Algselt Steven Spielbergi käe all aastal 1993 alguse saanud dinosauruste frantsiis on jõudnud viienda filmini. Kloonitud dinosauruste imepärasest teemapagist on "Jurassic World: Langenud kuningriigis" järele jäänud mahajäetud saar, kus vabana elavaid ürgelukaid ohustab järjekordne väljasuremine, seekord vulkaanipurske tõttu. Pärast kahte tundi ebaloogilist ja jaburat tõmblemist võib sama saatust loota frantsiisile. Kahjuks võidab rahaahnus nii filmimaailmas kui "Jurassic World: Langenud kuningriigis".

Pärast tonaalselt kaasatõmbavat ja stiilselt pinget kruttivat avastseeni, mis juhatab sisse olukorra, kuhu pärast eelmist teost "Jurassic World" (2015) on jõutud, hakkab film stseen stseeni haaval üha tempokamalt paeluvust kaotama. Sündmused lükkab käima eelmistest osadest tuttav, nüüd hävimisohus mägine ja troopiline saar, kuhu seda hallanud ettevõte saadab dinosauruste päästmise rühma.

Väidetavalt altruistlikel, tegelikult ekspluateerivatel põhjustel. "Päästame dinosaurused" lipu all meelitatakse kampa eelmisest osast tuttav sarmikas saurusetaltsutaja Owen Grady (Chris Pratt) ning teemapargi endine juhtivtöötaja Claire Dearing (Bryce Dallas Howard), kes võtab dinosauruste õiguste eest võitlevast MTÜst kaasa paar liiget, et asi oleks veidi pingelisem ja seikluslikum. Kuna ettevõtte kurjade kavatsustega manipuleerija (Rafe Spall) on meeskonnale appi andnud hunniku palgasõdureid, operatsiooni saadavad peidetud intriigid ning dinosauruste saar on kohe laava alla kattumas, ei kulge miski muidugi plaanipäraselt.

Dramaatikat taga ajav seiklus liigub ruttu dinosauruste päästmise moraaliküsimustest allilmas toimuva saurusekaubanduse, elukate relvaks muutmise ja geenitehnoloogia ohtlikkuse manu. Ent teemad jäävad saarelt välja liikuva narratiivi jalgu, mis surub lugu edasi silmi pööritama paneva ebaloogilisusega, lootes et kahtlased süžeelised valikud ning kuhjades lamedad troobid jäävad vaatemängulisuse ja hinnaka visuaali varju.

CGI:ga loodud visuaalide tase on tänapäeval nii kõrge, et ainuüksi sellega vaatajat enam ei paelu. Seega hakkab detailirohkete ja efektsete hiidloomade vahelt piiluv nõrk süžee liiga läbi paistma. Kõige eredamalt "The Orphanage'i" õudukast tuntud režissöör J. A. Bayona püüab põnevust hoida tüütavateks kujunevate põgenemiste, hiilimiste ja varitsevate ohtudega.

Filmile ei lisa ka nüansikust keskpärane kaameratöö ning kord üleküllane ja kord šabloonne heliriba Michael Giacchinolt, kes lõi eelmise aasta suvefilmile "War For The Planet Of The Apes" meeldejäävalt väljendusrikka ja mitmekülgse muusika. Ulme, romantika ja komöödia hübriidiga "Safety Not Guaranteed" paelunud stsenaristid Colin Trevorrow ja Derek Connolly annavad küll "Jurassic World: Langenud kuningriiga" selged, ent sisult vastuolulised suunised frantsiisi taaskäivituse kolmandale osale (2021), ent nende meetodid pigem tülgastavad kui pakuvad popkorniselt krõbedat meelelahutust.