmis "Nico 1988" (2017). Taani näitlejanna Trine Dyrholm kehastab Nicot lauljatari elu viimastel aastatel, stsenaariumi kirjutas Nicchiarelli Nico sõprade ja lähedaste meenutuste ning intervjuude põhjal.

Popstaaridest eluloofilmide tegemine on omamoodi riskantne ettevõtmine, sest nende imidžit on kujundanud ajakirjandus juba nende eluajal, laulude kaudu omab iga kuulaja nendega teatud isiklikku suhet ja hiljem lisandub sellesse kuvandiloomesse veel arvukalt biograafiaid ning käsitlusi. Nii on biograafilise filmi tegijal ees lõks jääda kinni sellesse infohulka ning seda põhku pelgalt edasi peegeldada.

Nicchiarelli filmi suureks plussiks võib lugeda peaosatäitjat, kes mängis ennast Nicoks ja Nico endaks. Dyrholm andis edasi mitte niivõrd Nico ikoonilist kuvandit, kuivõrd tema sisemist traagikat - ta on üksi, hüljatud ja sõltub heroiinist, naine, kelle ilu on hävinenud ning kes ei pääse iseenda varjust, mille on kujundanud mõtlematu minevik ja kõmumaias meedia. Dyrholm kirjutab Nico kujusse rohkem küsimusi kui annab vastuseid, ühtlasi muudab ta suhtumist Nico viimaste aastate loomingusse ja esinemistesse.

Samas on veidi keeruline ette kujutada, mida tähendab "Nico 1988" neile, kes Nicost, Philippe Garrellist ega Velvet Undergroundist midagi ei tea. Arv atavasti on see film neile võibolla lihtsalt igav. Värvikust veab alla ka digiformaat, mis jätab pildi plassiks ja lamedaks.

Selle festivali viimaseks filmiks jäi Itaalia lavastaja Fulvio Risuelo esimene täispikk mängufilm "Vaata üles" ("Guarda in alto", 2017). Risuelo on varem näidanud end leidliku lühifilmide tegijana, tema täispika mängufilmi debüüdil oli Rotterdamis maailma esilinastus ja film oli ka ametlikus võistluskavas. Auhinnakohale see fantaasiaküllane seiklus küll ei pääsenud, kuid võib arvata, et ta linastub edaspidi kinodes edukamalt kui nii mõnigi Rotterdamis auhinnatud linatöö.

"Vaata üles" tegevus toimub Rooma katustel, seal, kuhu tavaliselt ei vaadata ja kus ringi kolamine kuulub äravalitutele nagu lapsed või kodutud. Risue loo Rooma katused on tulvil värvikaid tegelasi - nunnad smugeldavad tehiskajakatega pühakute jäänuseid, paranoidne aednik peab mesliasi, kaksikud nudistid mängivad sulgpalli ja lastekamp ehitab oma salapärase liidri juhendamisel kuuraketti.

Sellesse karuselli satub pizzaköögi tööline Teco (Itaalia kino noor tõusev täht Giacomo Ferrara), kes käib kolllegidega katusel suitsu tegemas. Uudishimulik noormees eksib allakukkunud tehislindu taga ajades keerukasse katusevõrgustikku, millest moodustub omaette reeglitega maailm, olles isegi suurem kui see, mille sees ta tegelikult asub. Risuelo kutsub uskuma imedesse, “Vaata üles” on ühelt poolt lapsik ja samas ka täiskasvanulikult keerukas oma kultuuriliste koodide poolest, millel ta mängib.

Risuelo osutab kultuurilisele mitmekesisusele ja sellise kirevuse kooseksisteerimise võimalikkusele. See, et tegevus toimub just katustel ja pööningutel, mitte keldrites või katakombides, osutab teatud ülevusele ja kutsub üles t unnistama fantaasia haaramatut jõudu ratsionaalsuse üle.

IFFR 2018 auhinnad said: Hiina filmitegija Cai Chengije "The Widowed Witch" (Hivos Tiger Award), palestiinlane Muayad Alayani "The Reports of Sarah and Saleem" (žürii eripreemia stsenaariumi eest), Shireen Seno Filipiinidelt filmiga "Nervous Translation" sai NETPACi žürii eripreemia ja publikuauhinna sai taanlane Gustav Möller kammerliku debüüdiga "Guilty".

Tuleb loota, et mõned neis Rotterdami raportites mainitud filmidest jõuavad ka Eesti kinodesse või jagab Rotterdami festival neid oma striimimisplatvormil.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: