Neuroteadlane Elkhonon Goldberg: olen teadvuse küsimust pidanud alati ületähtsustatuks ({{commentsTotal}})

Neuroteadlane Elkhonon Goldberg.
Neuroteadlane Elkhonon Goldberg. Autor/allikas: New Yorgi Ülikool

Juuni algul ilmub eesti keeles maailma ühe juhtiva neuroteadlase Elkhonon Goldbergi raamat "Loovus". Kirjastuse Tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter vestles Goldbergiga loovusest, ajust, tulevikust ning meeste ja naiste aju erinevustest.

Oli 1972. aasta kevad ning mööda Moskva Frunze tänavat kõndisid üks vanem ja üks noorem mees. Neist vanem oli Aleksandr Luria, tolleks hetkeks juba üle maailma tunnustatud teadlane, keda peetakse üheks neuropsühholoogilise hindamise alusepanijaks. Luria uuris muu hulgas II maailmasõjas ajutrauma saanud inimesi ning kirjutas nende kogemuste pealt rea töid, millest 1962. aasta raamatut "Kõrgemad psühholoogilised funktsioonid" loetakse siiani üle maailma. Noorem mees oli Riias sündinud juut, doktoritöö kaitsmiseks valmistuv paljutõotav aspirant Elkhonon Goldberg. 70-aastane Luria otsis endale mantlipärijaid ning seletas Goldbergile, et selleks on veel üks ametlik takistus – tuleb astuda parteisse.

Goldberg tõrkus, tema isa oli rahvavaenlasena saadetud Stalini ajal Gulagi ja mõte oli liiga vastumeelne. Ka Luria oli juut ning kogenud karjääri jooksul korduvalt tagakiusamist, kuid sellest hoolimata suutnud paljude kompromisside tulemusel koos Lev Võgotski ja Nikolai Bernsteiniga sageli põlatud teadusalal töötada. Töö Moskva Riiklikus Ülikoolis oli Nõukogude Liidu mõistes teaduse tipp, kuid Goldberg otsustas teisiti, ta plaanis Nõukogude Liidust lahkuda. Suurriikide pingelõdvenduse järel tekkis juutidel võimalusi riigist lahkuda, kuid Goldberg kartis, et pärast teadustöö kaitsmist peetakse teda liiga oluliseks ja väljasõiduviisat ei anta. Nii võttis Goldberg vastu tavatu otsuse – ta valetas Luriale, et perekonnaliikme haiguse tõttu peab naasma ootamatult Riiga ning jättis töö kaitsmata. Samal ajal läks ta hoopis tööle sanitarina Riia haiglasse ja kärutas koos hambutu joodikust naiskolleegiga laipu morgi – ise aga andis sisse taotluse riigist lahkumiseks ja jäi ootama. Lõpuks saabus positiivne otsus ning 1974 sõitis Goldberg Viini ja Rooma kaudu Ameerika Ühendriikidesse, kus suutis pärast algusraskusi end üles töötada ja tõusis üheks maailma kõige olulisemaks neuropsühholoogiks. Elkhonon Goldberg on üks kognitiivse neuropsühholoogia ehk bioloogiliste protsesside ja teadvuse seoseid uuriva teaduse juhtivaid spetsialiste, kes on keskendunud muu hulgas ajupoolkerade funktsioonide erinevuste, mälu, vananemise ja kognitiivsete võimetega seotud probleemidele.

Äsja on ta aga avaldanud raamatu "Loovus: inimaju uuenduste ajastul", mis üritab seletada uuemaid avastusi aju ning vaimsete võimete uurimisel, anatoomiliste näitajate ja õpitu võimalikke seoseid. Praegu New Yorgi Ülikoolis töötav Elkhonon Goldberg leidis aeg neil teemadel vestelda.

Viimastel aastatel on aju-teemalistest raamatutest tekkinud kerge buum. Aju on küll alati peetud oluliseks, aga paljude poolt ka kergelt ebamugavalt tundlikuks teemaks. Millest selline muutus?

See tundub tõesti üsna globaalne nähtus praegu, väga palju ilmub nii populaarteaduslikku kui väga spetsiifilist erialakirjandust aju kohta. Tõenäoliselt on põhjuseid terve rida: neuroteaduste areng eraldi distsipliiniks, inimeste üldine uudishimu ja uued teadmised erinevate ajuga seotud kaebuste osas, nagu seda on dementsus, õpiraskused jms.

Teie raamatu läbiv teema on loovus, kuid puudutate selle kaudu palju laiemaid küsimusi, näiteks mida üldse pidada loovuseks ja mis on normaalne? Mitmel puhul põhjendate, miks sellist raamatut üldse kirjutada. Kas põhjendamise vajadus peegeldab, et mõnede teadlaste jaoks on teie lähenemine liiga mänguline?

Loovusel on niivõrd palju erinevaid väljendusviise ja jõulisuse astmeid, et selle kohta ei saa öelda järsult, kas seda on või pole. Loovus on selles mõttes nagu pikkus, mitte nagu rasedus.

Maailmas on eriliste oskuste ja võimetega inimesi, näiteks erakordse mäluga mees Aleksandr Luria raamatus "Väike raamat suurest mälust" ja rida sarnaseid näiteid mujalt. Kui füüsiliste puuete, näiteks pimeduse korral, loodus kompenseerib seda sageli teiste meeltega, siis kas võib ka öelda, et eriliste annete puhul võib loodus midagi muud ära võtta?

Mõnikord võivad sellised erilised anded ilmneda mingi muu võime hinnaga, kuid see ei pruugi tingimata nii olla. On ka rida äärmiselt andekaid inimesi, kes elavad n-ö täisväärtuslikku, normaalset elu. Näiteks Albert Einstein mängis viiulit, purjetas ja murdis naisi.

Miks teie arvates sellised erandlikud inimesed maailma sünnivad? Kas pigem tuleks neid vaadata kui statistilist kõrvalekallet või on erilise talendi ilmnemiseks vaja teistmoodi "kaabeldust", anatoomiat?

Mõlemat. Reeglina on erakordsed vaimsed võimed selle "teistsuguse kaabelduse" tulemus (kuid siiski erinedes vaid teatud määral, mitte täieliku erinevuse tõttu) – aga samas just see tähendabki statistilist kõrvalekallet (aga mitte ebanormaalsust).

Üks väga klassikaline arutluspunkt on, et kas edu (või loovus) tuleneb rohkem geenidest või kasvatusest ja kultuurist. Tundub et pärast pikki aastaid on järeldus endiselt see, et nende tähtsus jaguneb umbes pooleks?

Seda lihtsalt ei osata mõõta. Loomulikult on kultuur, haridus ja keskkond tähtsad, kuid väga eriliste annete ilmnemine nõuab ka teatud neurobioloogilisi eeldusi, millest mõned on geneetilised, teised juhuslikud või ka mõlemat.

On teatud rida tuntud seisundeid, mida paljud inimesed teavad filmidest (näiteks Tourette´i sündroom), mis tegelikult on nii haruldased, et Eesti-suuruses riigis mõni arst neid ei näegi oma silmaga. Mis on teie hinnangul kõige sagedasemad ülediagnoositud ja aladiagnoositud seisundid?

Näiteks aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ADHD) on vähemalt USA-s tohutult, lausa skandaalselt ülediagnoositud seisund. Sageli diagnoositakse ka Tourette´i sündroomi ADHD-na ja seetõttu on [see Tourette] pigem aladiagnoositud. Kindlasti on seda ka Eestis tegelikult rohkem.

Te kirjutate raamatus ka neuroloogia ajaloolisest arengust. Üks kõige kurvemaid peatükke oli kunagine lobotoomia populaarsus. Mis on viimase kümnendi suurimad muutused, millest mõeldakse nüüd hoopis teisiti?

Lobotoomia oli tõesti üks suuremaid meditsiiniajaloolisi vigu. Praegu on muutunud absoluutselt kõik! Kompuutertehnilised mudelid ja uued meditsiinilise kuvamise seadmed on koos uute kognitiivsete uuringute mudelitega nii palju arenenud, et neuroteadused on tundmatuseni muutunud.

Te olite veel Moskvas elades kuulsa Aleksandr Luria õpilane. Neuroteadus oli tollal veel väga uus nähtus – kas teda toetati selle arendamisel või pidi ta riiklikul tasemel pidevalt tõestama selle olulisust?

See oli nii kaua aega tagasi, et terminit "neuroteadused" tollal veel üldse ei kasutatud, vähemalt mitte vene keeles. Luria tegutses koos oma õpilastega (kellest üks olin mina) väga priviligeeritud mullis – Moskva Riikliku Ülikooli ja (Nikolai) Burdenko Neurokirurgia Instituudi raames. Nõukogude Liidu mõttes olid need kõige tähtsamad uurimiskeskused ja seetõttu ka teistest palju paremini finantseeritud.

Kas oli selliseid valdkondi, mida riik oleks soovinud edendada, kuid Luria ise mitte?

Luria ei olnud mässumeelse iseloomuga, vähemasti ei näidanud ta seda välja. Õigupoolest hakkas ta ajukahjustuste teemaga tegelema selle pärast, et pääseda ideoloogilisematest valdkondadest, näiteks kultuuridevahelistest psühholoogistest erinevustest. Soovitan sellest teemast huvitunutel lugeda minu varasemat raamatut "The New Executive Brain".

Vaatamata arengutele on palju endiselt teadmata. Me ei tea näiteks, miks on just ajukasvajad lastel üks kõige sagedasem vähi vorm, halvaloomuliste ajukasvajate puhul räägitakse endiselt pigem elumusest, mitte ravist. Küsimusi on lõputult, kuid millise vastuse teadasaamine teid ennast kõige rohkem huvitab?

Minu vastus võib olla pisut üllatav. Paljud peavad neuroteaduste "pühaks graaliks" teadvust. Teatud loomuomase tõrksuse tõttu olen ma teadvuse küsimust alati pidanud ületähtsustatuks, aga selle põhjendamine läheks üüratult pikaks. Ma arvan, et aju funktsioneerimise mõistmisel on läbimurdeks kõige rohkem vaja uute teoreetiliste, matemaatiliste, kvaasi-matemaatiliste ja arvutis toimivate simulatsioonimudelite koostamist.

Ajalugu on näidanud, et mõnikord teevad teadus ja meditsiin suuri hüppeid sõdade ajal. Kas see peab veel endiselt paika? Suudate õppida midagi uut traumapatsientide või sõjakolletest naasnute pealt?

Vähem kui enne. Vanasti oli ajutraumade mõju hindamine peamine neuropsühholoogilise uurimise meetod ja II maailmasõjas haavata saanute peatraumade ning kollete uurimine tõi kaasa neuropsühholoogia õitsengu (kui nii võib sellise jubeda asja kohta öelda). Kuid moodsate meditsiinilise kuvamise meetodite leiutamine, neurostimulatsioon, geneetika, kompuutersimulatsioonid ja teised meetodid on avardanud uurimisvõimalusi ja enam ei pea aluseks olema trauma või haiguskolle.

Võtame teistpidi: kas on tuvastatud uusi seisundeid, mis tulenevad näiteks tehnoloogilisest arengust või elustiilist? Ja kui inimesed olid sada aastat tagasi lühemad kui praegu, siis kas ka aju pidevalt areneb sarnaselt?

Jah, näiteks eristatakse praegu palju rohkemat tüüpi dementsuse vorme kui alles paarikümne aasta eest. Sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks on inimeste eluiga pikenenud ja neil on märksa pikem "võimaluste aken" dementseks jääda. Samuti on tõusnud üldine teadlikkus dementsusest. Kas tehnoloogiline areng suunab ka meie aju arengut? See on väga põnev küsimus. Ma arvan, et suunab küll – eriti selles plaanis, kuidas aju vananeb varasemast palju kiiremini muutuvas keskkonnas. Need kaks nähtust on kaasa toonud huvitava ja ka pisut müstilise trendi – dementsus kui nähtus sageneb (vastava diagnoosiga inimeste arv), kuid esinemissagedus (uute juhtumite pealekasv) langeb. Ka see on üks minu raamatu põhiteemasid.

Kui jutt läheb geenidele ja ajule, siis kollasem press armastab lehvitada pealkirju "geigeeni" või "tarkusegeeni" avastamisest. Isegi Eestis oli kunagi valesti mõistetud meem, kuidas õ-täht ajus tekib. Kui tihti puutute kokku teemaga, et teadusest rääkides kiputakse asju üle lihtsustama?

Sellised geenijutud on muidugi täielik jama. Loomulikult on ajutalitlus väga palju seotud ka geenidega, kuid nende omavaheline talitlus on äärmiselt keeruline ja kognitiivseid omadusi ei saa kunagi (või kui, siis üliharva) seostada mõne konkreetse geeniga. Ülelihtsustamine? Ilmselt mitte piisavalt. Kui ma rohkem lihtsustaks, siis ilmselt ka minu raamatud müüksid paremini. Kahjuks meeldib selline asi kahetsusväärselt paljudele, sest annab neile võimaluse tunda ennast osana intellektuaalsest diskussioonist, ilma et peaks tegelikult liialt pingutama.

Mulle tundub, et paljudel teadusaladel on tehtud nii suuri arenguid, et nende elementaarseks mõistmiseks on vaja palju rohkem baasteadmisi kui varem. Kuidas teadlased selle probleemiga tegelevad? Või on see pigem kivi koolihariduse kapsaaeda?

See on paraku tõsi ning tulemus on nn balkaniseerumine, neuroteaduste killustumine. On väga oluline, et teadlased ei sulguks oma kitsa valdkonna nišši ja suudaksid haarata suuremat pilti. Sageli on seda kergem öelda kui teha, aga püüan ise alati nii mõelda.

Teie karjäär neuroteadustes on olnud pikk. Millised on kõige erilisemad juhtumid, mille üle endiselt sageli mõtlete ja tagasi tulete?

Mul on alati kaks rolli: teadlase roll ja arsti roll. Arstina olen vastu võtnud sadu ja tuhandeid patsiente ning midagi õpib igast juhtumist. Teadlase rollis on tõesti mõned konkreetsed juhtumid, mis on ka minu karjääri muutnud, näiteks üks konkreetne mäludefekt, mida tolle hetkeni keegi ei pidanud võimalikuks. Samuti üks patsient, kellel oli suured spetsiifilised probleemid täidesaatvate funktsioonidega ja otsuste langetamise protsessiga. Olen mõningaid neist oma raamatutes pikemalt lahti kirjutanud. [Näiteks üks Goldbergi tuntumaid juhtumeid oli patsiendist, kes ei suutnud vestlusi lõpetada – TV].

Tean lugu Eestis elanud patsiendist, kellel oli nii spetsiifiline episoodilise mälu probleem, et mitmed teadlased välismaalt soovisid teda uurima tulla. Kas teadus on selles plaanis sageli konkurentsirohke?

Teadus on juba iseloomult äärmiselt konkurentsirohke. Aga teatavasti pärineb episoodilise mälu kirjeldus Eesti päritolu psühholoogilt Endel Tulvingult.

Kas meie ajal on veel tabuteemasid, mida uurida tohib? Võtame näiteks uuringud rassi või soo alusel?

See on väga põnev teema. Varem olid soo alusel tehtud uuringud väga selge tabuteema, aga enam mitte, vähemasti mitte Põhja-Ameerika neuroteaduste ja neuropsühholoogia ringkondades. Viimastel aastakümnetel on selles suhtes toimunud muutusi. Kolmkümmend aastat tagasi andsin New Yorgi piirkonnas loengut ühes ülikoolihaiglas. Kui mainisin oma uurimusi soolistest erinevustest teatud ajuhaiguste kollete puhul (neid on korduvalt avaldatud nii teadusartiklites kui raamatutes), tõusis üks lugupeetud kolleeg püsti ja hakkas minuga pahandama seksistliku suhtumise pärast. Mida sellises olukorras üldse teha? Ma ütlesin talle, et kui ma ei olnud poliitiliselt korrektne Nõukogude Liidus elades, siis miks peaksin seda olema Ameerika Ühendriikides? See on ainus kord, kui mind on loengus tervitatud marulise aplausiga.

Otsekohene ja võib-olla lausa lapsik küsimus: mida me teame sellest, kui erinevalt töötavad mehe ja naise aju?

Lühike küsimus, aga lühikest vastust ei ole. On tõestatud, et erinevusi on päris mitmeid, kuigi pigem tuleks neid mõista kui sama meloodia erinevaid variatsioone, mitte kahte täiesti erinevat meloodiat. Naiste ajus on kahe poolkera vaheline suhtlus tihedam, kuid meeste puhul on jällegi tihedam side otsmikusagarate ning vastava poolkera ajukoore vahel. Selle nähtuse funktsionaalseid tagajärgi veel eriti ei mõisteta ning uuringud jätkuvad. Aga näiteid on muidugi veel.

Te õppisite Moskvas samal ajal Peeter Tulvistega. Milliseid mälestusi teil temast on?

Peeter oli üks minu lähedasemaid sõpru. Me olime Moskva Riiklikus Ülikooli ühiselamus toanaabrid ja saime kohe suurteks sõpradeks. Peeter oli minust aasta vanem ja olime mõlemad Baltimaadest. Meil olid tollases poliitilises õhkkonnas sarnased vaated ja suutsime üksteist piisavalt usaldada, et kõigest rääkida. Hoidsime ka hiljem kontakti, mõnikord käis Peeter mul USAs külas ja veetsime koos aega, kohati ka ehk noorepõlve meenutades üleliia napsitades. Kui Peetri poeg Jaan tuli New Yorgi Ülikooli õppima, siis sain käsu tal silma peal hoida. Ilmselt osaliselt selle suhtluse tõttu pühendus Jaan kognitiivsetele neuroteadustele ning töötab nüüd Tartu Ülikoolis. Me teeme ka koostööd ning avaldasime hiljuti koos ühe teadusartikli. Nii et minu side Peetriga kestab nüüd läbi tema poja, mis on minu jaoks väga oluline.


Elkhonon Goldberg (snd 1946 Riias) on New Yorgi Ülikooli meditsiiniteaduskonna professor ning Luria-nimelise Neuroteaduste Instituudi direktor. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid neuropsühholoogiast.

Juuni algul ilmub eesti keeles tema raamat "Loovus", mis räägib ajuprotsesside, loovuse ja kultuuri seostest. See on üks esimesi raamatuid, mis üritab inimeste loovusele läheneda neuroloogilisest vaatepunktist. Elkhonon Goldberg kirjeldab kõige uuemaid avastusi aju talitluse ning selle erinevate keskuste uurimisel ning kirjeldab nende seoseid erinevate õpitud oskuste, annete, normide ning ajaloolise kogemusega.

Toimetaja: Tauno Vahter, Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: