Mihhail Lotman: George Soros ja Euroopa Liit ({{commentsTotal}})

George Soros.
George Soros. Autor/allikas: Francois Mori/AP Photo/Scanpix

Kui lugeda eesti sotsiaalmeediat ja eriti neid kommentaare, mida mõnikord nimetatakse vihakommentaarideks, siis kogu nende mitmekesisuse juures (näiteks käib võrdlemisi kõva madin islamofoobide ja antisemiitide vahel) on siiski mõned teemad, mis neid ühendavad. Ning üks nendest on kindlasti George Sorosi vihkamine.

Temast on moodustatud koguni üldnimi, nii et lisaks infernaalsete omadustega varustatud Sorosile tegutsevad ka igasugused soroslased. Üks linnahull ei nimeta mindki kunagi teisiti kui soroslaseks. Milles täpselt minu soroslus seisneb, ei ole vähemalt mulle selge: ma ei jaga paljusid Sorosi vaateid ei filosoofia ega majanduse valdkonnas ning Soros ei ole mind kunagi ei otseselt ega kaudselt finantseerinud.
Picture
Asjale lisab vürtsi see, et kõik need Sorosi-vastased postitused on võimalikud tänu internetile, samas kui Eesti interneti arengus on Sorosil oluline roll, tema initsiatiivil avati Eestis avalikke netipunkte, ta toetas ka Tiigrihüpet. Tema avatud ühiskonna kontseptsioon tähendas ennekõike vaba juurdepääsu informatsioonile ja sõnavabaduse laiendamist elektroonilisele meediale. 

​Möödunud kuul käisin ma Ungaris, pidasin loenguid ja esinesin konverentsil kahes Budapesti ülikoolis, k.a Viktor Orbáni alma mater'is Loránd Eötvösi Ülikoolis. Sealsed õppejõud, sealhulgas need, kes pidasid Ungari pagulaspoliitikat õigeks, olid väga nördinud Orbáni kahepalgelisuse pärast: ise ta käis Sorosi rahaga tudengina välismaal õppimas, aga praegustelt noortelt võtab selle võimaluse ära (kontrollisin igaks juhuks üle, tõepoolest käis).
Kui ma googeldasin Sorost inkrimineerivaid süüdistusi, leidsin üllatavalt vähe märkusi tema finantstegevuse kohta, mis on minu meelest tõepoolest vähemalt problemaatiline. Valdav osa Sorosi-vastaseid süüdistusi on seotud kas pagulaskriisiga (umbes et Soros kas toob ise pagulasi või vähemalt finantseerib nende sissevedu Euroopasse) või tema globalismiga, mis seisneb selles, et ta tahtvat kogu Euroopa võimu tsentreerida Brüsselisse, allutada rahvaid Brüsseli diktaadile, hävitada põlisrahvaid vms. Mõlemal juhul opereeritakse kas otseselt võltsitud või kontekstist välja rebitud tsitaatidega, kusjuures ühed ja samad valesüüdistused levivad sadades, kui mitte tuhandetes postitustes. Tegemist on tüüpilise valeuudiste spinnimisega, kusjuures algallikad on enamasti USA ja eriti Ungari rämpsmeedias (liberaalne antikommunist Soros olevat apokalüptiline satanist, illuminaatkommunist, nats, SS-lane, vabamüürlane jne). 

Picture
Nüüd aga sellest, mida Soros tõepoolest ütleb ja tahab. Õnneks on olemas tema enda tekst, mille ta hiljuti kandis ette EL nõukogu välisasjade nõukogu ees (29.05.2018). Seda teksti on laialt tiražeeritud, refereeritud ja analüüsitud. Siin väljendab ta täpselt ja ühemõtteliselt oma vaateid meid huvitavatel teemadel.

Soros alustab sellega, et Euroopa Liit on sügavas kriisis. Sorosi sõnul ei ole see kriis juhuslik ega pealiskaudne, vaid eksistentsiaalne: "Kõik, mis sai valesti minna, läks valesti."

Picture
Ning selles kriisis ei ole süüdi niivõrd vastutustundetud populistid, kes vaid osavalt kasutavad ära avanenud võimalusi, kuivõrd Euroopa Liid ise. Muide, see on täpselt see, mida ma olen erinevatele auditooriumidele juba tükk aega rääkinud: Brexit ei ole üksnes David Cameroni ja Briti konservatiivide läbikukkumine, vaid ka Euroopa Liidu ja isiklikult Jean-Claude Junckeri läbikukkumine. Kuid tagasi Sorosi juurde. Pärast kriisiolukorra lühikirjeldust esitab Soros enda programmi. Ja siin ma tahan piirduda otseste tsitaatidega ja mõningate endapoolsete kommentaaridega.

Soros: "Mida saab teha Euroopa päästmiseks? Euroopa seisab silmitsi kolme põletava probleemiga: pagulaskriis, territoriaalne lagunemine, mida näitlikustab Brexit, ja kasinuspoliitika, mis pärsib Euroopa majandusarengut."
Olen Sorosiga täiesti nõus kahes esimeses punktis, kolmandas jään eriarvamusele, kuid ma ei ole majandusekspert, lähtun üldisematest põhimõtetest.

Soros: "Pagulaskriisi kontrolli alla saamine võib olla parim koht, kust alata. Ma olen alati propageerinud seda, et pagulaste paigutamine Euroopa riikidesse peab olema täiesti vabatahtlik. Liikmesriike ei tohi sundida vastu võtma pagulasi, keda nad ei taha, ning pagulasi ei tohi sundida asuma riikidesse, kuhu nad ei taha minna. Euroopa migratsioonipoliitika peab juhinduma vabatahtlikkusprintsiibist."
See on täpselt see, mida minagi olen juba mitu aastat väljendanud nii suuliselt kui ka kirjalikult (vt nt siin või siin).

Edasi: "Euroopa peab kiiresti reformima või tühistama nn Dublini konventsiooni, mis on pannud ebaõiglase koormuse Itaaliale ja teistele Vahemereriikidele katastroofiliste poliitiliste tagajärgedega. EL peab kaitsma oma välispiire, kuid hoidma need lahti seaduslikele migrantidele. Liikmesriigid omakorda ei tohi sulgeda oma sisepiire. Idee "Euroopa kindlusest", mis on suletud poliitilistele pagulastele ja majandusmigrantidele rikub ühtemoodi nii Euroopa kui ka rahvusvahelist õigust ja on igal juhul täiesti ebareaalne."

Pagulaskriis on Sorose meelest tagajärg, põhjus aga on ELi üldine kriis. Sorosi enda ideaalid, mida ta on korduvalt väljendanud, on teised: Euroopa Liit peaks olema Avatud Ühiskonna idee kehastus, st võrdsete riikide vabatahtlik assotsiatsioon, mis liitusid ja ohverdasid osa oma suveräänsusest ühise hüve jaoks. Kusjuures selle "ohverdamise" sisu ja maht on iga riigi suveräänne otsus, mitte aga tsentraliseeritult pealesurutud kohustus. (Mina eelistaksin rääkida mitte ohverdamisest, vaid delegeerimisest.)

​Soros on kriitiline kahekiiruselise Euroopa kontseptsiooni suhtes, sellest ideest tuleb loobuda:

​"Mitmekiiruselise Euroopa asemel peaksime eesmärgiks võtma paljurajalise Euroopa, mis võimaldaks liikmesriikidele laiema valikuspektri. Sellel oleks kaugeleulatuv positiivne efekt. Praegu on suhtumine koostöösse negatiivne: liikmesriigid tahavad pigem taaskindlustada oma suveräänsust kui seda veelgi enam loovutada. Ent kui koostöö tulemused on head, võivad suhtumised paraneda." Näitena toob Soros kaitse-eesmärgid, mis peaksid Euroopal olema ühised.

Picture 

Enamiku siinsete seisukohtadega olen ma nõus, v.a ehk Sorosi avatud ühiskonna kontseptsiooniga, mis võtab mõnikord lausa kinnisidee kuju. Mina eelistaksin rääkida vabadest kodanikest, kes moodustavad tsiviilühiskondi, need omakorda riike, mis omakorda astuvad vabadesse assotsiatsioonidesse. Siiski rõhutab ka Soros, et vastavad ELi reformid peavad tulema mitte ülevalt, vaid alt, st liikmesriikidelt.

Sellisel juhul tuleks loobuda praegusest Euroopa Liidu föderatiivsest mudelist, EL oleks riikide konföderatsioon, kusjuures riikide sisekorraldus (nii poliitiline kui majanduslik) oleks nende ühiskondade enda otsustada. Nii oleks Euroopa Liidus oma koht nii föderatiivsetel kui unitaarriikidel (sh rahvusriikidel), nii vabariikidel kui (konstitutsioonilistel) monarhiatel. Euroopa tugevus seisneb mitmekesisuses, mitte ühtsustamises. Unifitseerimine peaks olema minimaalne ja puudutama näiteks selliseid võõrandamatuid asju nagu inimõigused. Sellisel juhul vajaks muidugi reformimist ka Euroopa Liidu juhtorganid, kuid sellest ei taha praegu pikemalt rääkida.

Tulles nüüd tagasi pagulaskriisi juurde, siis oma kriitikas läheksin Sorosist kaugemale. "Pagulaskriis" ise on pettemõiste, mis koondab ühe katuse alla erinevad protsessid ja nähtused. Selle päästikuks oli Süüria kodusõda, mis tekitas humanitaarse katastroofi ja massilise põgenemise. Sellele lisandusid Islamiriigi metsikused Põhja-Iraagis. Siin on tegemist sõjapõgenikega, kusjuures Euroopasse suundus nendest vaid väike osa. Suurem osa läks Türki, aga ka Jordaaniasse ja naaberriikidesse. Selle lainega liitusid Süüria autoritaarse režiimi tagakiusatud ja lihtsalt sellega rahulolematud. Need ei ole sõjapõgenikud, vaid poliitilised emigrandid. Normaalses olukorras peaksid sellised inimesed taotlema poliitilist varjupaika, kasutades olemasolevaid juriidilisi ja diplomaatilisi protseduure (näiteks pöördudes Türgis või Jordaanias vastavate riikide saatkondadesse), mitte aga liitudes sõjapõgenike massidega. Need kaks põgenikekategooriat moodustavad suure inimhulga, kuid nendega oleks Euroopa riigid tavapäraste protseduuride abil saanud hakkama. Edasi aga tekkis lumepalliefekt. Liikuvad inimmassid haarasid endaga kaasa põgenikke Afganistanist ja erinevatest Aafrika riikidest, mis pole Süüria konfliktiga kuidagi seotud. Ka siin on täiesti erinevad juhtumid. Aafrikas on paljudes riikides despootlikud režiimid, rahutused ja sõjad. Sellele tuleb lisada kliimamuutusega seotud ökoloogilised katastroofid subekvatoriaalses Aafrikas. Kuid Euroopasse "põgenetakse" ka rahulikest ja võrdlemisi toimivatest riikidest. Nii näiteks oli 2018. aastal märkimisväärne osa Tuneesiast pärit sisserändajatel. Kõiki neid väga erinevaid kategooriaid lüüakse ühe mütsiga ning siin on ohvriteks nii Euroopa Liidu kodanikud kui ka need, kellel oleks tõesti õigus asüüli taotleda.

Picture
See oli asja poliitiline aspekt. Järgmine on kriminaalne ning siin on jällegi erinevad tahud. Esiteks, suur osa Euroopasse jõudnutest, aga valdav osa Aafrika pagulastest on seotud inimkaubandusega. Nad on kas inimkaubanduse ohvrid või kaubitsejad ise. Ning järjest rohkem on juhtumeid, kus inimene kuulub mõlemasse kategooriasse korraga: tal on vaja raha, et maksta kaubitsejale, ning soodsamate tingimuste saamiseks aitab ta talle kliente koguda. Inimkaubandus on kasulik äri, kasulikum kui narkovedu. On teada mitmest kriminaalsest grupeeringust ja autoriteedist Põhja-Aafrikas (ennekõike Liibüas, aga ka näiteks Etioopias), kes on saanud väga rikkaks. Inimkaubandusega on seotud väga ohtlikud ja võimsad kriminaalsed struktuurid Euroopas, kusjuures erinevate riikide kriminaalsed ühendused (tinglikult öeldes maffiad, kuigi Sitsiilia maffia on vaid üks paljudest partneritest) teevad siin tihedat koostööd. Ükskord juhtisin tähelepanu sellele, et pagulaskriisi alguses hakkasid kaduma hirmuäratavad Somaalia piraadid, kes oma kummipaatidega terroriseerisid laevaliiklust Aafrika Sarve juures ja kaugemal India Ookeanis. Samas ilmus imekombel välja tohutu hulk kummipaate Aafrika põhjarannikul. Vahepeal oli aga ka üsna vilgas migrantide vedu otse Somaaliast läbi Punase Mere. Nüüdseks on Somaalia piraatide probleem jäänud ajaloo hämarusse.

Teine kriminaalne aspekt on seotud pagulaste endiga. Euroopas on kaks põhilist diskursust, mis neid käsitlevad. Olen neid nimetanud roosaks ja mustaks. Roosa diskursuse seisukohalt on pagulased süütud ohvrid, kes vajavad abi ja kaastunnet. Musta diskursuse seisukohalt on nad kriminaalsed sissetungijad, terroristid, keda peab represseerima ja võimalikult kiiresti välja saatma. Mõlema diskursuse puudus on see, et nad käsitlevad suuri inimmasse diferentseerimata, reaalsus on aga pigem kirju. Suur osa põgenikke, ka need, kes olid süütud ohvrid, on oma teel asüüli rikkunud palju seadusi. Parimal juhul on need üksnes seotud riigipiiride ületamisega, aga ka vähemalt passiivse inimkaubanduses osalemisega, ma ei räägi juba sellistest pisiasjadest, nagu nende eurodirektiivide rikkumised, mis puudutavad naiste ja laste kaitset. Kuid paljude hingel on veel teisigi väiksemaid rikkumisi, nagu nt pisivargused tee peal jne. Paraku hakatakse Euroopa Liidus neid probleeme teadvustama alles praegu ning väljatöötatud protseduurid ja praktikad on selgelt ebapiisavad.

Picture
Ning lõpetuseks moraalne aspekt. Olen korduvalt rääkinud ja kirjutanud sedasama, mida nüüd rõhutas ka Soros. Euroliidu põgenikukvootide süsteem on sügavalt amoraalne. See käsitleb inimesi hulgikaubana, mis tuleb jaotada erinevatesse ladudesse-riikidesse. Nagu Soros arvan ka mina, et see protsess peab olema selgelt vabatahtlik, kusjuures vabatahtlik mõlemalt poolt: inimest ei saa sundida asuma sellesse riiki, milles ta elada ei soovi, riiki ei saa sundida vastu võtma kas konkreetset isikut või mingit kogust pagulasi. Jällegi peaks siin olema seesama paljurajaline Euroopa: kui mõni riik kuulutab: "Herzlich willkommen!", siis pole ka kellelgi õigust seda kritiseerida. Kui mõni riik aga ütleb: "Ne, díky," siis pole samuti kellelgi õigus seda arvustada.​

 Picture 

​Mis aga puudutab nimelt Eesti spetsiifikat, siis mul on juba ammu kiusatus küsida Eesti poliitikutelt ja diplomaatidelt, miks nad ei kasuta rohkem üht meie ressurssi. Ning selleks ressursiks on hallide passide omanikud. Euroopa Liidust ja erinevatest inimõigusorganisatsioonidest tehakse meile pidevaid näpuviibutusi hallipassiomanike rohkuse pärast. Hallid passid (ajalooliselt nn Nanseni passid) on nimelt põgenike dokumendid. Ning see, et meil on nii palju hallipassiomanikke, tähendab juriidilises mõttes seda, et meil on palju põgenikke. Ning võikski näpuviibutajatelt küsida, kas nad ei tahaks neist suurema osa kas kvootide või mõnel muul alusel endale saada.

Mis aga puudutab Sorosi Euroopa majanduse päästmise plaani, siis sellest peaks eraldi kirjutama. Siin ainult niipalju, et mulle tundub see plaan kahtlane ja seda ennekõike eetilistel kaalutlustel.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: