Peeter Sauter. Ootamatu kohtumine Sergei Isupoviga ({{commentsTotal}})

Näide Sergei Isupovi loomingust
Näide Sergei Isupovi loomingust Autor/allikas: sergeiisupov.com

Minu jaoks on Sergei Isupov ja Valeri Vinogradov olnud minu peas mõneti sarnastes sahtlites. Mõlemad kunstitaustaga, tulnud millegipärast siia Kiievist ja Moskvast, siin kunsti õppinud ja ühtviisi omaks võetud, sulandunud Eesti kunsti, teisalt ikkagi jäänud suveräänseks ja eraldiseisavaks.

Tõsi, Isupov kolis juba 90ndatel USA-sse, elab Massachussettes´is. Aga midagi on veel. Kuigi Isupov on keraamik ja Vinogradov teeb valdavalt maali, skulptuuri, objekte, on mõlemal justkui kunstiline puhas kuulmine. Nagu Midased. Käe külge panevad, tuleb puhast kulda. Ega ma küll tea, mis Eesti kunstnikud neist arvavad ja ma pole märganud, et meie kriitikud neid väga analüüsida võtaks. Ehk kunagi aastaid tagasi võtsid. Aga ega me eesti klassikuid ka analüüsi - uued ja noored tulevad peale ja nende hulgas on ka vähe neid, kes suudavad kogu aeg uueneda ja värsked püsida, mis on kunstis paradoks. Kas peab oma stiilile kindlaks jääma, leitud noote edasi laulma? Või peab lõputult uuenema? Küllap on see eelkõige natuuri küsimus. Ja ehk peab ühekorraga nii samaks jääma kui uuenema.

Tol esmaspäeval oli meil filmivõte Draakoni galeriis ja ma ei maganud enne seda öösel üleliia hästi. Võimalik, et ka seepärast, et püüdsin jooki tagasi hoida ja harjumatu kainus ei tõmmanud harjumuspärast unekotti pähe. Teadagi ei tohi joomist liiga järsult katkestada, siis kaovad uni ja erektsioon (kuigi just kainuses võiksid mõlemad saabuda ja eks saabuvadki, kui muutus pole liiga äkiline).

Filmivõttel lebotasin galerii aknal diivanil, mille ise ühe korpi saalist Hundi kõrvalt kohale tassisime. Diivan polnud butafoorne, oli raske. Andis tassida ja hingeldada. Sain aru, et äkiline joogipuudus võib ka südamele paugu panna ja kuni Manfred heli ja pilti sättis, lippasin ja tõin ühe kange Westonsi ja porteri. Pärast paari lonksu ja pirukaampsu hakkasin tasapisi jõudma tavapärasesse konditsiooni.

Lebotasin aluspükstes aknal tundide kaupa. Lugesin läbi valjuhääldi möödujatele inglise ja eesti keeles oma jutte ette. Mõned möödujad tulid tuppa, diivanile mu kõrvale, sest aknal oli silt "Begging for Love". Los Angelese musklis neegripoiss. Jaapani daam lapsetükiga kõhul. Küprose kaunitarid, üks korpulentne ja teine teisipidi koloriitne. Neile kinkisin oma raamatu ja toekas keeleõpetaja lubas seda oma tundides õpetama hakata. No näis. Võib juhtuda, et küsin talt üle.

Välja ilmus ka Piret oma punasel jalgrattal ja ei tahtnud diivanile tulla. Kirjutasin temast ja ta jalgrattast kiiresti luuletuse ja siis Piret ikkagi tuli ja võttis luuletuse vastu.

"Kus sa lähed? Ära mine," hõikasin talle järele. Mis siis, et filmivõte ja puha. Ei raatsinud teda ära lasta.

"Ma tulen tagasi," vastas tagasihoidlik Piret tänavalt ja tõstis viis näppu: "Viie minuti pärast."

Võte sai läbi, ajasin sääretorud jalga ja higist kuivanud pluuse selga, korjasin oma luuleröögatused diivanilt kokku ja lehvitasin tänavale publikule, kes ilmselt palju pihta ei saanud, mida tehakse. No kui aru ei saa, siis küllap tehakse kunsti. Õige.

Avaldasin lootust, et Piret ilmub välja ja - tugev tüdruk nagu ta on - kannab minu eest diivani tagasi korpi. Piret tuligi. Aga siis olin nii arg, et ei julgenud öelda, et kuule, vii minu eest diivan tagasi, ma ei jaksa, aga sina jaksad. Viisime kamba peale. Korpi poiss tuli ka vastu ja asis raske diivani otsast kinni.

Tegime Hundis joogid.

Hulkusime.

"Läheks korraks siia," ütles Piret. Pani oma punase valgemummulise ratta müüritorni äärde, läksime sisse. Keraamikakoda. Palju kujusid riiulitel. Keset ruumi üks tõmmu briti stomatoloogineiu potikedral siiruviirulisi potte treimas. Puhkusel hambaravist. Uuris, kui hullud need sinivetikad on. Soovitasime Pikakarile ujuma minna. Et on puhtam kui Pirital. Ise käime just seal ja et kui vetikat alla ei neela, siis mis ta ikka teeb. Ülespuhutud hirm.

Aga torn on kõrge. Viis korrust. Vaja ikka üles minna. Ja siin on hea jahe. Soojus lendab nagu läbi korstna üles. Ma ei tea, kuidas talvel on.

Teisel korrusel askeldas väike seltskond suure laua taga. Kõhn prillidega hallipäine poolikiilas lahke mees ja kolm nooremat naist. Mina neid ei teadnud. Piret teadis. Isupov oli käinud koos naisega EKA-st läbi ja kuna seal jääb kooli kolides hulk kraami ripakile, jäi Isupovile pihku üks sinine asi. Tööriist. Naine ütles: "Ei võta asju juurde." Ja Sergei Isupov ütles: "Selle võtame." Võtsidki.

Ju siis Piret teadis, et Isupov siin õpilastega askeldab. Mulle ei öelnud midagi. Tegi üllatuse.

Vaatasin, mida tehti. Nii kolmekümne sentimeetriseid kujusid. Inimkujusid, figuure. Neid on Isupov palju teinud, aga enamasti kiiksuga või nihkes. Nüüd oli tal ka oma kuju õlale otsa pistetud veel teine pea, lai nagu pannkook. Aga jalad all nagu seitsmekümnendate alt laiad teksapüksid. Ja kõigil õpilastel samad. Isupov märkas mu pilku: "See on selleks, et nad püsti püsiksid."

Aga ühe tüdruku kujul olid nende laiade pükste kõrval rinnad paljad. Sellised pisikesed ja armsad. Umbes nagu Piretil. Üks tüdrukutest oli Ameerikast. Vist siis Isupoviga kaasa tulnud. Kuigi võinuks ka Isupovi Ameerika workshop'il käia. Küllap oligi varem käinud. Kust teised daamid olid, ma ei tea. Töö käis vene keeles. Meiega rääkis Isupov läbisegi inglise ja vene keelt. Nojah, ukraina keelt ma ju ei räägi.

Ei tahtnud tööd segada ja hiivasime üle kõrgete astmete end muudkui ülespoole. Mulle sigines tunne, et Piretil on veel saladusi varuks. Kuna ma olin toss, puhkasime vahepeal, aga krisbisime muudkui kõrgustesse. Viiendal korrusel oligi üllatus. Tühja suure ruumi keskel nööridega põlve kõrgusele tõstetud lai lavats. Voodi. Voodilinade ja patjadega. Tekiga. Ma olin väsinud ja ronisin aega viitmata voodisse. Lükkasin jalast kingad ja poetasin põrandale prillid. Rippvoodi kiikus vaikselt.

"Tule ka, Piret."

Kaval ruum oli. Siin polnudki kuhugi mujale istuda, midagi vaadata või muud teha. Heida aga rippvoodisse.

Piret algul istus voodiserval ja kiikus, aga kui oli ilmne, et ma jään kohe lihtsalt magama, heitis minu kõrvale. Mõnus oli. Linnakära ei kuulnudki, õhk jahe. Jäin vist magama. Ei teagi kui kauaks.

Siis kuulsin hääli. Ja see ei saanud olla keskaeg. Sest ma ei kuulnud tornivalvurite naeru ja relvatärinat, aga turistide kultuurset kõnet ja ähkimist.

Kahju oli end püsti ajada. Olin Piretile pinda käinud, et võiks intiimsemalt aega veeta ja ta ei soostunud ja siis jäingi tukkuma. Aga ehk tema teadis, et siia võidakse tulla küll.

Turistid jõudsid üles ja ma soovitasin neilgi aega viitmata magama heita. Võimalust tuleb kasutada.

"Kas ma päriselt magasin, Piret?" uurisin järsust tornitrepist alla komberdades.

"Sa norskasid ikka täiega."

"Vabandust, ma olin korraga nii väsinud. Miks sa mind ei müksanud? Ma olen ju öelnud, et müksa, kui ma norskan."

Piret ei vastanud.

Isupovi korrusel jäime uuesti toppama. Ajaviiteks näitas Sergei Isupov, kuidas ta sõrmi ja käsi voolib. See käis ta enda käte vahel väledalt. Kunstnik seletas, et latakas ta kuju ülal on teine pea ja et seal on tegelikult kaks figuuri läbi põimunud. Mulle meenus uduselt, nagu oleksin tal taolisi varem ka näinud.

"Ja ega need polegi skulptuurid," rääkis Isupov. "Need on lõuendid. Me küpsetame ja glasuurime ja siis joonistame ja kirjutame nende peale. Kuju nagu lõuend." See kirju kujundus tuli ka tuttav ette.

Ostsime Balti jaama turult natuke seda ja teist ning kodus võtsin netist Sergei Isupovi ette. Nojaa, deja vu. Samas hakkasin juurdlema, kas ja kuidas on ta vene aadlike Jussupovitega seotud. Vürstidega. Kelle palee on Piiteris siiani igavene larakas. Lugesin nonde kohta ka. Nojaa, muidugi, Felix Jussupov plaanis Rasputini mõrva ja saigi sellist jagu. Suure kamba ja punnitamisega küll. Siis võttis teemantid ja Rembrandid kaasa ja lasi briti sõjalaeval end Mustalt merelt Maltale sõidutada. On vast mastaabid tegutsemises. Ja ennäe, Jussupov tegi emigrandina Pariisis oma disainifirma Irfe - Irina (ta naine) ja Felix. Miski seos võiks siin Isupoviga olla.

Jäin selle üle juureldes uuesti magama ja otsustasin, et küsin Isupovilt nende seoste üle järele. Aga magasin pärast filmivõtteid nagu okasroosike ja nüüd on Isupovi töötuba juba läbi. Ei näinudki neid lõuendiks modelleeritud kujusid valminuna. Ja kus on Isupov nüüd? Juba Ameerikas tagasi?

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: