Ines Maidre-Aarvik: Rudolf Tobiase loomuses oli pigem uute ideede järele haarata ({{commentsTotal}})

Rudolf Tobias
Rudolf Tobias Autor/allikas: Pressimaterjalid

Ajakiri Muusika avaldab Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva puhul sarja artikleid, kus käsitletakse Eesti varasemate aegade, kontserdipraktikas vähe kõlavate heliloojate elu ja loomingut. Sarja avaloos tuleb juttu Rudolf Tobiase seni avaldamata vaimulikest lauludest. Neist vestlevad Marju Riisikamp ja organist Ines Maidre-Aarvik.

Muusikakirjastuse Estonian Classics eestvõtmisel on esmakordselt jõudnud trükki Rudolf Tobiase (1873–1918) vaimulikud vokaalteosed.

Hiiumaal Käinas sündinud Tobiase näol on tegu eesti professionaalse muusika juhtfiguuriga, kes esimese eestlasena siirdus Peterburi konservatooriumisse kompositsiooni õppima. Tema õpingud kulgesid prof Nikolai Rimski-Korsakovi ja prof Louis Homiliuse (orel) käe all. Pärast stuudiumi lõpetamist tegutses Eesti esimese oratooriumi “Joona lähetamine” autor mõnda aega Tartus. Kuid tunnetanud Taaralinna kultuurielu tema avaraid loomingulisi suunitlusi pärssivat, siirdus Tobias 1908. aastal Saksamaale, kus ta sada aastat tagasi 1918. aasta novembris 45-aastaselt suri.

Rudolf Tobiase panust Eesti muusikasse on võimatu ülehinnata. Tobiase mõttearendus oma artiklis pealkirjaga “Eesti muusika iseloomulik ilmend”, mis ilmus 1913. aastal Tartus kogumikus “Eesti kultura”, annab tunnistust tema sügavast huvist tuua eesti vaimuliku muusika arengusse sisuküpsust ja kõrgeid kunsti ideaale, samas rahvuslikku koloriiti. Helilooja oli oma koduse saksa keele, vene kultuuriruumis omandatud hariduse ja elu lõpukümnendil Saksamaal saadud kogemustega tõeline kosmopoliit. Ta soovib kogu hingest oma rahvale kunstmuusika õitsengut, sõnades: “olgu meie muusika vanavara salved ääreni täis puistatud” ja “las’ meie tärkavale helikunstile tiivad külge kasvada”. Põnev on selles tähelepanuväärses artiklis jälgida Tobiase mõttearendust eesti muusika iseloomu, tema sõnade kohaselt “vaimuliku ilmendi” teemal. Suurmeistri ja väärtkultuuri tõelise erudiidina toonitab Tobias, et soovib rääkida vaid kõrgkunstist, st muusikast, mida “talent, vaimsus ja intellekt sünnitab”. Vokaalmuusikat luues nendib ta paraku, et meie mail pole “häält varna otsast võtta” ning rahva “psüche” ja temperamendi omadused ei mõju laulude kunstiväljendusele just soodsalt. Ometi jõuab ta järeldusele, et igale eestlasele on tõesisuline külg tähtsam kui paatos või sentimentaalne ilutsemine. Tobias toob eeskujuks Mart Saare laulud, milles põleb “salalik elutuli”, ning on täis lootust, et eestlane hakkab aja jooksul väärtkunsti “moodu maitsest” eristama nõnda, et igaüks suudaks “iluduse ilmutusest ka täiel mõõdul aru saada”!

Eesti vabariigi sajandaks aastapäevaks ilmunud vaimulikud laulud, mis näevad ilmavalgust kolmes vihikus, kuuluvad Tobiase varasemasse loominguperioodi ning on tõelised muusikalised pärlid. Need on varustatud oreli/klaveri saatega ning see iseäralik ambivalentsus on ka nüüd ilmunud väljaandes säilinud. Toimetajatöö üksikasjadest kõneles organist Ines Maidre-Aarvik.

Marju Riisikamp: Lugesin just meie ühist artiklit 2008. aasta Muusikast, kus vaimustusid Süda oreliteostest ja mainisid, et Tobias on tulevikus sama põnev isiksus, keda veel avastada. Kuidas kõrvutaksid neid kaht Eesti suurkuju? Millal su Tobiase oreliteoste CD ilmus? Ehk pajataksid pisut sellest?

Ines Maidre-Aarvik: Rudolf Tobiase CD ilmus 2015. aastal plaadifirmas Toccata Classics. Salvestus sai tehtud 2014. aastal Tallinna toomkirikus, kus Tobias omal ajal tollase saksa koguduse organisti Reinecke juures orelit õppis. Praegusel Sauer-Ladegasti orelil Tobias küll kunagi mänginud ei ole, see ehitati alles 1913/14, kui ta juba Eestist lahkunud oli. Aga siiski on sellel kohal seos Tobiasega. Samuti sobis Tobiase valdavalt vaimulik muusika nii akustiliselt kui sisuliselt toomkiriku pühasse ruumi palju paremini kui Estonia kontserdisaali, mille orelil olin teinud aastatetaguse salvestuse.

Plaadifirma Toccata Classics asutaja Martin Anderson võttis Tobiase CD vastu vaimustusega, lausa kahel käel, sest ta oli varem ka Tobiase “Joona lähetamisega” kokku puutunud. Tema õhutusel tegin muide CD jaoks ka oreliseade “Joona”  apoteoosist – Sanctus’est, mis tuli tõesti võimas! Kõrvuti kõigi Tobiase lõpetatud oreliteostega sisaldab salvestis ka “Largo” (“Eks teie tea”) oreliversiooni  ja vaimulikku aariat “Agnus Dei” sopran Arete Teemetsa esituses oreli saatel, mis on selle plaadi eriline ehe. Päris palju peamurdmist oli kava ülesehitusega, millest suure osa moodustasid Tobiase koraalieelmängud, keskmiselt 3-4 min pikkused palad. Nuputasin üsna kaua, kuidas  järjestada 19 koraaliprelüüdi ja vaid viis vabas vormis loodud teost, nii et asi ei muutuks liiga üksluiseks. Kuigi väga eredad ja individuaalsete karakteritega, sai neist ühtekokku ikkagi üsna suur hulk pisipalu, mis olid irdunud liturgilisest kontekstist – koraalist. Paaril juhul lisasimegi eelmängule ka ühe või kaks koraalisalmi ja sellises koosluses omandasid töötlused kohe funktsionaalse tähenduse. 

Tunnistan, et selline programm pole muidugi just kontsertmuusika ja raske on ka loota, et see tänapäeva publikus erilist tähelepanu äratab. Sellest hoolimata pidasin väga vajalikuks, et Toccata Classics need teosed jäädvustaks, arvestades Tobiase erakordset tähendust eesti muusikas ja tema novaatorlikku panust kirikumuusikasse üldse. Kui kedagi see teema huvitab, on see vähemalt dokumenteeritud ja kättesaadav.

Peeter Süda ja Rudolf Tobiast on minu jaoks eesti orelimuusika suurimad klassikud, keda jätkuvalt austan ja imetlen. Kuigi nad elasid ja tegutsesid vaid kümneaastase vahega ja on ka üsna samast kohast pärit – Tobias Hiiumaalt, Süda Saaremaalt –, olid nad äärmiselt erinevad isiksused. Rahutuhingeline, aateline, laia silmaringiga Tobias, kes püüdles alati suurejooneliste ja kõrgete eesmärkide poole versus tasakaalukas ja askeetlik Süda, kes oma talupoegliku vähenõudlikkuse juures seadis kõrgeimaks sihiks põhjalikkuse ja täiusetaotluse kõiges. Kui Tobiase roll oli asju algatada, siis Süda ülesanne oli neid edasi viia. Mõlema isiksus väljendub ilmekalt nende loomingu kvantiteedis ja kvaliteedis. Süda väike peotäis orelimuusikat on sedavõrd vormitäiuslik ja viimistletud, et mõjub juba esimesel kuulamisel oma loogika ja meisterlikkusega. Tobiase improvisatsiooniline ja ideedest pulbitsev muusika ei suuda esimesel kokkupuutel võibolla kuulajasse kuigivõrd muljet jätta. Samas ületab Tobias Südat oma loomingu hulga, laiahaardelisuse, originaalsuse ja ahelaid purustavalt ürgse jõuga, mis siin-seal jõuliselt ja geniaalselt lahvatab. Hinnakem neid ja olgem uhked mõlema üle!  

Millal nüüd ilmunud vaimulike lauludega tööle hakkasid? Milliste probleemidega neid toimetades kokku puutusid?

Tobiase vaimulike laulude kirjastamise asjus võttis Vardo Rumessen minuga kontakti juba 2015. aasta paiku, kui ta tahtis koos minuga oreli juures vaadata-kuulata, kuidas ma neid Tobiase laulude saateid orelil mängiksin. Asi on nimelt selles, et need pole kirjutatud otseselt ei orelile ega klaverile ja kummagi instrumendi puhul on tarvis neid mingil määral pillile kohandada. Tol korral tegelesime siis põiliselt “Agnus Dei”, 84. psalmi ning duettidega sopranile ja aldile. Esialgsest kavatsusest need laulud iseseisvalt toimetada ja kirjastada Vardo peagi loobus ja konsulteeris minuga üha enam, paludes minul muu hulgas kirjutada eraldi välja just “Agnus Dei”, milles oli kõige enam kirjastuslikke küsimärke. Vardo surmaga jäi kogu üritus paraku seisma, kuni Reet Marttila Estonian Classics Publishing House’ist asja uuesti ette võttis. Tänavu kevadel õnnestus saada toetust nende haruldaste vokaalteoste väljaandmiseks ja pärast suve hakkasime redaktsiooni ettevalmistamisega intensiivselt tegelema.

Kogu tööprotsess osutus üsna keeruliseks, sest Tobiase käsikirjad on koltunud, nooditekst sageli parandatud ja üle kirjutatud, artikulatsiooni- ja dünaamikamärgid vaid paiguti olemas. Omamoodi väljakutseks olid ka mitmed Tobiase poolt kasutatud saksakeelsed arhailised sõnavormid, mille kirjaviis on tänaseks muutunud.  Väljaandmisprotsessi juures arutasime Reet Marttilaga palju erinevaid publitseerimisalaseid küsimusi ning ma õppisin antud kogemusest palju. Kõige raskem oli võtta vastu otsuseid küsimuses, mil määral muuta või täiendada nooditeksti kohtades, mis tõesti orelil hästi ei kõlanud, näisid lausa helilooja poolt pooleli jäetuna, visandlikena. Näiteks küsimus, kuidas suhtuda “Agnus Dei” eriskummalisse helistikku, seitsme bemolliga Ces-duuri, mille lõpp on noteeritud hoopis H-duuris? Või kuidas mõista aaria lõputakti, kus on kirjas etc (jne) ja puudub traditsiooniline topeltjoon? Tõdesin, et pean Tobiase puhul sageli mõistatama, mida helilooja tegelikult on tahtnud öelda ja kogu asjale ise n-ö täpi i-le peale panema. Kokkuvõttes aga kujundas see töö minus kindla seisukoha, et hoolimata väljaandja lisatud häältest, nootidest ja muudest soovitustest, peaks esitaja alati saama täpse info selle kohta, milline on olnud helilooja kavatsus, st mis on originaaltekst. Sellega arvestades võib interpreet soovi korral ka iseseisvalt kujundada ning täiendada Tobiase muusikat omaenese muusikalistest tõekspidamistest lähtuvalt. Igal juhul oleksin ma interpreedina ise väga tänulik sellise info kättesaadavuse eest ning pean seda üheks hea väljaande olulisimaks kriteeriumiks.

Tobiase vaimulikud aariad on nimelt kirjutatud mingis spetsiifilises klaveri-oreli segapartituuris (justkui klaviiriks kokku surutud orkestripartii), mis on noteeritud kahel noodireal, sisaldab aga sageli sedavõrd suuri ulatusi, et neid pole võimalik ainult käte abil mängida. Tundub, et ideaalis kujutas ta ette ka orkestri kõla, millele viitavad mitmed lõigud pikkade tremolo-liinidega. Hea tahtmise korral saab neid teoseid küll klaveril murtud akordidena mängida, kuid suured vahemaad bassi ja ülemiste häälte vahel viitavad väga orelipedaali kasutamisele. Ilmselt hoidis selline kahesüsteemne (või kahetähenduslik) notatsioon kokku nii paberit kui ka kirjutamisaega. Igal juhul kohtame Tobiasel sellist visandlikku kirjaviisi üsna sageli ja arvata võib, et eks ta ise kohandas neid saateid vastavalt vajadusele, kas siis klaveril või orelil mängides.

Mitmetes tema lauludes (eriti nt “Agnus Dei” ja “Eks teie tea”), aga ka oreli soolopalades leiame erakordselt palju mitmesuguseid rõhu- ja dünaamikamärke. Tobias on sisse kirjutanud kahvleid, st paisutusi/ kahanemisi piano’st fortissimo’sse ja tagasi väga lühikese aja, kas takti või paari jooksul. Kuna suur orel on oma loomu poolest küllalt inertne pill ja tohutu kõlalise amplituudiga, siis pole praktiliselt võimalik niipalju pilli dünaamikat üles-alla keerutada, isegi mitte rulli (Walze) abil. Selline rullimine paneb nii oreli kui orelimängija mõttetult lõõtsutama ja mõjub sageli liialdatult. Olen seda ise palju katsetanud ja lõpuks seisukohale jõudnud, et vaevalt Tobias neid märke sedavõrd absoluutselt teostas ja mõtles, eriti orelil mängides. Kuna Tobiase saadete kõlaideaaliks oli arvatavasti orkester, kirjutas ta nendes segapartituurides sisse eelkõige orkestrile mõeldud dünaamika. Mis puutub rõhkudesse, siis neid märgib ta sageli horisontaalse kiilukujulise märgiga ja seda peaks orelil mõistma pigem rõhutatud artikulatsiooni kui otsese kõlatugevusena. Arvestades seda, et tolleaegse kirikumuusika kõlaideaal olid eelkõige sujuv legato ja harras meeleolu, tundis Tobias ilmselt vajadust oma teistsugust tõlgitsussoovi selgelt ja mõneti liialdatult noodiridade vahele kirjutada.

Praktilisest kasutusest lähtuvalt tundus kõige õigem anda need laulud välja siiski puhtas oreliseades. Selle kasuks räägivad esiteks laulude vaimulik tekst ja sisu. Teiseks võimaldab orel tänu mitmele manuaalile esitada sageli ristuvaid soolo- ja saatehääli eritämbriliste registritega nii, et häälte liikumine muutub reljeefsemaks. Orelipedaali olemasolu lisab kõlale bassihääle sügavuse ja iseseisvuse. Selles mõttes on orelisaate eelis saavutada klaverist suuremat orkestraalsust.

Seoses oreliseadega tekkis väljaandesse juurde kolmas noodirida pedaalile. Sellest tulenevalt oli sageli tarvis otsustada, kuhu jätta alumine hääl – kas vasakusse kätte või pedaali. Vabaks jäänud vasakule käele oli siin-seal vaja lisada täitehääli, et faktuur keskelt tühjaks ei jääks.

Kõiki sedalaadi finesse polnud Tobias ilmselt jõudnud läbi mõelda, sest tema loomuses oli pigem uute ideede järele haarata kui vanu asju põhjalikult viimistleda.

Meie muusikamuuseumi fondides leidub nii Tobiase kui muud avaldamata eesti muusikat veel küllaga. Nende esitamiseks ja väljaandmiseks oleks neid vaja üksjagu restaureerida, toimetada, puuduolevat juurde tekitada jne. Vardo Rumessen tegi selle nimel kangelaslikku ja tänuväärset tööd ning suutis palju hinnalisi teoseid eesti muusika varasalvest meie kõigi jaoks kättesaadavaks teha. Nüüd, kus Vardot enam pole, ei tohiks me unustada, et see töö pole kaugeltki veel lõpule viidud.      

Nootide sisu:

I vihik: “Agnus Dei” (katoliku liturgia, 1904) metsosopranile ja orelile; vene bassile Konstantin Terentjevitt Serebrjakovile pühendatud  “Schaff´in mir Gott ein reines Herz” (“Loo mulle, Jumal, puhas süda”, 1902) bassile ja orelile, tekst 51. psalmist, EC 024.

II vihik: “Bis hierher hat uns der Herr geholfen” (“Siiani on Issand meile appi tulnud”, 1896), tekst 1. Saamueli raamatust 7:12; Jesaja 28:29; “Wie lieblich sind deine Wohnungen” (“Kui armsad on sinu hooned”, 1893), tekst 84. psalmist; “Was ist der Mensch” (“Mis on inimene”, 1899), tekst 8. ja 36. psalmist (8:4, 36:6) – duetid sopranile ja aldile oreli saatel, EC 025.

III vihik: “Ich hebe meine Augen auf zu den Bergen” (“Ma tõstan oma silmad mägede poole, 1891), tekst 121. psalmist; “Wie lieblich sind deine Wohnungen” (“Kui armsad on sinu hooned”, 1893), tekst 84. psalmist, EC 026 (viimase laulu orelisaatega versioon on eraldi vihikus EC 025).

Lugu ilmus algselt ajakirjas Muusika.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Muusika



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: