Mart Velsker: Uuemast lõunapoolsest luulest ({{commentsTotal}})

Setode eepose
Setode eepose "Peko" avaldamisest möödub 20 aastat Autor/allikas: ERR

Kui lõunaeesti ja liivi luule kestmisega ongi probleeme, siis ei peegeldu see mitte raamatute hulgas, vaid debüütide puudumises.

Mis toimub uuemas lõunaeesti- ja liivikeelses luules? See küsimus hakkas mind huvitama suve alguses. Võtsin ette aastatel 2017 ja 2018 ilmunud luulekogud ning nüüd, suve lõpus, julgen teha lühiülevaate pooleteise aasta jooksul ilmunud raamatutest ning rääkida veidi ka muust, mis neid väljaandeid ümbritseb. Ajapiirang pole väga sisuline, küll aga on oma mõte selles, et asetan lõunaeestlaste kõrvale liivlased. Liivikeelsest luulest on pärast väikest pausi taas põhjust rääkida ning lähem kontekst on sellele ikka Lõuna-Eestis ja Lätis. Läti kirjanduse teemadel ma sõna võtta ei julge, aga lõunaeesti tausta arvan tundvat. Valt Ernštreit rõhutab küll kolme liivi luuletaja ühiskogu "Trilium" (ingliskeelses versioonis "Trillium", 2018) saatesõnas, et liivikeelne kirjandus on läti kirjanduse osa (lk 90 ja 102), kuid see pole siiski ühemõtteliselt nõnda.

Lisaks "Triliumile", kus esinevad luulega Valt Ernštreit, Baiba Damberg ja Ķempi Kārl, jäi mu valikusse veel neli raamatut, kõik 2017. aastast: Vello Jaska "Kodukeelen", Kauksi Ülle "ObiNizza", Maria Rahasepa "Tsäugakõnõ" ja Ilmar Vananurme "Lihtne ja hea on lihtsalt lembuda". Jaska kirjutab mulgi keeles, kolme ülejäänut võib pidada setu luuletajateks. Võib, aga Kauksi Ülle puhul on võru ja setu kirjanduse vahekord segane ning ta väldib ise nende vastandamist.1 Vananurme raamat on kakskeelne ja setukeelne osa on ses väiksem, kuid samal ajal on setu identiteedi märgid ilmsed. Need tulevad välja nii Vananurme varasemast loomingust kui ka sellest raamatust. Õieti on Vananurme raamat valikkogu ja uudiskogu kombinatsioon, seega on siin näha varasematki loomingut. Kogust leiab teiste seas tema kõige tuntumad setukeelsed luuletused "Olõ vihm" ning "Vii üle vii". Raamatuid, mis kohalikke keelekujusid väga palju ei sisalda (ja mis praegu tähelepanu alt välja jäävad), aga ometi lõunaeestlust omal kombel esindavad, leidub veel. Kõige ilmsemalt näiteks Contra kaksikkogu "Samal ajal sajal jalal. Samal ajal lähiajaloos" (2017), vähemal määral ka Mats Traadi "Kahutus" (2018).

Kirjutamiskeel kui identiteedikinnitus

Lõuna-Eestiga seotud teemad on viimasel ajal mitut moodi esil olnud. Tundub, et viimaseid aastaid on iseloomustanud muu hulgas hoogustuv tõlkimine ja suurejooneline kokkuvõtlikkus. Andrus Kiviräha "Mees, kes teadis ussisõnu" ilmus hiljuti setu keeles, 2017. aastal lõpetas suure "Seto kirävara" sarja Silvi Palmi koostatud lugemik "Kodotulli valgusõh. Lugõmik kõõlõ perrele". Tähenduslik kokkuvõte on ka sel kevadel Tartu ülikooli lõputööna valminud Kaja Tulluse "Võro- ja setokeelsed trükised 1987–2017. Bibliograafia".2 Kõik kohalike ussisõnade tundjad ja olulised tekstid on selles töös üles loetud ning pandud raam kolmekümnele aastale, mil lõunaeesti (aga samal ajal ka liivi) renessanss on end näidanud enneolematul viisil. Tekib kartus, et kas nüüd ongi kõik see läbi saanud, ja jääb ometi lootus, et ei ole.

Kokkuvõtteid tehakse ka luulest, aga kõnealustes luulekogudes siiski kokkuvõtlikkust ja lõpetatust silmatorkaval viisil ei näe. Tõlgitakse küll, aga tõlgetes puudub ambitsioonikus. On väikseid hakatusi (näiteks leedu rahvalaulu tõlge eesti keelde Vananurmel ja Eino Leino luuletuse tõlge lõunaeesti keelde Kauksi Üllel) ja ka mahult suuremaid tõlkeid, mis on sündinud praktilisest vajadusest (ingliskeelne paralleeltekst liivlaste luuleraamatus, tõlkijateks Ryan Van Winkle ja Uldis Balodis). "Triliumi" kakskeelsus andiski mulle õigupoolest julguse sellest raamatust kõnelda, sest inglise keeles läks mul lugemine ikkagi hõlpsamalt kui liivi keeles.

Viie raamatu ühisosa on see, et kirjutamiskeele valik on tugevalt seotud identiteedikinnitusega. Viise, kuidas seos toimib, on siiski mitmeid: raamatutes on esteetilist ühisosa näha vähem kui lahknemisi. Teatava mööndusega võib väita, et Jaska ja Vananurm lähtuvad XX sajandi tüüpilistest eesti luule traditsioonidest: Jaska veidi vanemast, Vananurm moodsamast ning avatumast. Maria Rahasepa värsid on samuti väga traditsioonitruud, kuid siin on väikeste eesti luule mõjude kõrval olulisemal kohal setu leelokultuur. "ObiNizza" ja "Triliumi" puhul on samuti võimalik välja tuua seoseid traditsiooniga, kuid nende taandamine ühe või teise kirjutamistava esindajaks on tunduvalt raskem. See tähendab ka seda, et kui lugeja peaks väärtustama kirjaniku isikupära, siis võtab ta ennemini ette Kauksi Ülle, Valt Ernštreidi, Baiba Damberga või Ķempi Kārli tekstid. Mis seal salata, ka mina osutusin selliseks lugejaks, ehkki ühtlasi on huvitav jälgida traditsiooni mustrite väljajoonistumist. Näiteks seda, kuidas Jaska on osanud mulgi keeles ilusasti voolujooneliseks lihvida lõppriimilise luule ning Rahasepp ühendada arhailise värsikultuuri tänapäevase "tähtpääväleeloga".

Kauksi Ülle eriline silmapaistvus on seotud sellega, et ta on aastakümneid olnud lõunaeesti liikumise kõige olulisem ideoloog. Ometi saan häbenemata tunnistada, et tema uus raamat rõõmustas päriselt, rõõmustas värske keeletundega ja sellega, et siin on nii päritud mustreid kui ka mustritest kõrvale kalduvat ennustamatust. Selle kümnendi alguses hakkas tunduma, et Kauksi Ülle luuleloomingusse tuleb pikem paus, liiga pikaks see siiski ei läinud. "ObiNizza" pole mingi suure kirjutamispuhangu tulemus, aga tunnistus sellest, et pooljuhuslikult kogunenud tekstid ei ole siiski juhusliku tähendusega.

Kui ka Kauksi Ülle puhul võib märgata peegeldusi eesti kirjandusest, siis kolme liivi autori juures neid ei peagi otsima, ehkki neist luuletajatest vähemasti Ķempi Kārl tunneb eesti kirjandust väga hästi. Tema luule lähtekohtade otsinguil soovitan ikkagi ennemini otsida impulsse Hispaaniast Soomeni, vahest laiemaltki.

Lootusetust olukorrast sündinud vabadus

Liivikeelses luules paistab minu meelest silma kummaline vabadus, mida lõunaeesti kirjanduses samal moel peaaegu pole, ehkki seal on teistsuguseid huvitavaid asju. Liivlaste loomingus peituks nagu lootusetust olukorrast sündinud vabadus, mille taustaks on inimeste kadumine ja maastiku säilimine. Kui liivi keele tõelisi tundjaid on maailmas ikkagi vaid mõnikümmend, siis võib küll tahta, et keel säiliks, aga ei ole erilist lootust, et siin toimuks kvalitatiivseid hüppeid. Olukord, kus kirjanik kirjutab (peaaegu) ei kellelegi ehk ennekõike keeleliste võimaluste proovilepanekuks, võib olla mõnikord poeetilise ergastuse allikas.

Kui liivikeelse luule lugeja on peaaegu kadunud, siis lõunaeesti kirjandusega see nii ei ole. Kohalike keelte kõnelemine on vähemalt Võrumaal ja Setumaal nõnda üldine, et see võiks anda ka kirjutamise ja lugemise kestmise garantii. Võib ehk tunduda, et kui pooleteise aasta jooksul ilmub liivi ja lõunaeesti keeles kokku viis luule­raamatut, siis seda on vähe. Tegelikult märgatavat arvulist langust siin pole. Kui luule kestmisega ongi probleeme, siis ei peegeldu see mitte raamatute hulgas, vaid debüütide puudumises. Lõunaeesti keelt kasutavad ikka needsamad autorid, kes tegid seda ka kümme ja kakskümmend aastat tagasi. Lastele suunatud keeleharidus nagu toimiks, ilmuvad võru-, setu- ja mulgikeelsed Tähekesed ja lasteraamatud, toimuvad kirjandusvõistlused, kuid noori luuletajaid ei paista juurde tulevat, ei paista nende pooleteise aasta näitel ega pikemas ajalõigus. Mõne aasta eest ilmus näiteks nii Häniläse kui ka Evar Saare esimene ja silma­paistev võrukeelne luulekogu, aga need on hilis­debüüdid, igapidi täiskasvanud inimeste raamatud.

Probleeme otsiv pilk märkab ka seda, et võrukeelseid raamatuid siinses valikus polegi, kui mitte arvestada Kauksi Ülle setustunud loomingut. Seda olukorda võib kirjeldada murega, aga siiski ka rõõmsameelsemalt, tõdedes, et viimaste aastate mulgi ja setu kultuuriliikumise tõus peegeldub ka luuleloomingus. Võru liikumise tõus sai teoks naabritest varem ning tegelikult on selle osakaal lõunaeestikeelses kirjanduses endiselt kõige suurem, mis tuleb ilmsiks veidi pikema ajalõigu jooksul. Liivikeelses luules võib praegu tõdeda mingis mõttes teist tõusuaega pärast Läti ja Eesti iseseisvuse taastamist. Selle peamine käivitaja on olnud Ķempi Kārli lisandumine liivikeelse luule raudvarra kuuluvate autorite sekka. Kuid on tõsi, et siingi pole ühtki verinoort kirjanikku ning autorkonna vananemine ühendab liivi ja lõunaeesti luulet.

Lootkem, et luuletajate vananemine ei jää edaspidi peamiseks ühendavaks jooneks ja juurde tuleb sisukamaid ühendusjooni. Ma ei arva, et setud merevaigust või liivlased Vene piirist peaksid luuletama hakkama, aga kes teab, võib-olla on sündimas ka mingi uus regionaalse kirjanduse ühistunnetus, kus paistab välja senisest elavam kontakt balti kirjandustega. Liivikeelses luules, Contra Läti-huvis ja Vananurme Leedu orientatsioonis eeldusi selleks nagu oleks. Aga, jah, ennustamine on tänamatu. Midagi tuleb nagunii, elu ja luule lähevad edasi omasoodu. Ehk siis Kauksi Üllelt lootusrikast tooni laenates: mu kotsil esivanõmbidõ hingi ujos, / nä lehvitäseq vahel mullõ: / "Küll elo sujus!" ("Täht läütü").

1 Arved Breidaks, Kauksi Ülle hoiab Lõuna-Eesti keele elavana. – Lõuna-Eesti Postimees 8. XII 2017. https://lounapostimees.postimees.ee/4337385/kauksi-ulle-hoiab-louna-eesti-keele-elavana

2 http://dspace.ut.ee/handle/10062/59818

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: http://www.sirp.ee



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: