Tõnu Karjatse Rotterdami raport 3: festival kui striimkeskkond ({{commentsTotal}})

Magamiskino
Magamiskino Autor/allikas: Rotterdami filmifestival

Tõnu Karjatse jätkab muljetega Rotterdami filmifestivalilt.

Nüüd, kus Rotterdami festival on avanud oma striimimisplatvormi IFFRUnleashed.com, on olukord autorifilmide levis muutunud. See on esimene laiemale vaatajaskonnale mõeldud striimkeskkond festivalidel (eelkõige Rotterdamis) linastunud filmidele ja võistlejaid siin esialgu pole.

Eestis, kus legaalsete filmistriimiportaalide valik on niigi piiratud ja kohalike telekomide filmiriiulite valik pigem populaarsete kommertsfilmide päralt, on IFFRUnleashed.com tänuväärt kanal. Peale tuntud lavastajate nagu Ana Lily Amirpour, Andrea Arnold, Alexander Payne või Jim Jarmusch võib Rotterdami portaalist avastada nimesid, mis jäänud seni vaid festivaliringlusse - näiteks Hispaania eksperimentaator Sergio Caballero, Tai filmitegija Jakrawal Nilthamrong või Kasahstani filmilooja Adilkhan Yerzhanov, kelle filme on linastunud ka Tallinnas PÖFFil.

Huvitav on siinjuures see, et kui PÖFF tuleb välja oma platvormiga, mis on väidetavalt vaid mõne aasta küsimus, tiheneb võistlus filmide pärast ka striimplatvormidel. Või siis mitte, sest iga filmitegija loodab ja on huvitatud sellest, et tema filmid leiavad ka vaataja. IFFRi striimimiskanal annab poole filmivaatamiselt kogutud summadest autorile endale, minnes mööda levikompaniidest ning töötades seeläbi ka vaataja ja looja kasuks. Võibolla siin ongi võti, kuidas hoida end kursis maailma filmis toimuvaga, teadupoolest filmid väljastpoolt Euroopa Liitu ühenduses levitoetust ei saa ja seetõttu ka ääremaade kinodesse reeglina ei jõua. Muidugi, IFFRi platvormil on esindatud mitte just popcorni-filmid, nagu ütleb portaali moto, pole need just tavalised filmid ega lavastajad - “not your everyday films, not your everyday directors”.

Sama kehtib kogu Rotterdami festivali kohta, mille kava kirevus on paberkandjal ilmunud kataloogi kadumisega muutunud pea haaramatuks. Ehkki IFFRil on mobiilirakendus, on sellest huvi pakkuvate filmide leidmine äärmiselt keeruline. Tõsi, mobiilirakendus on mõnevõrra abiks päevakava kokkuseadmisel, kuid põhjalikumat teavet programmide ja režissööride kohta sealt ei leia, rääkimata sellest, et märkamata jäävad lühi- ja eksperimentaalfilmid, mille programme mobiilirakenduses lahti kirjutatuna ei leia.  

Omamoodi õnnemäng on ka VR-kino programm ühes Rotterdami kunstiruumidest V2, tasuta linastuvad viis seanssi, mis kõik seotud tänavuse festivali ühe teemaga Pan-African Cinema, ehk siis Aafrika juurtega kinokunst. Ghana videokunstnik Jonathan Dotse töö seisneb viies 5-7minutises doklõigus Chale Wotte tänavafestivalilt Accras. VR aparatuuri läbi nähtavat maailma võib võrrelda filmiajaloo alguspäevadega, kui inimesed jooksid saalist välja, kui nägid nende poole kihutavat rongi. VR-filme on tehtud juba aastaid, kuid oma keelt väljaspool mängude maailma see formaat ei oma. Dotse filmilõigud ongi huvitavad eelkõige kui näitusemeedium, mis annab 360 kraadise vaate mingisse paika maailmas, ainukeseks süžeeks on elu ise, hetk, kuhu satud.

Tai filmilavastaja Apitchatpong Weerasethakuli Magamiskino, mis oli viieks päevaks sisse seatud Rotterdami WTC ärikeskusse. See paarikümne metallkonstruktsioonidele ehitatud magamisnariga saal on ühtaegu ööbimiskoht kui ka kinosaal, olemata sealjuures ei üks ega teine. Saal on hämar, seinal ümmarguses valgussõõris jooksmas ambientse helitaustaga arhiivikaadritest ning dokumentaalvõtetest kokku pandud filmiprogramm unest ja veest. Läbi ringikujulise akna paistavad filmid ka tänavale.

Weerasethakul, üks neist nimekaist filmitegijaist, kelle karjäärile on Rotterdami festival 47 aasta jooksul aluse pannud, soovib installatsioonide ja kunstiprojektidega astuda edasi kunstilise filmikeele võimaluste juurest. IFFRil antud meistriklassis ütles Weerasethakul, et tema jaoks on VR kinokunsti möödapääsmatu tulevik, suund ühise kogemuse ja teadvuse poole. Uni on tema jaoks meenutamise, enese äratundmise ja tundmaõppimise vahend. Samal eesmärgil kasutavad mõned kultuurid ka drooge, samas on uni ja meditatsioo n hoopis lihtsamad ning käepärasemad vahendid sama eesmärgi saavutamiseks.

Une ja kino vahekord on siinjuures ilmselge - kinos filmi vaatamine võrdub une nägemisega ärkvel olles, kusjuures kogemus on ühtaegu isiklik ja kollektiivne. See on kulgemine teadvusetuse piiril, usaldades end filmilavastaja juhtimise alla. Kinos magamine on seega režissööri äärmine usaldamine, sest magades oled täielikult relvitu, oled kontrolli enda üle andnud filmilavastajale. Seetõttu on ka äärmiselt oluline, millist filmilavastajat usaldada. Enne mängufilmide juurde asumist arhitektuuri ja eksperimentaalset filmi õppinud Weerasethakul loeb oma eeskujudeks Stan Brakhage’i ja Maya Derenit - nii intuitiivse loomemeetodi kui vormiliste uuenduste pärast, mida need USA eksperimentaalkino legendid filmikunsti andnud. Weerasethakul tunnistas, et magab tihti ka enda filmide seanssidel, sest huvitav pole mitte film, vaid see, mis toimub su endaga, kui sa filmi vaatad.

Nii soovitabki Weerasethakul kinos magada ja valida lavastajaid nagu Bela Tarr või Lav Diaz, kelle filmid on tuntud ülipikkade kaadrite poolest.

NB! Nii Tarr kui Diaz on korduvalt olnud Rotterdami festivali aukülalisteks. Tagasivaatena kümne aasta eest tehtud intervjuu Tarriga.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: