Südasuviselt vaikne Valga võtab lühifilmide festivalile saabujaid vastu vihmaga. Tühjadel tänavatel kihutavad ratastel huilates vaid paduka kätte jäänud poisikesed, õngeridvad õlal. Jaamast tuleva tee äärde jääv kohvik Johanna on oma uksed juba sulgenud, sest on reede õhtu ja nädalavahetusel kohvik ei tööta.

Festivali toimumispaik – Valga kultuurikeskus – tervitab tulijaid aga endise hubasusega. Aastaga on filmifestivali võõrustav kultuurihoone läbinud remondi, kileseinad on eemaldatud ja juba eelmisel aastal festivalikülaliste kiidusõnu saanud VHS kassettidest diivan leidnud endale koha kinosaali kõrval Valga Hot Shorts (VHS) ametliku fotoseinana.

Festival ise on nii mõneski mõttes Valga nägu – sõbralik, külalislahke, personaalne. Nagu ütlevad ka korraldajad Johannes Lõhmus ja Gert Põrk, pole Valga festivalil kunagi olnud eesmärk saada millekski suureks ja tähtsaks – filmifestivalide võrdpildis mitte Cannes, vaid Sotaankylä.

VHSi keskmes on uued talendid peamiselt Balti riikidest ja ka Põhjamaadest, konkureerimata siinjuures Riias toimuva rahvusvahelise lühifilmide festivaliga 2Annas. Nii Riia kui ka Vilniuse festival on ka peamiseks allikaks, kust Valga programmi filme otsitakse, lisaks veidi ajaloolisi pärle, nagu sel aastal Norman McLareni "Naabrid" (1952) või Marcell Iványi "Tuul" (1996), mis on juba suurtel festivalidel auhindu saanud, kuid ilmestavad ja seovad programmi.

Ehkki igal aastal valib professionaalidest žürii välja ka festivali võitja, ei kaasne sellega mingit suurt rahalist autasu ega muud materiaalselt käegakatsutavat hüve. Auhinnaks on tunnustus ja uued kontaktid, sest VHS-ile ei tule mitte ainult filmitegijad, vaid ka muusikud, kunstnikud, ajakirjanikud.

Filmitegija ja pealtvaataja piirid kaovad, moodustub omalaadne sõpruskond, keda ühendab huvi intrigeeriva audiovisuaalse loomingu vastu, mis mahub 7 kuni 20 minuti sisse. Võrreldes eelmiste aastatega oli vaatajaid tänavu ka rohkem, igal seansil rohkem kui sada, mis korraldajate sõnul on lühifilmide kohta väga hea tulemus ka laiemas Euroopa mastaabis.

Tänavune teema oli "Väljakutse piirid". Lõhmus tõdes, et sellise teemaasetuse tingis korraldamise väljakutse ise, piiril liikumine, mida sümboliseerib ka Valga piirilinnana – üks linn, kaks riiki, nagu võib lugeda ka 1949. aastal valminud Valga jaamahoonele riputatud linna motol (NB! 13. sajandi dokumentatsioonis oli Valga ja Valka üks linn nimega Walk).

Kindel teema võimaldab festivalil hõlpsamini koostada ja liigendada filmide valikut alaprogrammidesse. Neli võistlusprogrammi, lisaks üks retrospektiiv mõne legendaarse filmilavastaja lühifilmidest – sel aastal Aki Kaurismäki, kellelt valik lühifilme ja pikematest mängufilmidest võetud muusikavideoid.

VHS on pigem võimalus kui võistlus – võimalus kogeda midagi sellist, mis kinodest võõrdumise ajastul on harukordne ja liitev, ehk siis kinokogemust selle esialgses eheduses. Selle all ei pea mõtlema mitte niivõrd kinosaalist välja jooksmist suures plaanis üles võetud rongi eest – nagu juhtus väidetavalt vendade Lumière'ide seansil –, vaid ühist vastuvõturuumi, koos reageerimist, kaasa elamist.

Polegi oluline, kas VHS-i viimasel seansil, mis oligi pühendatud Aki Kaurismäele, vääratas projektsionisti käsi või tekkis mingi digitaalne glitch, mis saatis kordusse Kaurismäe 1992.aastal valminud viieminutilise Leningrad Cowboys muusikalise sketši "Those Were The Days", kuid sellist publiku reaktsiooni nagu sel õhtul Valgas kohtab ülimalt harva – olgugi, et tegemist polnud ju mingi erilise šedöövriga, hakkas publik kordusse läinud filmile heatahtlikult ja rõõmsameelselt kaasa laulma ja plaksutama, selle asemel, et vilistada või pahameelest jalgu trampida.

See oli taas tõendiks, et äpardused ühendavad paremini kui plaanipärasus ning Valga festivalil on selgelt oma vaimsus, meeleolu, keskkond. Võib olla kindel, et need, kel õnnestus olla sel õhtul Valga kultuurikeskuses, tulevad sinna ka järgmisel aastal, sest iial ei tea, mis võib juhtuda. Ja selles ongi võlu. Koju jäädes ei juhtu midagi. Ei saa ka ülevaadet uutest andekatest filmiloojatest, kelle tegemisi tulevikus jälgida.

Nii näiteks andis Valga festivali tänavune saak tunnistust sellest, et Leedu on hakanud filmimaana teistest Balti riikidest ette rebima. Valgas linastunud Gintarė Parulytė, Melita Sinušaitė ja Rinaldas Tomaševičiuse filmid olid igaüks isemoodi kunstilise lahendusega, kuid neil oli teatud ühine joon – elulised lood, mida toetas julge realistlik režii ja minimalistlik pildiesteetika. Tahtmatult torkas pähe võrdlus Rumeenia uue lainega, millest hakati rääkima 20 aastat tagasi ja mille järellainetus on maailma festivalidel endiselt tuntav.

Valgas linastunud Eesti filmidest hiilgas Katariina Aule "Leivalaul" küll unenäoliselt kauni fotograafiaga (operaator Martin Venela), kuid jäi sisuliselt nõrgaks, Silvia Lorenzi "Numbrituba" jällegi igatses suuremaeelarvelise produktsiooni järele. Leedu filmitegijad näitasid, et olulisem kui eelarve on lugu ise ja julgus seda lavastada ka siis, kui see paistab liiga argine.

Valgal on oma potentsiaal kujuneda filmilinnaks – sellest annab tunnistust kasvav noorte vabatahtlike huvi festivalil kaasa aidata ja ka see, et nii mõnedki eelmistel aastatel vabatahtlikuna kaas löönud noortest olid seekord juba ametlikult korraldajate hulgas.

Kunagise hiilguse arhitektuurilisi tunnusmärke täis Valga meenutab Okasroosikest, nõiutud printsessi, kes ootab teda päästva printsi suudlust. Võib-olla ongi filmikunst see, mis seob linna rahvusgruppe – eestlasi, venelasi, ukrainlasi ja romasid – ning hakkab piirilinna tooma päästvaid investeeringuid. Vallavanem Mart Kase ütles, et on valmis filmiõpet fakultatiivainena ka kooliprogrammidesse lülitama, linnaelu osana on festival end aga juba kinnistanud.