Arvustus. Õhuvahedega romaan ({{commentsTotal}})

Neljanädalane Kabli festival
Neljanädalane Kabli festival

Jan Kausi "Kompassi" puhul on miniatuurromaani žanr andnud lihtsavõitu süžeega loo kirjapanemisel suurepärase tulemuse.

Jan Kaus,
Kompass.
Miniatuurromaan.
Toimetanud Aili Saks. Illustreerinud Lumimari, kujundanud Anu Ristmets.
Hea Lugu, 2017. 112 lk.

Miniatuurromaan – hmm … Too määratlus on üks väheseid asju, mis Jan Kausi "Kompassi" juures veidike segadust tekitab, kuigi teisest küljest mõistan, mida autor tollega mõtleb. Miniatuurromaani mõiste seostub mulle pigem päris miniatuuridest koosneva teosega, mille iga osis on tõepoolest eraldivõetav tervik. Nõnda võinuks miniatuurromaani nimetust kanda Kausi 2014. aastal ilmunud "Tallinna kaart", kuhu oli kokku kogutud iseseisvad kirjatööd, kuid mis ühtede kaante vahel koos esitatuna moodustasid harmoneeruva kogumi.

Siin tähendab "miniatuurromaan" – nagu asjast aru saan – seda, et romaan on üles ehitatud miniatuuritehnikas kirjutatud lühikestest lõikudest, kusjuures lõigud eraldi ei moodusta sugugi iseseisvat tervikut, vaid on omavahel sisuliselt seotud. Aga mis seal ikka, eks võib ka niisugust resultaati miniatuurromaaniks kutsuda ja lõppude lõpuks on autoril alati õigus anda oma teostele säärane žanrimääratlus, missugust ta heaks arvab.

"Kompassi" süžee pole iseenesest kuigi erakordne. Minategelasel on olnud mõnda aega Anne-nimelise daamiga suhe, mida vähemalt korra nimetatakse ka armastuseks, kuid pigem on see midagi seesugust, mida me arvatavasti kõik oleme enda või teiste juures vahel tähele pannud: keegi inimene, kellega lähedalt suheldakse, haarab partneri mõtetest ja maailmapildist nii olulise osa endale, et võib sedastada olukorda, kus üks on saanud teise ripatsiks. "Vangilangenu" arutleb pea igal sammul: mida teine antud seisus teeks, mida ütleks, kuidas käituks? Isegi unenägudes ilmub toosama isik ikka ja jälle esile – ühesõnaga ta kummitab kogu aeg ja temaga seotud mõtetest on võimatu lahti saada.

Nähtus näib mingil määral sarnanevat imprintinguga, mida etoloog Konrad Lorenz on kirjeldanud vastsündinud loomade juures: kõik nad jäljendavad mingi sissekodeeritud mudeli järgi ema ning ema puudumisel kedagi teist, kas või inimest, kes nende eest hoolitseb. Samasugune alateadlik, sissekodeeritud sõltuvussuhe võib tekkida ka täiskasvanud inimeste puhul ja loogiline mõistus aitab selle vastu vähe. Üsna ilmselt on midagi säärast toimunud ka peategelasega Anne suhtes. Nõnda pole vasturääkivust ka asjaolus, et peategelane ei paista Anne äkilise lahkumise pärast just ülemäära mures olevat: ta loodab eemaloleku abil naise kummitusest lahti saada, ehkki vahel paistab see olevat ületamatult raske: "Kuidas oleks langetada mõtteid nagu lehti, tunded enda küljest ära murda?" (lk 85).

Anne eemalolekul ilmub peategelase vaatevälja Marju, kellega platoonilisest suhtlemisest asi kaugemale ei jõua, kuid kes võiks aidata Anne-painest vabaneda. Autor on kapten La Pérouse’i mõistatuslikul kombel Tallinna sattunud mõõteriistaga raamatusse sisse toonud kompassi kujundi. Võib-olla just too kompassi kujund ongi Kausi vaste osutatud imprintingu-ilmingule: mõistaandmine, et peategelase sisemuses on justkui mingi kompassinõel, mis sunnib teda oma tähelepanu ühele kindlale vastassoo esindajale fikseerima? Võimalik, et järgmisena õnnestuks tal nõel suunata Marjule, kui selleks jääks rohkem aega. Paraku, nagu elu meile aeg-ajalt ikka ebatõenäolisi trehvamisi ette söödab, näeb romaani peategelane ühel heal päeval pimedal tänaval jalutades juhuslikus valgustatud aknas Annet koos võõra mehega. Kohe tekib alateadlik lootus, et varasem võiks jätkuda. Kuid nagu aimata võib, on naine juba ammu lahkumineku kasuks otsustanud ja kõik on pigem enesepettus.

Tegemist ei ole ainult minategelase, Anne ja Marju looga. Lisaks neile esinevad romaanis romaani peategelase sõbrad ja tuttavad Erki, Arvi, Regina, Raivo … Põhiloo suhtes pole nende funktsioon kuigi selge, kuid intuitiivselt on tajutav, et stseenid, mis nende osavõtul lugeja silme ette manatakse, on olulised.

Siinkohal tuleb tuua uuesti mängu miniatuurromaani žanr. See on lihtsavõitu süžeega loo kirjapanemisel andnud suurepärase tulemuse. Eks mõne pisikese äparduse või tähelepanematuse võib ju raamatu 110 lehekülje kohta leidagi, kuid nende esiletoomine oleks ilmselgelt juuksekarva lõhkiajamine. Olulisim on, et romaani kirjutamine miniatuuritehnikas annab lisaks peatükkide äärmisele kompaktsusele veel ühe tähelepanuväärse tulemuse: nimelt jääb peatükkide vahele palju tühjust, mille lugeja võib sisustada oma mõttetegevusega. Selget sidet kõigi juppide vahel ei ole, harvemini esinevate tegelaste suhteid võib üksnes aimata. Ka aeg ei kulge alati lineaarselt, pealegi kirjeldatakse tihti tegelaste unenägusid vms.

Muidugi pole seesugune lugeja jaoks ohtrate õhuaukude jätmine Jan Kausi väljamõeldis. Uuema aja kirjanduses rakendatakse säärast võtet vahetevahel ikka. Viimati loetud raamatest võiks ligilähedastena mainida Milan Kundera "Tühisuse pidu" ja mõnda Joel Haahtela teost. Tähtis on, et Kaus tuleb endale püstitatud ülesandega suurepäraselt toime: teksti on just nii palju, et lugejat mitte musta auku jätta, aga samas nii vähe, et lasta tal endal mõnuleda ja seoseid luua (või neid aimata). Niisuguse mustri puhul ongi ka kõigi nende Erkide, Arvide, Reginade ja Raivode juhuslikena paistvad tegemised tähtsad. Näib, et nende peamine funktsioon on aidata juhtida lugeja mõtteimpulsse just õigesse kanalisse.

Kahtlemata jääb midagi ka selgusetuks. Minule näiteks jäi mõistatuseks, miks saadab autor Anne jalust ära just nimelt Kergueleni saarele ja miks ta mainib kapten Nemot kui reaalselt eksisteerinud isikut (lk 45). Aga jäägu need küsimused pealegi vastuseta. Hoian end juba ammu eemale raamatutest, kus kõik on üheselt selge. Jan Kausi teos kuulub õnneks vastaspoole esindajate hulka.

Artikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: