Kui pärast tormilist aplausi autosse istusin, tabas mind vappevärin ja kes-teab-kust-tulnud nutt. Aina kummitas: "Viige mind ära!" – see Meistri painav palve. Säärane hingeseisund oli märk, et midagi juhtus. 

Õnneks ei pidanud õhtul Tallinna naasma, muidu oleks vast pool teed vappunud, vaid jäin viie kilomeetri kaugusel suvitava sõbranna aidas öömajale. Mind ootasid võileivad ja kuum tee selles veidi jahenevas augustiöös.

Julgen arvata, et Lauri Sommeri romaan "Kolm yksiklast" (2010) on viimase paarikümne aasta eesti kirjanduse kõige väärtuslikum tekst. Selle üks osa räägibki Uku Masingu hilisest armumisest ja armastusest ("Hilised lemmelehed"), millel põhineb ka sellesuvine Saueaugu Teatritalu lavastus "Ilmavõõras". Armastusnelinurga teema johtub aga Jaan Kaplinski romaanist "Seesama jõgi" (2007).

Masing on suur

Sestap läksin üsna pika hambaga lavastust vaatama, mõeldes, et mis need poisikesed ka Uku Masingust või Sommeri tekstist mõistavad. Aga mõistavad küll. Ja just seda kogesingi hoopis rõõmsa tõdemusena, et Masing ei ole mitte kellegi OMA, klaasvitriini taga kuldses karbis kinni olev aare, Eesti läbi aegade targim inimene, keda vaid valitud tohivad puudutada. Ta on piisavalt võimas, et erinevad loojad võivad proovida teda peegeldada ning tõlgendada. Ja noorena ollaksegi julge.

Harva algab mõni lavastus nii säravalt kui "Ilmavõõra" abikaasade vaheline taimenimede särav pingpong. "Võhumõõk – kibuvits – sinilill." Seega sai esimese hetkega sukeldutud südasuvisesse Lõuna-Eestisse, kus Masingud suvepuhkust veetsid, ja neile külla tulid kaks noort inimest: tüdruk ja poiss.

Nagu filmimuusikaisand Sven Grünberg olla öelnud, on õnnestunud filmimuusika selline, mida ei märkagi, kuna see filmi nii orgaaniliselt sobitub. "Ilmavõõra" muusikaga nii oligi. Vastupidi Kaja Kanni ja Madis Kolgi arvamusele Sirbis avastan, et minu kõrvu isikupärase käekirjaga noore helilooja Jakob Juhkami helid takerduma ei jää. Lõkkeõhtu kitarrimuusika oli ju teadlik Meistri laulude valesti tõlgendamise näide, ka musikaalselt. Tekkis küsimus, kas Juhkam ka Lauri Sommeri, kes tuntud ka muusikunime all Kago, Magellaani raadio kutsungit oma muusikalises kujunduses inspiratsioonina kasutas.   

Keha ja sõnad

Nautisin muusikat samuti nagu näitlejamängu. Küll arvan nagu Kolk ja Kann, et kosmonaudi lõpukujund oli stiilist väljas ja lihtsalt liiast. Aga eriti ära ka ei rikkunud. Eks kogenumad näitlejad nagu Garmen Tabor ja Aleksander Eelmaa tegid mitmetahulisemad ja varjundirikkamad rollid kui noored… või on nende elukogenumad tegelaskujud lihtsalt põnevemad.

Küll aga kummitavad pärast lavastust üllataval kombel just Garmen Tabori Ellen ja Elar Vahteri Vidrik rohkem kui peamine armastustandem Meister ja Ester. Elleni mänguline, terane, lõpuni hooliv ja väärikas tegelaskuju oligi minu jaoks kõige olulisem selles lavastuses. Tõelise Naise Armastus. Ja Vidriku põhjatud sügavsilmad ja valus kraaksatus seal tarelael õõvastavalt kõõludes: "Ma ei tule tagasi!" Selle stseeni õnnestumise võti peitus ka valguskujundaja Priidu Adlase oskuslikus töös.

Omaette rolli mängis Elar Vahteri täiuslik noore mehe keha: lihased saledal nõtkel kehal mänglemas. Meistril oli täiuslik vaim, Vidrikul täiuslik keha. Ja kindlasti ka potentsiaalikas vaim, mis sest et veider. Keha kõneles kohati näitleja sõnadest rohkem. Samuti Estri jõulise noore naise keha, mis jaksas vana mehe sülle võtta ja temaga ringi joosta. Armastusjoovastuse uperpallitamise stseen on vägev, nagu ka qigong´i stseenid, eriti suveõhtu avara niidu tuules. Ilusalt ihuline teater.

Elamusele aitas kaasa Saueaugu muhe külalislahke peremees, kes püüdlikult ja lahkelt püüdis rahvamurdu saali paigutada. Mõni istus suisa esirea ees puujupil, kitsalt nagu kilud karbis, kuuldes kõrvalistujate hingamist, köhatusi, tundes nende käte ja jalge asetamist. Ka see oli omaette intiimne teatrivaatamise kogemus, mida tavaliselt ei koge. Ja iga lavastuse puhul ei oleks see omal kohal, aga sinna sobis. Kui Magellaani pilv armastajaid ümbritses, olin minagi täiesti selle sees: lõputu valgus. (Klaustrofoobikule) hirmutav ja samas imepärane.

Lavaruumi ja loodust toodi mängu pea kõigist ilmakaartest. Nii puuderaiumise stseen kui juba mainitud hommikused energiaharjutused mõjusid orgaaniliselt ja elavalt. Ka näitlejate suvine kerge riietus ja sügisene tõsisem elegants oli silmale kena vaadata, kunstniku Marion Unduski töö.

Karjed eikuhugi

"Ilmavõõra" autorist Priit Põldmast kuulsin aastaid tagasi kui kellestki erakordsest Rakvere poisist, kes juba õige noorena ajas seda kirjutamise ja teatri rida. Möödunud aastal Voldemar Panso preemia pälvinud noormees on "Ilmavõõra" eest samuti kiitust väärt. Targalt ja humoorikalt on ta Sommeri, Kaplinski, Masingu jt tekstid ning mõtted kõlavaks tervikuks kirjutanud. Ühte kohta oleks Masingu luuletus "Pudenev lumi" aga imehästi sobinud. Lõpp kiskus minu jaoks veidi sentimentaalseks, aga las olla. Muidu olekski kõik liiga viimase peal.

Enim kõnetasid mind ikkagi Meistri karjed: "Viige mind ära!" Tabasin end mõtlemast, et Masingul isegi vedas, et ta teadis, kuhu ta tahtis ära minna, kuhu ta kuulus, aga kui palju on neid, kellel pole isegi seda. On vaid pilkane pimedus ja üleelusuurune valu. Karjed eikuhugi. Siis ongi vaja, et oleks hoolivust ja püsivaid suhteid.

Nii ka minu puhul. Hommikul kell pool viis, kui pidin liigvara ja väsinuna Tallinna poole sõitma asuma, ootasid mind Läänemaa suvehommikus taas värsked võileivad ja kange kuum kohv.