Valle-Sten Maiste: meie kriitika ega žüriid ei oska hinnata rolle, mille tuumaks ei ole karakteri psühholoogiline areng
Eesti Teatriliit kuulutas välja tänavused aastaauhindade nominendid 2017. aasta loominguliste saavutuste või pikema silmapaistva teatritöö eest. ERR kultuuriportaal küsis žürii liikmelt Valle-Sten Maistelt, kas on märgata uusi ja huvitavaid tendentse ja kas üldse peab kogu aeg uut pakkuma.
Laureaadid selguvad rahvusvahelisel teatripäeval 27. märtsil. Sel aastal toimub pidulik auhinnagala NUKU teatris.
Kas on põhjust rääkida mingist üldisest tendentsist Eesti teatris?
Kindlasti mitte. Teatripilt on erakordselt mitmekesine. Põliste institutsioonide kõrvale on tekkinud arvukalt eriilmeliste püüdlustega väiketeatreid, mis püüavad välja kujundada oma käekirja ja on üldiselt märksa otsingulisemad kui vanad riigiteatrid. Samuti tehakse üha enam institutsioonide üleseid ja väliseid projekte, aastakümneid iseloomustas see tendents eeskätt suveteatrit.
Igaühel on meie lavadel võimalus jälgida ja tähele panna just talle huvipakkuvaid tendentse. Mida teatris nähakse ja hinnatakse sõltub sellest, kas teatrikülastuse plaane tehes alustatakse Vaba Lava ja Kanuti Gildi SAALi flaiereid lapates või Linnateatri piletihangeldustes osaledes. Hinnangute juures ei ole tähtsuseta ka selle tegijate vanus, institutsionaalne kuuluvus, eelistused teatrivormi osas ja muud tegurid.
Seda tuleks silmas pidada ka žürii otsuseid vaadates. Ehkki žüriiliikmete eelistustes oli märgatav ühisosa, tuleks märgata ka seda, mida silmas pidades ühisosa üldse otsima asuti ja mis a priori vähem pilgu alla jäi.
Mõnigi kriitikute hinnatud lavastus jäi siiski žürii valikutest välja.
Sellest, kuivõrd diametraalselt, peaaegu et ühismõõduta lahkneda võivad teatrit armastavate ja seda palju vaatavate inimeste arusaamad, saab hästi aimu, kui võrrelda näiteks draamažürii nominente ajakirja Teater.Muusika.Kino teatriankeedile vastanute eelistustega. Vaadeldav ajaperiood kattub kahe kolmandiku ulatuses. Kui tugineda erakordselt avarapilgulise ja põhjaliku teatriblogija Danzumehe rehkendusele[1], siis kriitikute kolm suurimat eelistust ei pälvinud draamažürii poolt vähimatki tähelepanu.
Teatripilt on tõepoolest tohutult avar ning tippe on hooajapildis hulga enam, kui on võimalik neid nominatsioonides esile tuua. Mõned hiilgavad osatäitmised ei leia märkimist, kuna rollijoonis pole psühholoogiline, teised jälle seetõttu, et ei erine mõne arvates kvalitatiivselt sama näitleja eelmistest hiilgavatest tegemistest ja nii edasi. Ma arvan, et neid nominatsioone ja auhindamisi ei tohi mingil juhul võtta liiga tõsiselt ja keegi ei peaks solvuma – tohutult kiiduväärset jäi erinevatel kahetsusväärsetel põhjustel ausärata.
Draamateater ja Linnateater on nominatsioonides võimsalt esindatud ja juba tegelikult paar-kolm aastat räägitakse näiteks Draamateatri uuest esiletõusust. Kas väike- ja projektiteatrid ikka mahuvad endiselt pildile? Eestis tuuakse ju välja meeletult lavastusi, 127 neist oli žürii vaateväljas.
Eelmised auhindamised tekitasid paljudes teatrivaatajates tõepoolest lausa küsimuse, et kui väikse rahastusega vabatrupid pälvivad proportsionaalselt märksa enam tunnustust kui kopsakate eelarvetega vanad riigiteatrid, siis kas ei ole teatripoliitikas midagi valesti? Väiketeatrid ongi otsingulisemad ja kõrgkunstilisemate püüdlustega, meelelahutust tehes oleks neil keeruline toetajaid leida. Kindlama rahastusega institutsioonid mõtlevad rohkem publikunumbrile ja teevad selle kasvatamise nimel kergemeelseid projekte. Väiketeatrite kvaliteedi osas ei ole küll mingit taandarengut toimunud, selle kinnituseks vaadatagu taas eelmises vastuses viidatud Danzumehe kokkuvõtet TMK aastaküsitlusest
Draamateatri esiletõusust mina küll kahjuks rääkida ei julge. Kolme nominente pakkunud lavastuse ("Saraband", "Ivanov", "Kolm talve") tagamaa on kahjuks pretsedenditult hõre. Ma ei mäletagi aastat, mil Draamateatri uuslavastuste hulgas oleks keskpärasuse ja ebaõnnestumiste hulk sedavõrd arvukas kui mullu.
Teater on ka tõsise probleemi ees, kuidas leida meeskonda inimesed, kes suudaksid püsivalt, mõjuvalt ja kunstiküpselt kõneleda noorema vaatajaskonnaga, tegelda mitteklassikaliste teatrivormide ja teemadega. See mure on üksikutele suurõnnestumistele ("Ühe õuna kroonika") vaatamata hooaeg hooaja järel süvenenud, ehkki on märke, et midagi ehk on muutumas.
Linnateatris on osundatut silmas pidades pilt selgelt stabiilsem, ühtlasem ja parem, ehkki põlvkondade konflikt lahvatas mullu just seal.
Teatrit NO99 pärjatakse Euroopas, Eestis mitte nii eriti. Millest see on tingitud? Kuna nende lavastused on sageli ansamblitööd, siis näitlejate auhindade kategooriates ongi neil ehk raskem silma paista?
Absoluutselt nii, olen sinuga väga päri - ei meie kriitika ega žüriid oska hinnata rolle, mille tuumaks ei ole karakteri psühholoogiline areng. Vaid Marika Vaarik on suutnud siin jäämurdjaks olla. Kuid näiteks Eva Klements oleks mulluste osatäitmiste eest samuti esiletõstmist väärinud nagu ka Iggy Lond Malmborg.
NO99l oli suurepärane aasta tegelikult. "Päev pärast vaikust" ja "NOДвенадцать" on erakordselt tugevad lavastused, samuti "Hüsteeria". Tiina Tauraite mängis "Heasoovijates" tohutult rasket osa väga sügavat sümpaatiat esile kutsuva jõuga. Muu selles lavastuses ei tulnud Tauraitele paraku järele.
Oodanuks ehk rohkem äramärkimist lavastuste "Peks mõisatallis" või "NOДвенадцать" puhul, aga kui üksmeelne oli zhürii ja millised su isiklikud lemmikud jäid joone alla?
Jah, need kaks kindlasti olid mu isiklikud lemmikud, samuti NO99 "Hüsteeria" ning eraldi jäi hinge peale, et Alyona Movko osalusel tehtud fantastilised visaalsed lahendused ei leidnud äramärkimist.
Mis seisus on üldse Eesti teater? Kas tants, video, muusika ja muud elemendid on sulandunud draamavormi? Kas Eesti draamas julgetakse eksperimenteerida vormiga ja kas see on üldse oluline?
Arvan, et Eesti teater on heas seisus ning postdramaatiline lavavahendite sümbioosiks muutmise oskus on muutumas üha paremaks. Arenguruum mainitud sulandumise osas on muidugi tohutu, kuid niinimetatud ühisžürii nominentidelt on siin palju õppida.
Draamalavastustes julgetakse ikka vormiga eksperimenteerida, tegelikult on ju kõik lavastuspreemiale nomineeritud ettevõtmised märkimisväärsed vormieksperimendid ja valdavalt eeskätt vormieksperimendid. Kõnealuses plaanis pakkus aasta arvukalt meeldivaid üllatusi nagu teatriühenduse Misanzen "Õhtu on salameri", Vanemuise "Beatrice" või Pepeljajevi lavastused.
Millised teemad või valdkonnad on Eesti teatris puudutamata?
Usun, et vormiliselt on mõistlik praegu pigem juba tuntut seedida ja selles osas oskusi lihvida, kui midagi ennenägematut leida üritada.
Temaatiliselt, dramaturgilise ainese poolest oleks võimalik küll värskemaks muutuda. Liiga palju tuginetakse turvalistele tuntud asjadele nagu Tšehhov ja muu selline, ehkki õnnestunult sedapuhku.
Siiski, Uku Uusbergi "Ivanovi" koos üüratult mõjuva tegelaste galeriiga Indrek Sammulist Ita Everini pluss kõik nomineeritud, võiks vaadata küll lausa iga eestlane. Harva sünnib laval midagi nii võimsat.
[1] 1.-2. Murru 422/2 - Kinoteater
1.-2. Nodvenatsat - Lavakool/NO99
3.-4. Peks mõisatallis - Must Kast
3.-4. Somnambuul - Rakvere Teater
5.-11. Ei tao - Kinoteater
5.-11. Kolm talve - Eesti Draamateater
5.-11. Ma pigem tantsiksin Sinuga - RAAAM/Vaba Lava
5.-11. Physics and Phantasma - Kanuti Gildi Saal, Teaterhuset Avant Garden, Inkonst, MIMstuudio
5.-11. Praktiline Eesti ajalugu - Tartu Uus Teater
5.-11. Päev pärast vaikust - NO99
5.-11. Väljast väiksem kui seest - Endla
12.-15. Emadepäev - Ugala
12.-15. Midagi on viltu - Kammerteater
12.-15. Praegu pole aeg armastamiseks - RAAAM
12.-15. Revolutsioon - NO99
http://danzumees.blogspot.com.ee/2018/01/