Arvustus. Andy Hug ei astu intellektuaalse proge reha otsa ({{commentsTotal}})

Andy Hug
Andy Hug Autor/allikas: Kaupo Kikkas

Uus plaat

Andy Hug

„Genius Loci“ (ise välja antud)

8/10

Natuke kahju, et Andy Hug’i debüütalbum „Genius Loci“ ei juhtunud mulle kõrva ilmumisajal ehk möödunud aasta lõpul. Kindlasti olnuks isiklik aastatop siis natuke teistsugune. Igal asjal on aga oma aeg ja igal ajal oma asi, nii et küllap pidi see nõnda minema. Andy Hugi viimistletud, suurepärase atmosfääriga instrumentaalsed eksperimendid on klass omaette ega ole kindlasti ajakriitilised.

Kogu progerocki maailma on algusest peale saatnud üks sissekodeeritud needus. Progemehed on millegipärast sageli tahtnud olla kuulajaist peajagu üle. Lavale astunud puhevil sõõrmetega progebänd mõjus läikiva Rolls Royce’iga määrdunud hõlstides fännide ette sõitnud kõiketeadjast guruna. Ei vaadanud otse kellegi otsa, kuid poetas ikka mõne tarkuseterakese, mida fännid ahmisid igasuguse kriitikameele ja analüüsivõimeta nagu kevadel esimest korda välja lastud kanakari. Intellektuaalse rocki ja üldse igasugu muusika suurim lollus on pidada end kuulajast targemaks, lõpliku ja ainsa tõe kuulutajaks nagu õitsval järjel olev kogukonnafilosoof arvamusfestivali lõpupaneelil.

Nojah, eks ma tee natuke liiga ka kindlasti. Paljud progebändid olidki muust skeenest üle nii professionaalsuselt kui visioonidelt, kuid vahetasid kogu efekti kaheldava väärtusega egopikenduste vastu. Proge kerkis esile 70ndate hakul minevikku variseva hipiajastu viimases, ikka veel õhus heljuvas efektses psühhedeelses, kuid põhitoime juba kaotanud suitsuvines. Kuigi võiks arvata, et järgneva pea poole sajandi jooksul on selles žanris kõik tehtud ja nähtud ning enamgi veel, tekib ometi aeg-ajalt üle ilma uusi põnevaid kooslusi, kelle vundamendiks ja katuseks on just see vana hea progerock. Andy Hug on selles osas õnnestunud näiteks.

Rockiloogikast lähtuvaid suurvorme on progepundid alati armastanud. Andy Hugi kompositsioonid on samuti üsna monumentaalse ja soliidse pikkusega, küündides kohati kümne minutini. Aga need ei ole igavad minutid. Kolmeminutist koolikirjandit meenutavat, tüütuseni üleekspluateeritud kohmaka ülesehitusega poplugu on üldjuhul jube igav kuulata. Trio peamisi trumpe ongi see, et kuidagi ei saa ette aimata, kuhu pala keerab, kus peatub, mida tähtsaks peab. Tempod, meeleolud ja tegelikult ka stiilid varieeruvad, nii et ehk polegi õiglane neile progemeeste silti otsaette vajutada. Pealegi pole stiilipuhast muusikat ilmselt enam olemas. Kõik on millestki mõjutatud ning vagurast allikast alanud vool võib muutuda kohisevaks koseks.

„Genius Loci“ iseloomustab meeldiv majesteetlikkus, mis ei muutu kordagi kõrkuseks. Puuduvad ülespuhutud pretensioonid. Andy Hug ehk Erik Seim, Madis Kubu ja Martin Lääne töötavad tervikuna, ei upita esile individuaalseid talente ning on oma sümpaatse muusikalise maailma ning sõnatu väljenduse dramaturgia rajanud emotsioonidele, mis on heliks saanud äärmiselt professionaalses vormis. Kindlasti on „Genius Locis“ midagi enigmaatilist ja selgelt tunnetatavalt spirituaalset, mida ei tasu pidada wannabe-esoteerikaks.

Terviklik album hoiab kenasti tasakaalu, väldib liialdusi ja poosetamist. Trio ei tee ühtegi vale liigutust, mis meloodilise terviku tuhandeks tükiks lõhuks.   

 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: