Rakvere teatris etenduv "Vöötrada", mille tuumsündmuseks on lapse kaotus, asetub mõneti ootamatusse järgnevusse. Eesti autoritelt on viimasel ajal lavale jõudnud suisa kolm näidendit, mille kese on sama: teatris Must Kast lavastati Siret Campbelli näidend "Jäljed meie vahel" (2025) ning sealsamas Rakvere teatris oli hiljuti mängukavas "Klaaslaps" (autor Maarja Kangro, dramatiseerija Urmas Lennuk, 2024).

"Vöötraja" autor on Vootele Ruusmaa ning lavastuse sisukalt kavalehelt saab lugeda, et Ruusmaad inspireeris Ugala lavastus "Kahe laine vahel" (autor Ian Meadows, 2024), kus esineb samuti lapse kaotamise motiiv. On see kokkusattumus? Võib ka olla, et loojad otsivad sügavalt isiklikke ja sisemistele valupunktidele vajutavaid teemasid, mida kunstilises vormis lahata, selliseid, mida on varem peetud tabuks ning mis on nii avalikus kui ka kunstilises diskussioonis olnud varjul. Mainitud kolmes algupärandis käsitletakse leina; "Vöötraja" autor sõnab ka ise, et just leina teema oli talle tähtis.

"Vöötrada" on Rakvere teatri 85. hooaja puhul korraldatud näidendivõistluse võidutöö. Autor Vootele Ruusmaa on vist Eesti teatrivälja kõige laiahaardelisem tegutseja: ta on helilooja, muusik, kirjanik, lavastaja. Ta on auhinnatud muusikaline kujundaja (loonud muusika ligi poolesajale lavastusele), osalenud näitleja ja muusikuna kümmekonnas lavastuses ning kirjutanud ka mitmeid näidendeid ("Keti viljad" pälvis 2023. aasta näidendivõistlusel kolmanda koha). Tema nuku- ja objektiteatri žanris uuslavastus "Ülemeelik", mille puhul on Ruusmaa nii lavastaja, helilooja kui ka etendaja, esietendus äsja Eesti Noorsooteatris. Selle kõige kõrval on ta avaldanud neli luulekogu.

On ootuspärane, et "Vöötraja" lavastas just Andres Noormets. On ju Noormets mõningase regulaarsusega lavastanud näidendivõistlustel auhinnatud töid (autoritest näiteks Martin Algus, Tiina Laanem, Piret Jaaks): ta peab oluliseks eesti keelt, puhuda elu sisse just värskele eesti näitekirjandusele.

"Vöötraja" puhul on "keel" oluline märksõna, tõustes esile nii näidendis kui ka lavastuses. Peategelaste paari Gregori ja Luna (Peeter Rästas ja Anneli Rahkema) laps sündis surnult. Naine Luna on seetõttu ka surnud, sisemiselt. Mees on talle kinkinud taime, bonsai. Ka see on surnud, kunstlik, ebaloomulik. Bonsai ei saagi ju tegelikult olla loomulik: see on inimese kujundatud loodus. Lavabonsai on suisa plastmassist. See, kuidas Luna bonsai eest obsessiivselt hoolt kannab, sümboliseerib muidugi lapse eest hoolitsemist.

Näidendit lugedes torkaski silma selle kunstlik keel justkui rõhutamaks ebaloomulikku bonsai-maailma. Näiteks ütleb Luna oma mehele: "Mind nii häirib sinu soov kogu aeg kõik naljaks pöörata, läbi huumoriprisma asju võtta, kuigi sa oled mulle algusest peale väitnud, et naljad ei kuku sul hästi välja. Kui sa väidad, et sul naljad ei õnnestu, ära teegi. Jäta huumor kellegi teise hoolde. Kui oled ebakindel, siis ole, ära püüa seda varjata mingisuguste ebaõnnestunud naljade abil."^* Niimoodi ju inimene ei räägi. Luna on siin ise justkui bonsai – kärbitud.

Lavastuses saab näidend uue (või esimese?) elu, lavastaja puhubki sellele justkui elu sisse. "Vöötrada" langeb lavale Noormetsale omaselt õhulises lavastusstiilis, kus sellised kunstlikud etteasted omandavad näitleja suu läbi ka osalt kuiva või traagilise huumori varjundi. Kuna Noormets on tõesti keeletundlik lavastaja, siis on tema stiilile omane ka teatud sõnade rõhutamine (mõistagi luuakse roll ikka näitlejatega ühiselt). Näiteks rõhutab Luna sõna "kentsakas", mis annab lavategevusele aktsendi ja vaatajale mõtteainest.

Jah, laval näebki mõneti kentsakaid inimesi, eelkõige naisi. Kui Gregor on aru saanud, et Luna on ta oma leinas üksi jätnud, asub ta lohutust otsima lillepoe müüjalt Evelinilt (Loviise Kapper). Tõlgenduslikult jääb arusaamatuks, miks on mõlemad naistegelased kohtlased. See, et nad on muudetud näitlemisvahendite abil veidi sarnasteks, on arusaadav, sest küllap tahetakse osutada mehe tõmbele võrdselt mõlema naise poole. Naisnäitlejate sisemine tempo on nimme aeglustatud, nad venitavad sõnu, kehakeel on tahtlikult kohmakas ja aeglane, ka miimika on kohati rõhutatud (Kapperil enam kui Rahkemal). Rästa Gregor on seejuures pigem loomulik ja eriti empaatiline, see tulebki tal hästi ja usutavalt välja. Selline tegelasmuster on arusaadav, kuid joonib alla kogu lavastuse kunstlikkuse.

Vahendatust ja võõrandamist rõhutatakse lavastuses mitmeti. Näiteks: Luna pildistab plastikbonsaid ja foto vahendatakse lava tagaseina neljale ekraanile. Tegelased naudivad seda nagu mingit elusat asja, oma sidet eluga. Vaatajale rõhutab see veelgi laval kujutatava maailma sisemist hangumist.

Plastikut on lavastuses veel. Kogu lillepoe sisustus, mille keskel mitmel korral kohtuvad Gregor ja lillepoe müüja Evelin, on täis kunsttaimi. Selline lahendus rõhutab kunstlikkuse, sisemise hangumise kõikehõlmavust. Mis oleks muutunud, kui need taimed oleksid olnud elus? Sel juhul oleks saanud tõlgendada elu lillepoes ja Evelini elu seal püüdena loomulikkuse suunas, isegi looduslähedasena. Evelin on aga samasugune kui Luna – Gregori vaatepunktist.

Vahendatust joonivad alla ka mikrofonid ja telefonid. Nimelt kasutavad näitlejad keha külge kinnitatud väikseid mikrofone – ja seda väga väikses saalis. Eesmärgiks paistab siin olevat rõhuda intiimsusele. Suure raadioteatri kogemuse ja huviga lavastaja Noormets on heli ja kõne suhtes tundlik. Eesti teatritegijatest pöörab ilmselt just Noormets helirežiile enim tähelepanu (eriti meeldejääv oli helirežiiga mängimise mõttes meisterlik "Süsteem" Ugalas, 2024). Kuna ka "Vöötraja" autor Vootele Ruusmaa on kogenud muusikaline ja helikujundaja (mitte küll selles lavastuses), siis sobib helipiltidega mängimine siia eriti hästi.

Tähelepanuväärsed ja hästi toimivad on hetked, mil Gregor ja Luna seisavad teine teisel pool valgusega maalitud ülekäigurada ning kõnelevad teineteisega mobiiltelefoniga. Telefonidest kajav hääl on vahendatud, rõhutades tegelaste võõrandumist.

Peale meisterliku ja leidliku helirežii on Noormetsa õhulise lavastusstiili komponendiks ikka ka valgusega maalimine. Noormets kaasab oma lavastustesse sageli eri valguskunstnikke (seekord Villu Konrad Ugalast). Valgus toimib esteetiliselt kaunis koostoimes Noormetsa enda puhaste pindadega, õhulisust rõhutavate, olmerealismist puhastatud lavakujundusega. Seekord on eriti meeldejääv, kuidas valgusega maalitakse ühtlasi tänavaruum ja psühholoogiline ruum, kui eluvalikute vahel heitlev Peeter Rästa Gregor seisab valge valgusega maalitud ülekäigurajal: tema üks näopool on kumavas valgusfoorivalguses roheline, teine punane.

On veel üks lavastuslik komponent – temporütm –, millega lavastaja loob atmosfääri. Enamasti Noormets aeglustab oma lavastuste tempot, nii ka seekord. Eesmärk on selge: rebida kiirustav tööinimene lahti argiõhtust. Kohe avastseeniga paneb Rahkema kehastatud Luna tiksuma oma erakordselt aeglase sisetempo, hoolitsedes keset jaapanlikku lava ja zen-meeleolu kunstbonsai eest. Kogu lavastus kulgeb esteetiliselt imekaunis, kohati ka uinutavas valgusmeres supeldes. "Vöötrada" on justkui vitriini klaasi taha jääv pildistus elust, selle eesmärk pole panna vaataja leinas kaasa tundma.

* Vootele Ruusmaa, "Vöötrada". Eesti Teatri Agentuuri andmebaas, lk 20.