Rudolf Tobiase sõnad meie ajale ({{commentsTotal}})

Rudolf Tobias
Rudolf Tobias Autor/allikas: Pressimaterjalid

Ajakirjas Muusika ilmus sajanditagune vestlus Rudolf Tobiasega, millele kirjutas eessõna Aare Tool. Avaldame artikli täismahus.

Aasta 1898, Peterburi. "Minu esimene kohtumine Rudolf Tobiasega toimus sel aastal. Ei või öelda, et see väga meeldiv oleks olnud. Kohtusime konservatooriumi garderoobis, kus Tobias ja Kapp vestlesid. Kapp tutvustas mind. Kuulasin nende kõnelust pealt, mis muidugi muusikalisi küsimusi sisaldas. Julgesin Tobiaselt pärida, kas ta vahel oma helitööde teemadena ka eesti viise kasutab. Tobias vaatas mulle kurjalt otsa ja käratas: "Dummer Junge!". Pööras selja ja nii lõppeski meie esimene kohtumine. Pöörasin ka ümber ja kadusin." (Mihkel Lüdig, "Mälestused")

Aasta 2018, Tallinn. See juhtus muusika- ja teatriakadeemia raamatukogus, õhtul, veidi enne sulgemist. Olin juba sättimas minekule, kui ühtäkki vaatan: Rudolf Tobias tuleb! Ei suutnud esialgu oma silmi uskuda. Viirastus! Siis aga vihises kainenenud peast noolena läbi mõte: pean tema käest tingimata midagi küsima. Enne veel, kui jõudsin sõnagi lausuda, haaras Tobias riiulist ühe köite ja surus mulle nina alla. "In puncto musicorum", veerisin. "Mis sa, Dummkopf, ilmaaegu kimbutad nagu sfinks oma küsimustega! Ennäe, kõik minu artiklid on nad raamatuna välja andnud. Isegi kirjavahetust pole võõra silmapaari eest säästetud, vaid on pandud kogu ilmarahva jaoks väljanäitusele. Loe ja sulle vastatakse!" Pärast seda pole ma Tobiast enam kohanud. Artiklitest ja kirjadest vaatas aga mulle vastu allolev vestlus – sajanditagune, ent ometi mingil moel ajakohane.

Raskelt rõhub meie aega stagnatsioon. Mis on progress? Mis on modernsus? Esteetilised seisukohad ja arvamused selles küsimuses vohavad nagu sassikasvanud vääntaimed.

Rudolf Tobias: Progress ise seisneb orgaanilises edasiarenemises. Kõik õigesti ehitatu jääb igaveseks püsima. Vaid viltune või igerik ehitis lükatakse ümber. Reformaator ei ole revolutsionäär, küll aga langeb talle püha ülesanne kontrollida kunstirevolutsiooni kurssi, mis moe järeletegemise, virtuoositsemise ja diletantismi tõttu kõrvale kaldub.

Harjumatute teoste ees seisab publik nagu saladuslikult suletud kapi ees. Isegi kriitiku muukraud ei suuda seda avada. On ekslik väita, et kunstniku kaasaeg ei olnud küllalt küps ega võimeline tema kunsti vastu võtma. Kes siis õieti kirjutab tuleviku muusikat? Aitab sellest, kui mõeldakse elavaile. Veel sündimata olendite eest hoolitseb armas Jumal taevas ja ... kured. Aga tee peab ülesmäge viima!

Kuid kas me siis ikka ja alati peame taanduma de gustibus non est disputandum’i ees? Kas tõesti ei leidu siiski mingit absoluutse ilu mõistet, mingit täiuslikku mõõdupuud, eksimatut kriteeriumi?

Meil on ju oivalisi ja hoopiski mitte "tummi" õpetajaid, kes meie tegusid hindavad. Ärge õppige neilt ainult partituuride kaudu! Vana pärandi mõttelage nämmutamine on viljatu tegevus. Me ei suuda niikuinii sellele võrdset pakkuda. Aga sammuke nende vaimus korraks kursist kõrvale kaldudes – see on, mida meilt oodatakse. Just sellest seisukohast lähtudes tuleb ka kriitikul hinnata uut muusikas. Varsti oleksime nii kaugel, et meie muusika poleks muud kui vaid rafineeritud väljendusvahendite toretsev, kirev turg.

Mood haarab oma võimusesse just välispidise, eksimused ja maneerid, elust pakatav modernsus muutub halvas mõttes moodsaks. Järeleahvijad, järeletammujad, mugandujad ilmuvad välja, lusikad peos, et jäänuseid kokku kraapida. Mida kõike ei peeta tänapäeval modernseks? Pisut muusikalist aferistlikkust, veidi ülepakkumistuhinat ja seda kõike muidugi deviisi all: "progress, modernsus!". Ikka see kippumine gigantsesse, imposantsesse, avamere laineharjale! Jõuame ehk peagi niikaugele, et viiulimängijaid orkestris enam tarvis ei olegi – küll elekter toimetab.

Teisest küljest vaadatuna pakub meie praegune muusikaelu üsna eemaletõukavat pilti.

See on rajatud vähem kunstitarbele kui tugevale äritegemisele. Kontsertide korraldajad sirutavad oma haarmeid kõigi ilmakaarte poole, mis saadavad terveid vagunitäisid frakkides virtuoose nii vanasse kui uude maailma. Meie ärimees jääb ikka skeptiliseks: "Kunst, kurss – üks kama kõik. On meie kunst midagi väärt, küll teda oleks siis igal pool ka taga nõutud ja honoreeritud. On ta aga tühi puru, või siis meil teda veel vaja toetada".

Peaks kord see igavene hädaldamine kunstnike toetamisest ja võõrsil hukka minemisest lõppema. Meie ei või ometigi ahju taga vokki kedrata. Suguvennad lasevad meid lendu: "Las näidata kunstnikud võõrsil, et nad midagi väärt on! Kui siis teisel korda läheb leida, kuhu ta oma jalgu võib panna, siis kohe – las nüüd võõrad saksad aitavad; miks ta läks? Tulgu tagasi tööd tegema!". Tuleb teine tagasi, siis pilkavad: "Noh, ime jäi tabamata!". Ja meie sotsioloogid, meie natsionaalökonomistid lausuvad: "Maa on kitsas, jätkub paremal korral veel lüpsilehmadele, tööloomadele: kuhu kõiki söödikuid-kunstnikke mahutada?".

Kunstiteose olemusele lähenemise analüütilised meetodid, muusikateoreetilised arutlused, stilistilised vaatlused ja muu selletaoline on nähtused, mis meie lööksõnade ja subjektiivse kriitika ajastul on sattunud väga halba kuulsusse ...

... ja on eriti kahetsusväärne, et seda mitte asjaarmastajate, muusika peamiste tarbijate juures, vaid ka enamiku kutseliste muusikute seas. Professionaalne interpreet hakkab haigutama juba esimese katse juures puudutada vestluses teoreetilisi probleeme, sellealane diskussioon aga ei tule üldse kõne alla. Otsekohe on tõrjeks valmis mõni sõnakõlks "hallist teooriast" oma mitme meelisvariatsiooniga. Virtuoos lihvib oma tehnikat, kuni läheb punaseks nagu vähk ja hakkab oimetuses nägema viirastusi, muuga teda aga, palun, ärgu tülitatagu. Igal juhul oleks vaja kainenemist, et mitte end täielikult kaotada udustesse fatamorgaanadesse selle kõige fantastilisema juures kõigist kunstidest. Ainult muusika tehnilist aparatuuri ja väljendusvahendeid põhjalikult tundes on võimalik kogu sellest koorukesest läbi tungida ivani, muusikateose olemuseni. Muusikaentusiast aga, ja sageli nüristunud professionaalgi ei pea enda vääriliseks neile niigi tuntud teoseid analüüsima hakata.

Ja nüüd meie eesti publik ...

Kui heidame pilgu meie kuulaja publiku peale, siis leiame, et ta õieti ennast mitmesse liiki jaotab. On kõigepealt neid, kes ainult kõige lihtsamatest algoludest kokkuseatud tükkidest, lauludest aru saavad ja troosti otsivad. Pole suurem õnnetus: ka kõige lihtsama kuju peale võib kunstipitseri vajutada. Edasi on teine liik kuulajaid, niisugused, kes iga toote ees nagu tolliametnikud seisavad: "kas on kõik eesti laadi, kas ei juhtu mitte midagi salakaupa kaasas olema?". Kõik garanteeritud Eesti! Eesti ained, eesti mehed, naised.

Ka leiame publikus mõnda, kes otse keerubi mõõgaga püha kunsti paradiisi ees vahti pidamas on. "Kunst on internatsionaalne, ka ei seisa tema väärtus mõnes tendentsis, vaid ainult oma jagude kooskõlas!". Olge head, härrased, siin leiate kõige paremat kaupa saksa, vene, soome ja teiste turult, kõrge kunst! On teisi, kes kunsti nagu veini ta vanaduse, aastakäikude järele hindavad nagu hobust hammaste arvu järele. Leiame ka niisuguseid kuulajaid, keda puhas, solkimata muusika üksi ei huvita, peab luule, laul, näitemäng juurde tulema. Nendele pakutakse palju. Kasige ooperisse!

Kas põhjarahvastel võib ülepea ooperit olla, liiatigi veel ühel väikesel kämblatäiel rahvakesel?

Ooper töötab suurte, laiade efektidega, mitu kunsti peavad oma paremaga kokku mõjuma. Ta tarvitab suurt aparaati, seda üleval pidada pole vaesel rahval mitte kerge asi. Meie aineline jõud ulatub aga vaevalt selleks, et rahvateatreid üles ehitada ja näitemängu elul pidada. Et aga kultuuriliselt suurtest rahvastest mitte maha jääda, peame igast, ka mitte otsekohe tarvidusega asjast kinni haarama. Ka ooper peab meil olema, kui mitte muidu, siis võõraste kulu peal. Ta peab teataval mõõdul rahvaste ooperiks, ilmaooperiks saama, siis alles on ta eluvõimeline.

Oratooriumide ja ooperite peaosade ärajaotamise kindlakstegemiseks oleks vaja hindajad ehk žürii kokku seada, kus ka muulastest arvustajad istuksid, et parteilikku eestkostmist kõrvale hoida ... Kui siis laul ja mäng kõikides kaleidoskoopilistes värvides sätendama hakkab, oma ja võõras, lihtne ja keeruline, klassika ja modern, kõik tundmuste skaalad kõige õrnemast liigutusest kuni afekti algjõulise avalduseni, oma kolde aated ja üleüldised inimsoo ideaalid – kui kõik see ühes meid porisest mullapinnast natukene kõrgemale tõstaks, siis oleks midagi koju viia, vast veel enam kui esimeselt laulupeolt.

Pole just väga tänuväärt ülesanne vana, traditsiooniks saanud asja kallal raputada.

Olen igatahes viimane, kes laulupidusid hukka mõistma hakkaks. Kultuuriline tähtsus, mis nende ettevõtmiste kannul käis, ei lase ennast kord juba mitte salata. Ega sa veerevat ratast takistada ei saa, varem või hiljem, aga sihile jõuab ta ikka. Iseenesest mõista tuleks peole hoopis teine siht, teine sisu anda: siin oleks kunst otstarve, mitte ainult kultuuriline abinõu. Heliloojad saaksid hoopis teise hoo, tungiksid ikka sügavamale, uusi talente tuleks juurde. Ühekülgsete kooriharjutuste asemele astuks suurem mitmekesisus, maitse saaks kõrgemad normid.

Nagu üleüldse laulu eeltingimus teatav hingeline dispositsioon on, vähemalt peaks olema, niisamuti on ka lugu laulupeoga või lauluga en gros. Ka siin peab põhjus laulmiseks või mängimiseks antud olema. Praegu on üks proosaline kainekssaamise aeg käes. Vanasti aitas laulupeol peaasjalikult ka hulkade sugestioon kaasa, et rahva peale, mis õieti nagu puhas paberileht oli, kõige primitiivsem muusikavorm nii suurt mõju võis avaldada. Nüüd on ajad muutunud ja ma kahtlen, kas nende samade eeltingimuste all seesama mõju välja tuleb. Kas oli tol ajal õieti kunsti tõsises mõttes tarvis, ilma selleta laulis igaüks kaasa, kel "aga õhku oli".

Kuidas näevad näiteks meie koorid välja?

Palju lauldakse meie kallil kodumaal! Küll leidub koorides vaimustusele valmis noori, küll oma kuldsetest mälestustest end toitvaid vanu lauluveterane, ka pehmeid iseloomuta olluseid, aga keskealine rammutüüp, meeste tõsine tuum, "tõrrepõhja bassid, terasest tenorid" puuduvad. Kui nad just ka mitte kõrtsis lõõtspilli saatel oma häält ei tõsta, siis ei ole neil igatahes kooris laulmas käimine mitte küllalt mehe vääriline. Elu on tõsine, mis selle tühja laulupirinaga veel aega viita!

Võõras ja võõrastav vaim lehvib meile kõigest sellest vastu. Et ilmalikul a cappella laulul kui iseseisval muusikaliigil ühtegi suuremat väärtust ei ole, seda on klassikalised meistrid väga õigesti ära tundnud. Ükski suur komponist ei ole koorilaulusid meie mõttes kirjutanud. Alles romantikud nagu üleüldse teise ja kolmanda järgu komponistid harisid selle muusikaliigi iseäraliseks muusikatõuks ja võitsid selle läbi ühe liigi rohkem koguliste tundmuste avalduste tarvis.

Noh, meie, healoomulised eestlased, oleme ka selles ennast laskunud saksa ikke alla panna ning nõnda on see juhtunud, et nüüd iga diletant enesel elukutseks arvab ja tungi tunneb olgu koorilaulude kirjutamise või kooride juhatamise läbi kaasa töötada. Ka tulevikus jääb koorilaulule – olgu lõbusale seltskonnale ajaviiteks kajavas metsas või pidulikel juhtumistel – ikkagi see osa mängida, mis temale loomukohane: nimelt kogulist meeleavaldust nagu ämbris vihmapiiskasid korjata, ühendatud laulus koguda. Kunstiga seisab ta umbes selles ühenduses, milles pildiraam maaliga.

Võõras vaim? Kas siis meie muusikal ka mõnda iseloomu, mõnda vaimset ilmendit on?

Küsimused näivad üleliigsed, enneaegsed olevat, kuna ju meie kunsti demonstratsioonid alles ikka veel katseloomulised, embrüonaalsed on, kuna helikunst veel oma iseseisvat sõna ütelnud ei olegi. Ma tarvitan siin mõistet "kunst" sõna laiemas mõttes, temas kõiki harmoonilisi avaldusi ja tooteid kokku võttes, mida talent, vaimustus ja intellekt sünnitab lihtsast laulust peale kuni sümfooniani. Klimaatilised eeltingimused mõjutavad kaasa, et rahvusele temale kohased füüsilised kunstiavalduse abinõud kättesaadavad oleksid. Juba Emajõe lootsikumees ei hakka naljalt Torquato Tasso stantsisid lõõritama otsekui Veneetsia gondlijuht öösel Canale Grande’s.

Raskete tingimuste all sündis meie kunst ilmale. Kõigepealt, mida saime looduselt vaderikingituseks kaasa?

Lauluhääle ...?

Jagati teda teistele täie kamaluga, meile sai ainult puine, värvita, õõnsa kõlaga, kärisev, lõõtsuv hirnumine. Seal pole nüüd midagi parata. Foneetiline, dünaamiline painduvus puudub, sensiiblid aktsendid peavad teist teed otsima mänguriista vahendi läbi. Selle mõjul on meie laulude vorm lühikene, napp saanud, enam instrumentaalmuusika karakteris. Meie ei avalda ennast iial otseteel, oskame ka vait olla, subjektiivne tundmuse ilmend jääb vaka alla. Selle-eest oleme aga ka sentimentaalsusest ja paatosest vabad.

On arvamist avaldatud, et uue aja elavama läbikäimise tõttu rahvuste vahed, värvid, ka kunstis, muusikas aegamööda täiesti ära kuluvad, nivelleeritud saavad.

See kartus näib mulle ülearune olevat. Kui lugu nii hull oleks, siis oleks ammu juba kõik ära sillutatud. Seevastu näeme, et just uuema aja muusika enam veel kui iial enne ajaloos oma natsionaalkokardist kinni hoiab.

Aga Soome? Mis see õieti on, mis meid temas nii vangistab, imponeerib?

Kaljuvald! Kuis läheb mu süda nii soojaks! Jah, Suomi!!! Ma palju just temast ei tea, kuna ma teda ainult Sibeliuse ja Aho tööde läbi vähe tunnen. Igatahes ei tohi ka ülekohtune olla. Kas mitte muuga ühes ka see asjaolu, et endid tema idealiseeritud, rafineeritud kujus näeme nagu kõrgendatud potentsil, mis meil alles pungas uinub, on Soomel täies õies ja lõhnas. Näeme otsekui selgest allikast oma ilusamat peegelpilti, näojooni nii tuttavaid nagu ettekujutatud rahvusgeeniusel. Justament see on Soome meile!

Kas aga Soome tõesti ka selle ülistamise ja kadeduse tunde väärt on? Kas just kõik meile eeskujulik tohib olla? Või oleme nii abitud, et meile tingimata tema eestkostmist tarvis läheb? Soome suurem õnnetus on, et ta liiga vara Euroopa tähelepanu oma peale on juhtinud. Nagu Byron ärkas ta ühel hommikul üles ja leidis ennast üleöö kuulsa olevat. Muidugi on sel põhjusel soomlased sunnitud, et renomeed mitte kaotada, ennast enam kui vaimne jõud lubab välja anda, välja mängida.

Friedrich Schiller on lausunud: "Kunstnik on küll oma aja laps, kuid temaga on pahasti, kui ta on ühtlasi selle kasvandik või koguni veel soosik". Oratooriumi "Joonase lähetamine" kallal teritati Saksa ajalehtedes küll hambaid: "täielikult ebaõnnestunud", "kõik asjata vaev", "allpool igasugust arvestust", "pole siin veel taolist kirikumuusikalist skandaali juhtunud" jne.

"Joonase" ettekande viisin Leipzigis läbi, et vähemalt demonstreerida, et mu eksperiment õigel alusel on, ja ise efektisi ära kuulata ja kontrollida. Ta pidi läbi kukkuma, sest isegi füüsiline jõud lõppes mul raskest elust otsa, et kõike tööd nootide korralduses ise teha, kuna raha ei olnud, et kopistisid nii palju võtta kui tarvis. Aga peasiht on hoopis teine: võimalikult palju kirikumuusika alal töötada, et mitmete oratooriumite, kantaatide varal pööret selles kunstiharus läbi viia. Vaimulik muusika on juba kord olemas, ta on võimas tegur, millega iga tõsine muusik peab arvestama, tahab ta seda või mitte. Saladuslikud niidid ühendavad nägematult helikunsti ja usuilma, kulgevad üliinimlikkuse ja müstika vahel.

Aga mispärast just sarnast groteskset ainet nagu Joonas valida?

Seal võin ma teile ainult niipalju vastata, et kuigi selle aine kujutamise viis, mitte tema tõsine tendents, seni oratooriumi loojaid eemale on tõrjunud, seda enam pean ma nimelt kunsti ülesandeks ühest vastupanijast algollusest midagi luua. Liiati veel sarnasest kaljumürakast kui Joonase iseloom. Keegi asjatundja küsis minu käest, mispärast ma just oratooriumi oma ülesandeks olen teinud. Ma näitasin juuresoleva Laokooni grupi peale seletades, et see situatsioon, ühe orjapiitsa all ohkava rahva peale tähendatud, minu muusika sisu olla. Kui nüüd Laokoon läbi taevavõlvi oma möirgamisega tungida tahab, on see traagiline. Kas ei peaks heliloojale üks ülendav ülesanne olema helides seda ühtlasi traagilist ja ajaloolist rahva "Laokooni pilku" ülespoole modelleerida. Usulise tunde leidsin oma rahva sees eest. Tubli usuvastane reaktsioon tõendab ainult ütelust. Siin oli, millest kinni hakata.

Ja selles mõttes näib mulle Joonase drastiline lugu ajakohane küllalt olema!

Ja selle kunstis avaldamiseks pakkus ennast ainult oratooriumi vorm. Igatahes oli siin ühendav liige rahva hingega olemas, midagi, mis tööle kosmopoliitilist laadi võib anda.

Kas humanism või rahvuslus?

Küll tüütavad kuni igavuseni need igavad kaklused meie kunsti keskkohta juhtivate põhimõtete üle: "Siin natsionaalne, seal internatsionaalne". Ega meie lapsed ei ole! Niipalju on kindel, et niihästi nn asjatundjad kui ka asjatundmatud mõlemad halvad lootsid on. Retseptid ei saa iseenesest midagi muud korda saata kui ainult kõhtu rikkuda. "Isamaal on õigus oma poegadelt kõike nõuda" (Platon). Kunstnik teab aga ka, et temal andeks tuleb anda, kui teda kuskil vähem ei hinnata kui kodumaal: vana tõde, mis juba Naatsaretis tuttav oli. Selle peale vaatamata ei lase ta end aga eksitada, ei lase endale ette kirjutada. See ongi ainuke eesõigus, mida ta käest ära anda ei tohi.

Küll on väikesearvuline meie rahvas, ainult mikrokosmos enese ette: kui kaua jõuame üleüldse vastu panna? 

Küll tuleb aeg, kui meie kunst kui liblikas Tallinna ajaloolistelt varemetelt päikesepaistel uuele elule ärkab! Küll sööb ehk äge tuluke nobedamini eluõli ära kui vaevalt hõõguv tahike, aga mis sellest? Kulutagem oma jõudu! Kunstnikud, usaldage oma rahvast, siis tema usaldab ka teid. Tema aineline, veel enam moraalne toetus pole sugugi nii vankuv alus. Ohverdage oma südame verd, vanduge vannet siis vägevat, et te puhata ei taha, enne kui olete päikese paistma pannud üle selle alkoholi-udus uinuva rahva. See algjõud, mis kevadepungad vägisi otsekui dünamiidiga lõhki ajab, uinub ka eesti rahva elunärvis.

Ilmus ajakirjas Muusika.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Muusika



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: