Arvustus. "Metsa forte" ei lepita
Uus lavastus
Mehis Pihla "Metsa forte"
Lavastaja Hendrik Toompere jr
Muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste
Muusika ning seaded Tõnu Kõrvits ja Tõnis Kõrvits
Kunstnik Kristjan Suits
Osades Helgi Sallo, Voldemar Kuslap, Hans Miilberg, Liisa Saaremäel, Jüri Tiidus, Uku Uusberg, Kersti Heinloo, Markus Luik, Hendrik Toompere jr, Mehis Pihla, Nargenfestivali koor ja orkester.
Esietendus 25. mail Eesti Draamateatri suures saalis.
Nargen Festivali ja Eesti Draamateatri koostöös sündinud lavastus "Metsa forte" on ühe pere lugu, kes tuleb vabariigi aastapäevaks vanavanemate juurde kokku. Peagi asendub õdus koosviibimine aga vaidlusega, kas teha pere metsas lageraiet või mitte.
Arvustuse pealkiri tõukub "Metsa forte" stsenaristi ja ühe osatäitja Mehis Pihla vastusest Klassikaraadio saates "Delta" 25. mail, kus noormehelt küsisin, kuhu ta selle lavastusega välja tahtis jõuda. Vastus kõlas: leppimiseni. Sellega on tegelikult juba esimene eesmärk ebaõnnestunud. "Metsa forte" portreteerib küll eestlaste tüli metsa ümber, kuid lepituseni ei vii see lavastus kindlasti.
"Metsa forte" osadesse on valitud kodumaise teatri elavad legendid Helgi Sallo, Voldemar Kuslap ja Hans Miilberg. Samuti on laval mitmed Draamateatri suurepärased näitlejad, kellest eriti eredalt särasid Kersti Heinloo, lavastaja Hendrik Toompere jr ja hästi kandis välja ka Uku Uusbergi ja Liisa Saaremäeli duo. Tüki üks tugevusi on kindlasti (laulvad) näitlejad.
Kristjan Suitsu lavakujundus on hiilgav. Draamateatri suure saali on vallutanud õhuline ja maagiline laas. Saal on täis metsa lõhna ning ei teki kahetsust, miks peab sooja suveõhtu Draamateatri seinte vahel veetma.
Töötab ka muusika. Tundub isegi, et Tõnu ja Tõnis Kõrvitsa helikujundus võiks olla see "lepitav" element, kuid sel ei õnnestu leida konstantse konflikti võrgus rabeleva dramaturgilise poolega ühist keelt ning tervik jääb sündimata.
Lavastuses on veel üks huvitav läbiv nüanss: kavalus. Tegemist on pikale veninud muusikaliste vahepaladega vürtsitatud sketšiga rahvast käimatõmbaval teemal, mitte dramaturgiliselt professionaalse lavastusega. Laval etendatakse tunni ja veerandi vältel tüli, mis kohati palaganiks kisub ning vahele on pikitud muusikat ja laulu, mida Sallo, Kuslap ja Miilberg muidugi filigraanselt esitavad ning mõnelgi vaatajal pisara silma toovad.
"Metsa forte" sobiks lühendatud kujul pigem vana-aastaõhtu kavva kui Draamateatri lavale. Mehis Pihla on kahtlemata andekas kirjutaja ning võib arvata, et palagani prisma kaudu sooviski autor osutada teemat ümbritsevate kirgede naeruväärsusele ja ülepaisutatusele. Aga kui ainult näpuga näidata j a kunstilist lisandväärtust andmata, ei ole paraku tegemist teatriga.
Tükk meenutab kohati klišeepiiril sisuliselt olematu psühholoogilise arenguta must-valgete karakterite rabelemist halva maitse piirile viidud segasummasuvilas. Dramaturgiline ülesehitus meenutab klassikalise muusika kontserti, kuhu on vahele pikitud Meie Mehe "Sinine vilkur". Ja EV100 aastapäeval kirgi kütnud Teatri NO99 lavastuse pila jäi mõtestatud arenguta ning jättis õhku rohkem küsimärke kui kunstilist kujundit. Mõistetav võib olla Pihla võimalik soov peegeldada eestlaste tülitsemise oskust, kuid kui tahta liikuda edasi karaoke tasemest, oleks vaja ka kunstilist alust ja mõtestatust.
Lavastus üritab higipull otsa ees vaataja meelt lahutada - lavastaja Hendrik Toompere jr on kasutanud oskuslikult tervet Draamateatri saali, stseenid vahetuvad tempokalt, mitmed näitlejad kehastuvad eri tegelaskujudeks, mis vahelduvad pere loovatest noorest riigiametnike, puudekallistajate ja loomariigi esindajateni.
Juba kriitikutelt kiita saanud Voldemar Kuslap on tõesti silmapaistva karisma ja lavalise energiaga artist, kes kindla kohaoluga "Metsa fortet" sadamasse juhib. Ja Mehis Pihla tahe ja valik siduda oma teos teemadega, mida uudistekanalid iga päev kodudesse paiskavad, on tervitatav. Kuid tähelepanu tuleks pöörata ka kunstilisele lisandväärtusele, mitte ainuüksi päevapoliitika sabas jooksmisele.
Teatri alus on ajalooliselt konflikt, tõsi. Ja "Metsa fortes" on konflikti kogu raha eest. Aga üks, kaks või enam röökivat pead laval ei ole veel teater.
Toimetaja: Valner Valme